Varia

8_regimissa_300px
„Terve rahva pöördumine Kristuse poole on üldiselt pikaaegne protsess, mille jooksul taandub rahvuslik usund – paganlus – kristluse mõjul pelgaks mütoloogiaks, legendide kogumikuks,“ kinnitab läänemeresoome rahvapärandi uurija, luterliku kiriku vaimulik Arvo Survo.
„Näiteks on meie tänapäevaste muinasjuttude juured tihti muinasusundis. Nendel lugudel on igas kultuuris oma kindlapiiriline roll. Kristlasteks saanud rahva omakultuur saab aja jooksul aluspinnaseks, millele kerkib Kristuse rist, mis hakkab kord õnnistades valitsema kogu rahva elu.

Näiteks võtsid keldid nendeni jõudnud kristluse sügavalt omaks ning sama toimus ka läänemeresoomlastega ajal, mil kirik esmakordselt siia jõudis. Sellest ajast on säilinud ingerlaste regivärsilisi kristlikke palveid. Praegu tunnistatakse, et kirik tegi vea, kui hilisematel sajanditel ei arvestanud sõnumi omaksvõtmisel rahvakultuuri rolli.“
Arvo hindab meie esivanemate püüdu kirikus toimuvast aru saada, ehkki papp rääkis pigem võõrkeeles ja oli inimeste poole tihti seljaga. „Naljatamisi öeldav, maagiaga seonduv sõna „hookuspookus“ on tulnud pühast väljendist hoc est corpus meum – see on minu ihu,“ toob ta näite. Rahvale jäidki missad võõraks ning kristluse sisu suures osas õpetamata. Siiski saadi Lääne-Ingeris omal ajal peaaegu valmis regivärsiline usutunnistus.

.
Arvo sõnul on vigadest õpitud näiteks Mordvas, mille kogudustes arvestatakse täna rahva hingelaadi ja vaimsusega palju enam kui möödunud sajandeil Eestis või Soomes, kuhu toodi sisse aina võõraid meloodiaid ja sõnastati pühi asju võõrapäraselt. „Mordvalased kuulevad ja laulavad ka neljandiknoote, mis on lääne muusikatajule võõrad. Ka näiteks isurite ja vadjalaste muusikataju oli teistsugune kui Kesk- ja Lääne-Euroopas. Kui kristlikku sisu pakutakse võõras pakendis, pole rahvas sellega päri. Seepärast on tähtis kasutada misjonitöös kõike rahvale hingelähedast, sisu osas ometi järgi andmata. Rahvapärase pakendi sisu peab olema kõikjal ikka Kolmainus Jumal, Kristus, pääste Temas,“ väidab kirikuõpetaja.
Rahvapärandit kogudes jõudis Arvo äratundmisele, et läänemeresoomlaste aladele jõudnud kirik oleks pidanud juba algsajanditel võtma jumalateenistustel kasutusele regivärsilise missa. Teadupärast on siinsed mungad seda kunagi ka kasutanud, aga hiljem jäi see millegipärast kõrvale.
Regivärss oleks olnud Arvo sõnul praktiline esiteks seepärast, et tol ajal polnud eriti raamatuid ning rahvas ei osanud lugeda. Regivärsi puhul piisab ühest lugejast või lauljast, keda teised järele kordavad. Nii saavad laulust osa isegi väikesed lapsed ja töntsi nägemisega vanurid.
Samuti oleksid ära jäänud vaidlused teemal, kust see komme meile on tulnud – idast või läänest? Regivärss on ju meile igioma! Sisu on küll kristlik, aga me laulame viise, mis helisevad me hinges juba vanaema hällilauludest. Praegune liturgi ja koguduse kordamööda lühikeste fraaside laulmine oli omal ajal meie hõimudele võõras. Meie tava on olnud ühtejärge pikemalt, katkestamata laulda.
Kirjaoskuse puudumisel kasutati regivärssi kui kergesti meeldetalletuvat järeltulijaile vajaliku teabe edastamiseks, sest kordustega teksti mõte tungib sügavale hinge. Nii on regivärsilise päritoluga ka hällilaulud, suurem osa vanasõnu, ilmaga seotud suuline pärimus jne. Ekslik oleks arvata, nagu poleks esivanemate kultuuril enam midagi anda tänapäeva inimesele. Algriimid ja kordused mõjuvad isegi linnastunud soomeugrilasele – nii sügavalt on need juurdunud meie keeles ja vaimsuses.
Varjele, vakainen Luoja,
kaitse, kaunoinen Jumala,
ole puolla poikiesi,
aina lastesi apuna…
Tänapäeval õpetatakse regivärsilist missat Soomes Sibeliuse Akadeemia Kuopio osakonnas. Ingeris kasutati seda esimest korda juba 1992. aastal ning Arvo peab seda praegu näiteks vanainimestele kodus armulauda jagades. Soomes kasutatakse regivärsilist missat mitmel pool kui alternatiivset liturgiat.
Tänastele Jumalasõna sulastele paneb Arvo eelkõige südamele, et sõnaohtrus ei taga veel öeldu mõju. „Meil tuleb eelkõige õppida Piibli prohvetite kuulutusest, aga ka näiteks reklaamidest: hea reklaam on lühike ja selge. Meie jutlused on tihti liiga pikad ja vesised ning see hea, mis alguses ehk kõlaski, mattub lõpuks sõnatulva alla. Ka pikk kõne võib olla hea, aga seda rohkem piiblitunnis kui kantslis. Andku Jumal meile, sõnakuulutajaile, tarkust ära tunda Püha Vaimu poolt õnnistatud teksti inimlähedast dünaamikat!“

Hõimurahvaste Aeg Nr. 7, 2012.  lk. 8.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn