Sündmused

26.-30. septembrini toimus Tartus XII soome-ugri vaimulike konverents. Esimesest, 1937. aastal Budapestis toimunud konverentsist on möödas 75 aastat.

Mõte kutsuda Soome, Eesti ja Ungari vaimulikud kokku konverentsile pärineb mitmel soome-ugri kultuurikongressil osalenud Túróczy Zoltánilt, Ungari Luterlike Vaimulike Liidu juhilt. Vaimulike konverents süvendas kolme rahva kokkukuuluvustunnet ning tõi soome-ugri suguluse ja suhete aktiivsuse ka maailma avalikkuse ette.

1937. aasta mais asus Tallinnast Budapesti poole teele 77-liikmeline Soome ja 25-liikmeline Eesti delegatsioon eesotsas piiskoppide J. A. Mannermaa ja Hugo Rahamägiga. Saabumisele järgneval päeval pidas jutluse legendaarne õpetaja Urho Muroma.

Avajumalateenistusel jutlustas piiskop Raffay. Tervituste järel kõlasid ettekanded kolme kiriku iseloomulikest joontest, mida pidasid dotsent I. Salomies, Tallinna õpetaja L. Raudkepp ja professor W. Dezső. Pärastlõunal kõneles Soome kiriku struktuurist ja jumalateenistuslikust elust professor A. Voipio ja Dunáninneni kirikuringkonna eripärast piiskop K. Sándor. Õhtusel Soome liturgilisel jumalateenistusel teenis piiskop J. A. Mannermaa. 

2012f_17_vaimulik_konv_logoJärgmise päeva ettekandeid kolme kiriku vaimsest palgest pidasid piiskop Mannermaa, praost J. Aunver ja piiskop K. Béla. Pärast E. W. Pakkala piiblitundi kõneles piiskop Raffay Ungari luterliku jumalateenistuse erijoontest; järgnes arutelu. Lõpujumalateenistus peeti Eesti liturgia kohaselt, jutlustas peapiiskop Rahamägi. Konverentsi temaatika lähtus niisiis eesmärgist üksteist tundma õppida ja pani seega aluse dialoogile. Tõlketöö soome keelest eesti keelde tegi Pärnu praost A. Arumäe-Grünberg.

Budapesti konverentsi jätkuna toimus kaks aastat hiljem uus soome-ugri vaimulike kohtumine Soomes, Lappeenrantas. Kuna kohtumine oli väikesearvulisem ja tagasihoidlikumates tingimustes kui eelmine, kandis see suguluslaagri nime. Osales 14 Soome vaimulikku, kellest viis olid varasemad Ungari stipendiaadid. Eestlasi osales 11, nende sekka arvati ka eelneval aastal Eestis õppinud K. Jánost. Ungari 9-st kirikuõpetajast kolm olid varem olnud stipendiaatideks Soomes. Teada on kolme eestlasest ja ühe ungarlasest ettekandja nimed: Arumäe-Grünberg, H. Kubu, A. Soomre ja Benczúr L.  

Sellega Ungari-Soome kirikute sõjaeelne lugu lõpeb. Suhtlemine ei katkenud sõja ajal ega sõjajärgsetel aastatelgi, kuid 1956. aasta revolutsioon Ungaris tühistas kõik sellesuunalised algatused. 1957. aastal külastas teist korda ametisse astunud piiskop Túróczy Zoltán koos oma abikaasaga veel kord Soomet, tehes suure ringreisi. Seegi oli omaette triumfikäik: Ungari-Soome suhetesse armunud, ärkamisliikumise Ungari-poolne juhttegelane võis taas kohtuda paljude oma vaimulike õdede-vendade ja sõpradega ning kuulutada nende seas Jumala Sõna. Ehkki peagi kõrvaldati Túróczy ka teist korda ametist ja sunniti vaikima, oli tema ja Soome mõjutuste läbi ka teiste kaudu toimunud evangeeliumi kuulutus Ungari luterlastele selliseks jõuallikaks, millest suudeti elatuda ka kommunistliku diktatuuri kitsal ajal.

Uue etapi alguseks võib pidada Ungari piiskopi Zoltán Káldy ning professor (hiljem piiskop) Ernő Ottlyki 1961. aastal toimunud Soome külastust. Esimesel sõjajärgsel pastorite koosolekul Budapestis juunis 1968 osalesid vaid Soome ja Ungari pastorid. Soomest oli tulnud 21 pastorit ja 49 muud osavõtjat, Ungarist umbes 30 pastorit. Poliitilise õhkkonna tõttu Euroopas ei saanud osaleda eestlased ega Transilvaania ungarlased. Lisaks traditsioonilistele Soome ja Ungari kirikute teoloogilistele rõhuasetustele ja kirikuelu ülevaadetele pandi erilist rõhku kirikute rahutööle. Professor A. T. Nikolainen pidas ettekande rahu mõistest Piiblis ja professor M. Pálfy kõneles kristlikust rahukonverentsist ja Ungari panusest sellesse.

Budapesti koosolek alustas uut etappi pastorite konverentside ajaloos, mis oli märkimisväärne ka kirikutevaheliste suhete valdkonnas. 1977. aastal pani peapiiskop Martti Simojoki ette, et korraldataks soome-eesti-ungari pastorite konverentse, soovides ka eestlaste kutsumist. Esimest korda plaaniti osalejaid toonase Nõukogude Liidu alalt, pakkudes külma sõja aegses Euroopas esmakordselt konverentsi, mis kogub soome hõimudest pastoreid kokku rinde mõlemalt poolelt. Konverentsi nime üle diskuteeriti pikalt. Lõpuks otsustati, et räägitakse mitte soome-ugri, vaid soome-ungari kokkusaamisest, selleks et Nõukogude Liit ei tõlgendaks konverentsi soome-ugri rahvusliku identiteedi tõstjana ega takistaks seetõttu eestlaste osalemist.  

Juunis 1981 Soomes, Iisalmis peetud pastorite konverents nimetati soome-ungari teoloogide päevadeks ja oli esimene laiem sõjajärgne soome-ugri koosolek. Osa võttis umbes 60 soomlast ja 26 ungarlast, esimest korda 4 esindajat Nõukogude Eestist ja üks Rumeeniast. Lisaks neile oli kutsutud üks välisungarlane USAst ja üks Inglismaalt. Aastal 1985 Budapestis peetud kokkusaamine järgis juba uut, Iisalmis kokku lepitud nelja-aastast rütmi, ja seal osales nii Soomest kui ka Ungarist 40 delegaati, Eestist 2 osavõtjat, 1 osavõtja Rumeeniast, ungarlasest piiskop Pál Szedressy Kolozsvárist.

Vaadeldes viit pastorite konverentsi aastatel 1989–2004, võib neis märgata selget temaatilist jagunemist, mida võiks kirjeldada sõnadega: muutuv oikumeeniline ja poliitiline olukord ning luterlik identiteet. Need teemad olid teatud mõttes jätkuks 1981. aasta Iisalmi kohtumise luterliku usutunnistuse teemale ning 1985. aastal Budapestis luterlikku teoloogiat puudutavatele teemadele. Nüüd oli vaatenurk siirdunud õpetuse asemel pigem kirikuid ümbritsevale tegelikkusele ja selle muutustele.

Augustis 1989 peetud konverentsi ei saanud veel korraldada Eestis, kuigi see ajaliselt asetus keset Eesti taasiseseisvumisprotsessi, vaid peeti Soomes Valkealas, kus osales 66 soomlast, 25 ungarlast ja 5 eestlast. Rumeenia ungarlasi ei juletud veel ametlikult kutsuda, kuid nad sattusid sinna „juhuslikult“ Soome Kiriku Välisabi külalistena ning pastorite koosolek liideti nende puhkuseprogrammiga. Rumeenia ungarikeelset kirikut esindas kolm pastorite abielupaari. Uudsena osalesid Eesti luterlaste eksiilkiriku esindajad peapiiskop Konrad Veem ja pastor Heimer Erendi. Jugoslaavia slovakkia luterlikku kirikut esindas pastor P. Čerfel. Nii oli soome-ugri pere laienenud ka kodumaast väljapoole, mis räägib uutest suundadest ja võimalustest.  

Euroopas toimunud muutust võis selgelt kogeda aastal 1993, mil koosolekut võidi esimest korda pidada Eestis. Muutunud poliitiline olukord kajastus koosoleku teemas „Luterlik identiteet muutuvas Euroopas“. Soomest oli 33, Eestist 30, Ungarist 15 ja Rumeeniast 6 osavõtjat. Euroopa muutunud olukorras Budapestis 1996. aastal peetud kohtumise teemaks oli luterlik vabaduse mõiste, mida käsitleti suhtes rahvusliku traditsiooni, rahva, kristliku usu, kultuuri, eurooplaseks olemise ja ajaloolise traditsiooniga. Osalejaid oli Soomest 27, Ungarist 20, Eestist 5, Rumeeniast 5 ja Ingeri kirikust 2. See kokkusaamine oli kirikuperele eriti oluline just seetõttu, et nüüd oli ka Ingeri kirik esimest korda esindatud. Lapual 2000. aastal peetud konverentsi nimetusega „Piiril” käsitleti nii vähemus- kui ka enamuskirikute vaatenurgast. Samuti peeti silmas kiriku rahvusvahelistumise ja luterliku teoloogia suutlikkust. Osalejaid oli Soomest 39, Ungarist 26, Eestist 12, Rumeeniast 5, Ingerist 6 ja Jugoslaaviast 1.

2004. aastal peeti esimene ja seni ainus konverents Rumeenias, Kolozsváris. Samas olid see ja 1989. aastal Valkealas peetud koosolek osavõtjate hulgalt suurimad – 105 osavõtjat jagunesid järgnevalt: Rumeenia 45, Ungari 26, Soome 22, Eesti 5 ja Ingeri 5. Konverentsiaastal oli Ungari vastu võetud EU liikmeks, aga Rumeenia liitus alles 2007. Teema „Traditsiooni tähendus luterliku identiteedi püsimisel” peegeldas ühest küljest Euroopa tugevat muutusprotsessi, teisalt kõneles see Rumeenias väikse kirikliku ja keelelise vähemusena elava luterliku ungari kiriku olukorrast. Teemat käsitleti nii luterliku kui ka rahvusliku identiteedi seisukohast.

Eelviimasel, Ungaris Révfülöpis 2008. aastal peetud konverentsil olid kolm päeva jagatud vastavalt riikidele: Ungari päev, Eesti päev ja Soome päev. Esimest korda alates 1990. aastatest ei olnud esil Euroopa muutumisprotsess ja rahvusküsimused. Osavõtjaid oli Soomest 29, Ungarist 24, Eestist 4, Rumeeniast 4, Ingerist 5 ja Slovakkiast 2. Nimetuse all „Usu emakeel“ käsitleti jumalateenistuslikku elu ja palvet. Ungarlased käsitlesid usu emakeelt liturgia ja jutluse, eestlased muusika ja laulude ning soomlased palve seisukohast lähtudes.

2012. aasta septembris Tartus toimunud XII soome-ugri vaimulike konverentsi teemaks oli „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas“. Kohal oli 31 esindajat Soomest, 16 Ungarist, 6 Rumeeniast. Ingeri kirikut esindas 5 vaimulikku, EELK oli esindatud 30 registreeritud osavõtjaga. Mitmed ettekanded olid seotud konverentside 75 aasta pikkuse ajalooga. Tutvustati erinevate maade kirikute tänast päeva ning vaadati tulevikku.

Konverentside korraldamise algetapil oli keskmes soome hõimude side. Pastorite kokkusaamiste ühe eesmärgina nähti hõimukirikute ja -rahvaste lähendamist, sidemete arendamist. Omavahelist osadust arendasid märkimisväärselt just ringreisid kogudustes. Hiljem, külma sõja etapil jäi soome soost hõimude kogunemise idee varju. 1981. ja 1989. aasta konverentsidel püüti avalikkuse ees teadlikult vältida arusaama, nagu oleks eesmärgiks soomeugrilaste koondamine. Kardeti, et see kahandab eriti rumeenlaste ja eestlaste osalemisvõimalusi.

Kas meie hõimuaade saab ka tulevikus olla soome-ugri pastorite kokkusaamiste kandvaks jõuks? Suudab see konverentside traditsiooni püsimist tingimata tagada? Soome-ugri rahvastele ja kirikutele on ajaloos olnud omane elu piirialadel. Oleme olnud nii lääne kui ka ida, Rooma ja Bütsantsi pingealas. Paavo Kettunen lõpetas oma ajaloolise tagasivaate sõnadega: „Kas ei järeldu teemast „Jeesus Kristus on sama eile, täna ja igavesti”, et Tema elava Issandana kohtab nendel konverentsidel just kaasaja maailma? Mitte 1930ndate ega 1960ndate, vaid 21. sajandi maailma.“

Paavo Kettuse ja Joob Olivere konverentsiettekannete põhjal koostanud Jaan Bärenson

Hõimurahvaste Aeg Nr 8, 2012.  lk. 16-17.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn