Piiblitõlketöö

Piiblitõlkija Mihhail Atamanovi mõtteid

Jumalale tänu, et Piibel on ilmunud ja udmurdid saavad seda lugeda! Üksnes siin Alnašis jagasime välja 700 Piiblit, kuid ikkagi ei jätkunud kõigile. Suurim rõõm tuleb siis, kui kogu trükitud tiraaž on rahvale kätte jagatud. Udmurte elab ju veel Permi oblastis, Baškiirias ja Tatarstanis. Oleks väga hea, kui ka nemad võtaksid Jumala Sõna vastu. 1997. aastal välja antud Uue Testamendi 10 000 eksemplari said kolme aastaga otsa. Piiblist peavad lugu need udmurdid, kes on pärit usklikust perest. Kui neile lapsena pole Jumala sõna õpetatud, siis on olukord raskem

Loe edasi: Piiblitõlkija Mihhail Atamanovi mõtteid

Kuidas minust sai piiblitõlkija

Huvi sugulaskeelte vastu tekkis mul juba varakult. Kasvasin usklikus peres ja käisin juba lapsena koos vanematega kirikus.

Kirikunoored osalesid sageli noorte kirikupäevadel. 1980. aastal sõitsime konverentsile Mikkelisse, kuhu tuli kokku ligikaudu 1000 noort. Mulle jäi meelde jutlus, milles puudutati soome-ugri rahvaid. Jutlustaja oli pikka aega nende rahvaste pärast palvetanud ja Jumal oli talle öelnud: osa nendest noortest, kes konverentsil osalevad, lähevad soome-ugri rahvaste juurde. Ta ütles: „Palvetage, et need rahvad saaksid emakeelse Piibli. Te võite mõelda, et see on praegusel ajal võimatu, aga ajad võivad muutuda!“

Marja Kartano. Foto: Jaan Bärenson
Marja Kartano. Foto: Jaan Bärenson

Ja ajad muutusidki – see oli prohvetlik sõna.

See sõnum jäi mu südamesse elavana püsima. Ma ei teadnud ainult, missuguse rahva juurde pean minema. Alguses pidasin silmas karjalasi, sest nende hulgas on mul sugulasi.

Loe edasi: Kuidas minust sai piiblitõlkija

Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?

Paar tuhat aastat tagasi pidas tuntud ja austatud Õpetaja Jeruusalemmas ühe oma viimastest õppetundidest. Sellisel puhul räägitakse tavaliselt eriti olulistest asjadest. Ehk just sellepärast küsisidki jüngrid Temalt: „Millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?” (Mt 24:3) 

Rauli Lehtonen kasahhi lastega 1970. Aastatel.  Foto: autori kogu.

Rauli Lehtonen kasahhi lastega 1970. Aastatel. Foto: autori kogu.

„Siis vastas Jeesus neile: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” (Mt 24:14)

Uue Testamendi rahvaste kohta käiv kreekakeelne väljend ta ethne viitab tänapäevases tõlkes otseselt etnilistele rühmadele, kel on oma keel, kultuur ja traditsioonid. Seega on meile antud ülesanne, mille peame lõpule viima. Meie Jumal ei ole huvitatud eeskätt riikidest või geograafilistest aladest. Ta on meile seadnud konkreetse eesmärgi kuulutada evangeeliumi maailma kõigile etnilistele rühmadele, enne kui tuleb lõpp.

Loe edasi: Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?

Piibliga ja Piiblita

On üldteada ja tunnustatud fakt, et 1739. aastal põhjaeesti keeles trükitud Piibel pani aluse ühtsele eesti keelele, eesti rahvusele ja kultuurile ning kõige krooniks ka iseseisvale Eesti riigile. Milline võiks olla eestlaste elu ilma omakeelse piiblitõlketa, võib näha meie idapoolsete soome-ugri hõimude saatuse näitel, kellest mitmed veel paar sajandit tagasi arvuliselt eestlasi ületasid. Näiteks mordvalased olid eestlastest arvukamad veel kolmkümmend aastat tagasi.

Pühakirja ei saa taandada ainult loetavaks tekstiks, vaid sel on oluline mõju lugejaskonnale ning selle käitumisele, s.o laiemalt kogu kultuurile. Kristliku sõnumi jõudmine Eesti aladele ning selle omaksvõtt viimase tuhande aasta jooksul on osutunud pikaajaliseks ning ajutiste tagasilangustega protsessiks, mis siiani jätkub. Kui selle perioodi esimeses pooles kippusid piibellikke põhimõtteid varjutama sünkretistlikud nähtused, kus lisaks kristlikele riitustele jätkati paganlike tavandite pidamist, siis nüüdseks on põhiliseks kristliku kultuuri varjutajaks kujunenud sekularism ning uusvaimsus, mis mõlemad üritavad kristlikus kultuurimaailmas välja kujunenud põhimõtteid oma vajadustest ja kaasaja suundumustest lähtudes mugandada, muutes piibelliku asjakohasuse moodsalt ajakohaseks, kuid tihtipeale asjakohatuks.

Loe edasi: Piibliga ja Piiblita

Piibel – põlvkondade pärand

Käesolev aasta on eestlaste jaoks PIIBLI aasta. Möödub ju tänavu 275 aastat esimese eestikeelse Piibli ilmumisest. Emakeelne pühakiri on põlvkondade pärand meile, Piibli eesti keelde tõlkimise lugu aga maarahva eestlaseks saamise lugu. 

Tee Piiblini oli pikk ja kestis sajandeid. Kirjaoskuse üldine levik Euroopas seostus eeskätt sotsiaalsete ja majanduslike huvidega, vähem usuliste või kirjanduslike eesmärkidega. Eesti kirjakeele puhul see nii ei olnud – eesti keel oli sotsiaalse alamklassi keel, mida ei kasutatud ametkondlikus asjaajamises. Kirjakeel hakkas kujunema 17. sajandil katekismuse õpetamise käigus. Emakeelse kirjasõna abil sulandus eestlane luterlikku ühiskonda. Koos kirjasõna omandamisega juurdusid temas kristlikud väärtushinnangud. 

Vadja keelde pole Pühakirja kunagi tõlgitud. Seda eesti keele lähimat sugulaskeelt kõnelevad Vadjamaal veel vaid üksikud inimesed. Veebruaris trükist ilmunud mahuka vadja keele 1824-leheküljelise sõnaraamatu kohta on Jüri Viikberg kirjutanud: „Vadja keel on suurem kui rahvas ise“.

Loe edasi: Piibel – põlvkondade pärand

Kaunis kirjakeel kui kogudusetee sillutaja

8 3 300pxMarimaa 14 rajoonis räägitakse mari keelt kõikjal veidi omamoodi. Siinne kirjakeel põhineb peamiselt Morki ja Sernuri piirkondade dialektidel. Muusik Inga Pogonina sõnul meeldis talle Joškar-Ola luterliku mari-vene koguduse juures kõige enam see, et siin jutlustas kirjanikust diakon Gennadi Aleksejev väljendusrikkas mari kirjakeeles viisil, mis inimesi sügavalt puudutas.

Loe edasi: Kaunis kirjakeel kui kogudusetee sillutaja

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn