O
len oma neljakümne eluaasta jooksul peaaegu alati arvanud, et olen vene rahvusest. Alles mõni aasta tagasi, kui mu Leningradi oblastis elanud vanaisa suri, avastasin tema passi vaadates äkki imestusega, et ta oli rahvuselt isur. Minu pärimise peale kinnitas isa, et nii see tõesti on, lihtsalt nõukogude ajal oli mugavam registreeruda vene rahvusest kodanikuna ja seepärast polegi minu passis märget „isur“. Nii sain alles aastakümnete järel teada oma soome-ugri päritolu.
len oma neljakümne eluaasta jooksul peaaegu alati arvanud, et olen vene rahvusest. Alles mõni aasta tagasi, kui mu Leningradi oblastis elanud vanaisa suri, avastasin tema passi vaadates äkki imestusega, et ta oli rahvuselt isur. Minu pärimise peale kinnitas isa, et nii see tõesti on, lihtsalt nõukogude ajal oli mugavam registreeruda vene rahvusest kodanikuna ja seepärast polegi minu passis märget „isur“. Nii sain alles aastakümnete järel teada oma soome-ugri päritolu..
On hämmastav, et vähem kui aasta pärast kutsuti mind misjonireisile Marimaale! Mulle tundus see huvitav, ikkagi minu juured ju ka! Pealegi sain seal soome-ugri rahvastest rohkem teada. Nüüd olen marisid külastanud juba mitu korda. Lisaks sellele otsustasin lähemalt tundma õppida oma esivanemaid isureid.
.
Hakkasin tegema väljasõite Leningradi oblasti Kingissepa rajooni küladesse, kus Jumal andis mulle sõbra ja venna Kristuses, Vladimiri, kes on isur nagu minagi. Eeloleval kevadel on meil plaanis mõned sõidud küladesse kahekesi ette võtta, et tutvuda kristlastega (kui neid leidub) ja teenida kohalikku rahvast. Tänu Jumalale, ees ootab põnev aeg! „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ Js 43:19.
.
Hõimurahvaste Aeg Nr. 7, 2012. lk. 19.