Varia

 Ajakirja Hõimurahvaste Aeg 6. ja 7. kaart_2011_300pxnumbris on esitatud soome-ugri põhjarahvaste asurkonna kaardid, mis on kohati erineva, kohati sama maailmavaatega. Kui 6. numbris on liivlaste ja eestlaste asuala pea ühesuurune, siis 7. numbris on liivlastest jäänud alles vaid nimi. 6. numbris ulatuvad karjalased koos permikarjalastega Moskva alla, 7. numbri kaardil on nende asuala veelgi laiendatud. Ja kui esimesel kaardil on eestlaste ja karjalaste vahel tükk tühja maad, siis järgnevas on juba nimedena siia tekkinud ka isurid ja vadjalased.

Ei hakka arutluses kaugemale minema, sest eesmärgiks on välja tuua mõlema  kaardi ühisjoon: ingerlaste puudumine. 20. sajand on sellele rahvale olnud genotsiidisajand. Algsest kahesajast tuhandest ingerlasest jäi Ingerimaale alles kuusteist tuhat, sama palju Eestisse ja kuus-seitse tuhat Venemaa avarustesse. Sajandivahetus on selle rahva ridu veelgi harvendanud, kuna Soome kutsus rahvast tagasi pöörduma.

kaart_2012_300pxÜks põhjus ingeri rahva eiramiseks ongi teooria, et mingeid ingerlasi pole olemas – need on lihtsalt Venemaale maad otsima läinud soomlased. Siiski hakkab ka Eestis juurduma teine ajalookäsitlus, mille kohaselt Ingerimaa saab juba 2019. a tähistada oma riikluse 1000. aastapäeva. Lisaks teemaajakirjadele on see leidnud koha ka põhjalikumates teatmeteostes, nagu näiteks R. Vaiksoo „Aja lugu“. Nimelt võttis viimane varjaagide soost Novgorodi vürst Jaroslav Tark naiseks Sveamaa kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegardi (Ingigerdi), kellele annetas pulmakingiks Laadoga linna. Pruut andis selle edasi oma tädipojale jarl Rögenvaldile, kes rajas seal oma jarliriigi. Nii astuvad ingerlased nende soomesugu rahvaste sekka, kellel on ajaloos mitu puhku olnud oma riik. Tundlikuks teeb teema ehk aga see, et tänane Peterburi ei ole mingi Peeter I poolt sohu ehitatud linn, vaid aastal 1700 vallutatud Nyeni linnake (venepäraselt Nienschantz).

2012f_10_ingria_kaart_800pxIngerimaa kõrgaeg oli ilmselt Rootsi aeg, kui alus pandi tugevale iseseisvale Ingeri kirikule keskusega Narvas. Möödunud aasta augustis tähistasime selle kiriku 400. aastapäeva. Narva Aleksandri kiriku muuseumis valmis sel puhul püsiekspositsioon Ingerist, millele on käesoleval aastal lisandunud ka väike vadjalaste osa. Kuna kaks vadjalaste muuseumi on ära põlenud, siis loodetakse, et siinpool jõge säilivad asjad paremini. Ingerimaa makett kannab neidsamu kirikuid, mis kaardil näha (koostajaks Mihhail Braudze ja kirjastus Kjöll). Tasub meeles pidada, et 1940. aastate lõpuks ei tegutsenud neist ainsatki!

Mõned kirikud on suudetud varemetest taastada, teiste asemel pühakojad eramajadest. Tänane Ingeri kirik on aga palju ulatuslikum kui esialgne. Nimelt kuuluvad Ingeri kirikusse nii Soomelt äravõetud alade pühakojad kui ka Karjalasse tekkinud kogudused. Iseolemine ei tähenda aga ainult rahvuslikku ja konfessionaalset enesemääratlust, vaid ka oma kultuurilise eripära säilitamist. HA 6. numbrist võib kaardi alt lugeda rõõmuhõiskeid kirillitsas ilmunud udmurdikeelse Piibli valmimisest. Jääb aga kahtlus, et tegemist on „pehme“ venestamispüüuga. Eriti kui meenutada, et viimane, Narvas 1701. aastal ilmunud piiskop Bergiuse luterlik venekeelne katekismus trükiti ladina tähtedega. Soomesugu rahvaste keele säilimiseks peaks kindlasti kasutama ladina tähestikku. Katekismus ja pühakiri, mida pole võimalik trükkida ainult ladina tähestikus, peaks olema vähemalt paralleeltekstiga – üks veerg ladina tähtedega ja teine kirillitsas. See võimaldaks omakeelsel kirjakeelel arenema hakata. Mõte, et oma kirjakeel saab areneda üksnes ladina tähestikus, on ilmselt liiga idealistlik. Udmurdi kirjaviisis on ladina tähestikule tõenäoliselt vähe rakendust. Udmurdi kirillilisel kirjakeelel on vanust ligi kolmsada aastat. Ka 1920.-30. aastatel, kui paljud Nõukogude Liidu rahvad läksid üle ladina tähestikule (soomeugrilastest, tõsi, vist ainult permikomid, handid ja mansid), ei jõudnud udmurdid niikaugele, kuigi kavasid oli. Peeter Päll

 Maailmavaade algab maakaardist. Leidke oma kaartidel taas üles Ingerimaa ja rahvas, samuti see osa Ingeri rahvast, kes veel täna meie keskel elavad. Ehk tasub ajalugu siis oma helduses meile sellega, et leiame eestlaste ajaloolisi asualasid meile täna päris tundmatutest paikadest.

Hõimurahvaste Aeg Nr. 8, 2012. lk. 10.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn