Varia

Nelikümmend 2012f_5_Kelam_200pxaastat tagasi valmis Eestis ÜRO-sse Kurt Waldheimile saatmiseks esimene läkitus okupeeritud kodumaalt, mis oli algatatud kahe põrandaaluse grupi - Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise - poolt. Selle dokumendi tekst usaldati minu koostada ja ma mõtlesin, kuidas seda sõnastada. Läkituse lähteideeks sai arusaam, et eri rahvaste ja kultuuride mitmekesisus ning säilimine on kogu maailma rikkus, nende vähenemine ja kadumine tähendab kaotust mitte üksnes konkreetse kultuuri jaoks, vaid vaesestab ka maailmakultuuri. Sel põhjusel on iga rahva püsimise ja tema kultuurilise identiteedi toetamine rahvusvahelise solidaarsuse teema ning puudutab kaugemas plaanis inimkonna kui terviku identiteeti.

See mõte on meie jaoks ehk lähedasem kui keskmise suurriigi kodaniku jaoks. Seetõttu on meie kohus olla tundlikum ja tähelepanelikum selliste probleemide suhtes ning aidata, kui vähegi võimalik, mitte ainult hõimurahvaid, vaid kõiki neid, kes kannatavad rõhumise all.

Euroopa Parlament näitab selles suhtes eeskuju, reageerides iga kuu toimuva plenaaristungi nädalal kolme erakorralise resolutsiooni ja debatiga kõige põletavamatele inimõigusi ning rahvaste õigusi puudutavatele küsimustele. Need võivad olla seotud näiteks tiibetlaste või uiguuride olukorraga, kristlaste ja muude religioonide tagakiusamisega, rahvuskultuuride ahistamisega, sõnavabaduse lämmatamisega jne. Euroopa Parlamendil on võimalik nende küsimustega tegelemiseks moodustada ka saadikuühendusi. Nii on üks meie vanemaid saadikuühendusi just Tiibeti intergrupp. Aastast 2009 kuulun ise ka Santiago de Compostela palverännakuteede saadikuühendusse, mis teadvustab keskaegsete palverännakuteede kultuuritraditsiooni ning aitab kaasa selle elustamisele. Aastatel 2004-2009 toimis Euroopa Parlamendis veel mitteametlik saadikuühendus soomeugrilaste toetuseks, kus osalejaiks olid mõistagi soomlased, eestlased ja ungarlased. Praegu sellel teemal kahjuks organiseeritud ja süstemaatilist tegevust ei ole märgata.

2007_07_16_parlament_europejski_bruksela_23Assimileerumisohus või kultuuriliselt survestatud rahvaste tutvustamiseks on Euroopa Parlamendis võimalik korraldada näitusi, konverentse ja muid üritusi. Kui tegemist on teemaga, millel on dramaatiline taust ja mis vajab poliitilist toetust, võib iga parlamendiliige või komisjon kutsuda külalisi või korraldada teemakohaseid kuulamisi ükskõik millises vormis. Mõttekas on näidata filme ja kui leiduks soome-ugri rahvaste olukorda kajastavaid filme, saaksime ka sellega kaasa aidata.

Euroopa Liidu liikmesriigid on üsna erinevas seisundis. On neid, kus vähemuskeeli üldse ei tunnistata. Ainult üks keel on näiteks Hollandis ja Prantsusmaal. Nii pole friisidel Hollandis oma rahvuskeelt või vähemalt pole see kaitstud, samuti ei anta minu teada friisi lastele emakeelset haridust. Samas on vähemusrahvaste suhtes enam avatud riike, kuid rahvusküsimustes esineb väga sageli pingeid, mis on seotud põhirahvuse identiteedi teemaga. Kui 2008 kerkis üles uue Kosovo riigi tunnustamise küsimus, hoidusid mõned EL liikmesriigid Kosovot tunnustamast. Näiteks Hispaania, kes ilmselt kardab, et Serbiast lahkulöönud uue riigi ametlik tunnustamine võiks nõrgestada Madridi positsiooni omaenda jõuliste rahvusvähemuste suhtes, kes võiksid nii leida täiendavaid argumente poliitiliseks eraldumiseks. Need vastandlikud tendentsid on Euroopa Liidus selgesti tuntavad, sest pole ju teada, kus kord alanud jagunemine peatub - kas näiteks Šotimaa saab iseseisvaks riigiks või mitte?

Mis puutub vanematesse, end ammu kehtestanud suurematesse riikidesse, siis nende hoiakud väikerahvaste säilimise ja ohustatud kultuuride kaitsmise osas on valdavalt olnud ülimalt ettevaatlikud, võiks öelda – „konservatiivsed“. Seda põhimõttel, et olemasolev maailmakorraldus pole küll kunagi ideaalne, kuid tagab suurema stabiilsuse ning parema planeerimisvõimaluse kui uute „tundmatute“, seejuures olemuslikult veel ebastabiilsete tegijate areenile lisandumine. Seda selgelt ettevaatlikku, pahatihti otse tõrjuvat hoiakut võis kogeda pärast Esimese maailmasõja lõppu. Täpselt samuti ilmnes see Nõukogude Liidu lagunemise protsessis. Niihästi USA, Prantsusmaa kui ka Suurbritannia juhid toetasid viimase võimaluseni Nõukogude Liidu kui tuntud tegija edasipüsimist, eelistades seda „segadusele“, mis võinuks nende meelest tekkida kurjuse impeeriumi lagunemisel. Rahvusvaheliselt väljakujunenud korra ja stabiilsuse säilitamist on enamasti kavandatud ning läbi viidud eetiliste argumentide ning rahvuskultuuriliste õiguste arvel. Nii õigustas Nevil Chamberlain 1938. a Müncheni kokkulepet Hitleriga, milles Euroopa rahu säilitamise hinnaks toodi Tšehhoslovakkia tükeldamine, sõnadega: „Lisaks kõigele muule on tegemist kauge maaga, millest me ei tea peaaegu midagi“.

Suur muudatus kõnealustes hoiakutes toimus 1960. aastatel seoses Aafrika riikide iseseisvumisega. Äkki ilmus maailma kümneid uusi riike, ning ÜRO aina paisus ja paisus. Tänaseks on õpitud sellega elama, enam ei olegi mõne uue riigi lisandumine selliseks probleemiks nagu pool sajandit tagasi. Hoida oma teadvuses ning konkreetse poliitika teostamisel sadu rahvaid, nende kultuuri, probleeme ja riske, on siiski tõsine väljakutse, mis nõuab teadlikku jõupingutust pragmaatilise tasandi ületamisel. Mul on olnud huvitavaid kokkupuuteid Indias ja Pakistanis, kus sindhid, kümnetesse miljonitesse ulatuv rahvas, väidavad, et nad elavad järjest suurema rahvusliku rõhumise all. Nende keelt ja kultuuri ahistatakse, Pakistani kõige rikkamas osas, kus nad elavad, on valitsev sõjaväeline kildkond  haaranud endale paremad maad, ressursid ning tõrjub põliseid elanikke kõrvale.    

Kui võrrelda Euroopa Liidu liikmesriikide vähemusrahvaste olukorda Venemaal elavate hõimurahvaste omaga, siis globaalse majanduse ja massikultuuri tingimustes on igal pool probleemiks assimileerumine, mille eest ei kaitse otseselt mitte miski. Sageli koondub suurem tähelepanu otsestele survevahenditele, samas võib teatud olukordades nii-öelda pehme surve olla isegi ohtlikum. Oleme eestlastena ise kogenud, kuidas otseselt meie rahvuskultuurile ja keelele suunatud surve ajal, mil tekkis vähemusse jäämise ja oma keele kaotamise oht, olime stimuleeritud aktiivsemale hoiakule. Nüüd, kus survet ei ole, toimub mugav assimileerumine, milles domineerib pragmaatiline hoiak: mis on kasulikum, kuidas on parem elada. 

Teadmiste hulk soome-ugri hõimurahvaste tegelikust seisundist on Euroopas äärmiselt ebapiisav. Ent kui meil endilgi napib teadmisi Eesti, Läti ja Leedu ajaloo kohta, siis kuidas loota, et EL rahvad oleksid teadlikud komidest, mordvalastest, maridest või teistest hõimurahvastest? Ettekujutus neist on peaaegu olematu, kuni ei teki mingeid dramaatilisi probleeme, nagu näiteks 6-7 aastat tagasi maride maal toimunud terav poliitiline konflikt. Tookord olid eestlased need, kes organiseerisid vähemalt ühe kuulamise Strasbourgis, kuhu Vene delegatsioonile lisaks oli kutsutud ka maride opositsiooni juht. Siiski on meil eelkõige vaja teadvustada vähemuskultuuride probleemi olemasolu ning tõsidust. Arusaama, et mõne aja pärast ei tarvitse neid rahvaid enam olemas olla. Siin on igal inimesel, iseäranis valitud kohal olevail isikuil tähtis teadvustada valikut isikliku mugavuse ning südametunnistuse vahel. Seda eriti taustal, kus on hästi teada suurriikide üldine mõtteviis – mida vähem väikeriike- ja rahvaid, seda mugavam.

Ja muidugi pole meil siiani anda head vastust tänapäeva massikultuurile, mis ühendab inimesi valdavalt tarbimise ja meelelahutuse alusel. Sellises lihtsustatud tarbekeeleks moonutatud inglise keele keskkonnas lahustuvad rahvuskultuurilised erinevused dramaatilise kiirusega. Seepärast on küsimus algul mainitud põhiidee mõistmises laiemal poliitilisel tasandil – iga rahvus, tema kultuur ja keel on kordumatu väärtus. Haruldaseks jäänud taime- ja loomaliikidest rääkides on ju igaüks nõus, et neid tuleb kaitsta, nad kantakse selleks punasesse raamatusse. Haruldaseks jäävate ja ohustatud rahvuskultuuride kaitsmisega peaksid tegelema nii väikerahvad ise kui ka suuremad rahvad. Niisugust lähenemist tuleb selgelt ja ühemõtteliselt toetada, kuna asjaosalised ise ei saa enamasti oma kultuuripärandi jätkusuutlikkust omaenda jõududega lahendada, sest sageli ei jätku selleks ressursse ega poliitilisi võimalusi.

Meie Euroopa ajalooline traditsioon, Piibel ja kristlikud väärtused on eri rahvaid teadaoleva ajaloo vältel selgelt, kõikehaaravalt ja tõhusalt lõiminud. Ma ei näe mingit põhjust, miks see ei peaks jätkuma hõimurahvaste juures, eriti kui nad asuvad samas kultuuriruumis. See, et osal hõimurahvaist on trükist ilmunud Piibel ja osal Uus Testament, on moraali tõstev ja muljettekitav saavutus. Küsimusele, kas meie hõimurahvail on tulevikku, saab lõplikult vastata Jumal. Meie asi on edasi tegutseda isegi lootusetuina näivates oludes, sest välised jõuvahekorrad üksi ei otsusta tingimata asju. Meie enda saatus on sellest väga selge tõend. Ajalooliste jõuvahekordade loogikat arvestades oleksime meie, eestlased, pidanud rahvusena ammu olema assimileerunud, meid ei tohiks siin eestikeelsetena ning oma rahvusriigi säilitanutena täna üleüldse olemas olla. Aga asjad on läinud teisiti. Eesti ajalugu tõendab, et kõik on võimalik. Kuid hoiatab samas, et kõike on võimalik kaotada, sest midagi pole iseenesest ega automaatselt tagatud. Sama kehtib meie väiksemate vendade suhtes: püsimajäämine ei ole põhimõtteliselt võimatu, kuid nõuab kahepoolset jõupingutust – nende endi pingutust ja meie toetust nendele.

Autori foto: Tõnu Karu
Euroopa Parlamendi foto:  Alina Zienowicz, Wikimedia Commons.
Hõimurahvaste Aeg Nr 8, 2012.  lk. 4-5

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn