Varia

Meie idapoolsed naaberrahvad vadjalased ja isurid on kuulunud alates keskajast õigeusu mõjusfääri. 15. sajandi lõpu Novgorodi maksukatastrite järgi oli nende rahvaste asualal võrdlemisi tihe kirikute, kabelite ja kloostrite võrgustik ning üldiselt olid omaks võetud kristlikud ees- ja isanimed. See, et vadjalased ja isurid määratlesid ennast selgelt õigeusklikena, tuleb kujukalt esile 17. sajandil, mil Rootsi võimud püüdsid piirkonna põliselanikke luteri usku pöörata, kuid nood sellele vastu astusid. 19.-20. sajandil on olnud õigeusk lahutamatuks osaks vadjalaste ja isurite identiteedist ning ilmselt ka üheks teguriks, mis on soodustanud nende rahvarühmade assimileerumist venelastega.

Vadja asutus. Kaardi kujundanud Raivo Aunap
Vadja asutus. Kaardi kujundanud Raivo Aunap

 

Vadjalaste ja isurite usundi kirjeldajad ja uurijad on enamasti tähelepanu pööranud mittekristlikele joontele nende rahvaste usuelus. Ühendavaks jooneks paljude allikate juures on vadjalaste ja isurite kujutamine vaid vormiliselt  kristlastena ning kirjelduste põhirõhk on kristluse-eelsete usundivormide elementidel. Seetõttu tekib küsimus, millest tuleneb selline erinevus kirjeldanute vaatepunktis ning nende rahvaste esindajate endi arusaamades. Kas võiks põhjuseks olla see, et võõraste – neid rahvaid on ju läbi aegade kirjeldanud just võõrast päritolu vaimulikud ja ilmalikud uurijad – tähelepanu on köitnud pigem eriline, mis on sageli ka vanapärane, arhailine, kehtiva õpetusega vastuolus.

Inimeste endi poolt vaimulike esile toodud ranget vastandust ei tunnetatud. Uued arusaamad liideti sujuvalt vanematega, uus kohandati vanaga ning tekkis hulgaliselt sünkretistlikke vahevorme, mida tuntakse rahvapärase või külakristlusena.

Ühe või teise usunähtuse sildistamine paganlikuks või kristlikuks on sedalaadi materjali vaatluse juures suurel määral tinglik. Rangeid vastandusi on kasutanud rahvapärastest usundilistest arusaamadest kirjutamisel just uurijad ise oma huvidest lähtuvalt. Esimestel perioodidel oli usundialast infot tarvis koguda selleks, et rahvapäraste usundinähtuste vastu võidelda. 

16. sajandi Novgorodi kõrgvaimulike sõnastatud dokumentides kasutati Vadja viiendiku elanike kommete iseloomustamisel varasemaid paganate-kirjelduse toposeid ning kirjutisesse põimiti sisemisjonit õigustavat retoorikat, kuigi ilmselt olid kristlikud arusaamad toona vadjalaste ja isurite poolt juba laiemalt omaks võetud. 

17. sajandi Rootsi ilmalikud ja vaimulikud juhid võrdlesid õigeusklikke paganate ja väärõpetuste järgijatega, kes tuleb õigele teele juhatada. Ingerimaa superintendent J. Gezelius korraldas isuri ja vadja küladesse 1684. aastal visitatsiooni, puutudes nii isiklikult kokku mõlema etnilise rühma esindajatega.

1730. aastate sinodikohtu protokollid kajastavad vadja ja isuri küla elanike vastu esitatud süüdistusi, mille ajendiks olid ilmikute poolt matkitud kristlikud kombetalitused. Toonaste talupoegade jaoks polnud siiski tegemist teadliku paganlike ja kristlike elementide vastandamisega, sest nemad teadvustasid end korralike ristiinimestena, kes järgisid vaid oma esiisade tavasid. Konflikt tekkis just ametliku ja rahvapärase usundikäsitluse kokkupuutes – tegu on sama tendentsiga, mis kajastus ka eelnevate kirjeldusperioodide tekstides. 

Hoopis teistsuguse eesmärgiga on vadjalaste ja isurite usundi kohta tehtud kirjapanekud esimestes neid rahvaid käsitlevates topograafilis-etnograafilistes ülevaadetes 18. sajandil lõpul. Enam ei kirjutatud usukommetest mitte selleks, et nende vastu võidelda, vaid uurijate tähelepanu köitsid nende rahvaste juures tuntud kurioossed tavad. Esile tuleb uurijate poolne püüd „paganlikustada” sünkretistlikule külakristlusele iseloomulikke kultustoiminguid (nt tõlgendada loodushaldjaid või pühakuid paganlikku panteoni kuuluvate jumalatena) ning sedakaudu vähendada kristlike elementide osakaalu, mis polnud kirjeldajate arvates olulised “muistsete kommete” mõistmisel. 

19. sajandist leidub andmeid vadjalaste ja isurite usundi kohta peaasjalikult soomlastest rahvaluulekogujate reisikirjades. Siiski polnud usunditeema nendel uurimisretkedel tähtsal kohal, sest rahvusromantilistest ideedest lähtuvalt otsiti ja väärtustati vanapärast runokultuuri. Uurijatel ja lauluteadjatel oli erinev ideoloogiline ja kultuuriline orientatsioon: fennomaanidest õpetlased otsisid arhailisi mütoloogilisi motiive sisaldavaid vanu rahvalaule ning käsitlesid isureid ja vadjalasi hõimuvendade-õdedena, samas kui külanaised ja -mehed lähtusid õigeusu kiriku ning Tsaari-Venemaa ametlikust poliitikast, mis tasalülitas rahvuslikke erisusi ning rõhutas pigem usulist ühtsust õigeusu kiriku sees. 19. sajandi soome uurijate reisikirjades tuleb esile mõlemapoolne, nii uurijate kui ka rahva poolne vastastikune mütologiseerimine. Kuigi külarahvas tõlgendas uurijate tegevust kristliku retoorika vaimus, kirjeldasid uurijad vadjalaste ja isurite usundit kui õigeusklikku vormi rüütatud paganlust. Selle ajajärgu käsitlusi iseloomustab ka paralleelide tõmbamine kaugemate sugulasrahvastega.

Rahvapärane ikonostaas pärast teist maailmasõda hüljatud Soikkola(Soikino) kirikus. Foto: Ergo-Hart Västrik  

Rahvapärane ikonostaas pärast teist maailmasõda hüljatud Soikkola(Soikino) kirikus. Foto: Ergo-Hart Västrik

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse uurijate töödes pöörati teadlikult rohkem tähelepanu arhailistele usundilistele arusaamadele – puude ja kivide kultusele, ohverdamisele, kogukondlikele söömingutele ja joomingutele – ning omakorda vähendati õigeusklike elementide osatähtsust. Uurijad otsisid paganlikku „muinassoome usundit”, külakristluse ilmingud said usundikirjelduste sõnastamisel märksa vähema tähelepanu osaliseks. Uurijate tegevuse tulemusena tõsteti esile mõned üksikud pühakohad, mis said kirjutiste vahendusel laialt tuntuks kui eelkristliku usundi jäänused. Sama tendents iseloomustas mõneti ka hilisemaid uurijaid, kes asusid vadja ja isuri ainesega tegelema alates 1920. aastatest. 

Isur Valentina Petrova kodune ikooninurk Säätinä(Slobodka) külas. Foto: Ergo-Hart Västrik  

Isur Valentina Petrova kodune ikooninurk Säätinä(Slobodka) külas. Foto: Ergo-Hart Västrik

Lõpetuseks võib tõdeda, et eri ajastutest pärit usundikirjelduste analüüsimisel tuleb kindlasti arvesse võtta nende loomise ajastukonteksti ning žanrispetsiifikat. Nende tekstide loomist on mõjutanud kirjeldajate teadlikud valikud ja väljajätted, mille tulemusena ei saa kõike kirjapandut võtta sõna-sõnalt. 

 

Hõimurahvaste Aeg 2014 1(11) lk. 13-14.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn