
Piibli sõnumi mõistmine on alati seotud keelega. Piiblis on tekste kolmes keeles: aramea, heebrea ja kreeka keeles. Kristlased on asja lahendanud tõlkimise abil. Kirikud pole pidanud vajalikuks oma liikmetele eraldi pühakirja keelt õpetada, nagu mõnedes teistes usundites, vaid kasutusel on pühade tekstide tõlked. Vana Testamendi raamatuid kasutanud algkristlased ei lugenud neid sugugi algsel kujul ehk aramea ja heebrea keeles. Uue Testamendi kirjutajad kasutasid Vana Testamendi kreekakeelset tõlget. Tõlgete kasutamine originaalide asemel tuleneb praktilisest mõtteviisist ja on küll probleemne, aga kirikud on alati olnud seisukohal, et selle positiivsed küljed kaaluvad üles negatiivsed. Võib öelda, et pühade tekstide tõlkimine keeltesse, mida kiriku liikmed ka valdavad, on kristlusele omane. Mida laiemale ristiusk on levinud, seda rohkem on vaja läinud uusi tõlkeid.

Piibli sõnumit peetakse nii oluliseks, et selle tõlkimiseks on vaja väga erilisi teadmisi, oskusi ja andeid. Enamik piiblitõlketöös aktiivselt osalejatest on oma ala spetsialistid. Eriala saab õppida mitmesugustes kõrgkoolides ning lisaõpet pakutakse ka töökohtadel.
Piiblitõlkimine on enamasti rahvusvaheline – selle täideviimiseks, juhtimiseks ja organiseerimiseks on asutatud rahvusvahelisi suurorganisatsioone (nt Ühinenud Piibliseltsid). Ettekujutus piiblitõlkijast kui üksildasest nokitsejast on küll romantiline, aga tegelikkusele ei vasta see praktiliselt kunagi. Vastutusrikkad tõlkeprojektid viiakse läbi paljude eri ringkondade koostöös. Osalevad nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka kohalikud aktivistid, nii kirikud kui ka akadeemilised uurimisgrupid. Iga osaline toob kaasa omad oskused, et neid vastavalt oludele ühiselt parimal moel kasutada. Tõlkimise eesmärk ei saa olla midagi vähemat kui Piibli sõnumi võimalikult tähendusrikas ja tõhus vahendamine uutele lugejatele või kuulajatele.
Lõviosa töö proovikividest on tingitud Piibli tekstide kõrgest vanusest. Sellega seoses tasub rõhutada kahte eriti keerukat seika. Ühest küljest on Piibel kirjutatud keeles, mida pole keegi enam kasutanud juba mitu tuhat aastat. Muinasaramea ja -heebrea keel on surnud keeled, neid ei räägi juba ammu mitte keegi. Kreeka keelt emakeelena kõnelevaid inimesi on veel küllalt, aga nagu kõik muud keeled, on ka see keel viimase 2000 aasta jooksul muutunud. Kuidas olla siis kindel, et saame nendest vanadest keeltest piisavalt aru, selleks et tekstide tähendust tunda?
Teisest küljest tähendab suur ajavahe tekstide tekke ja tänase lugeja vahel tihti ka kultuuride suurt erinevust. Iidne tekst on kirjutatud eelkõige tolleaegsetele lugejatele ning jääb meile seetõttu kergesti kaugeks. Kui autor kirjutab sama kultuuri lugejaile, siis ta ei selgita tekstis esitatud kombetalitusi või kujundlikke väljendeid täpsemalt lahti, vaid oletab, et lugeja teab nende tähendusi niigi. 2. Kuningate raamatu 7. peatüki alguses seisab, kuidas prohvet Eliisa ütleb näljahäda korral: “Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.” Tänane lugeja ei tea, kas prohvet ennustas head või halba, kuna meil pole aimugi, kas üks seekel peene jahu eest oli palju või vähe. Prohveti sõnumi tähendust selgitab alles kaugem lõik, kust selgub, et ennustus käis Samaariat piirava süürlaste armee põgenemise kohta (7:13-16). Küsimuseks jääb: kas tänast lugejat tasub proovida aidata prohveti teksti kergemini mõista või mitte?
Hästi organiseeritud ja vastutustundega tehtavad tõlkeprojektid valmistuvad keelelisteks ja kultuurilisteks väljakutseteks nii, et tõlkijate meeskonda püütakse leida inimesi vastavate oskustega või võimega neid oskusi töö jooksul omandada. Jutt on mitmekülgsest teabest, mida ei oma ükski üksikisik. Seetõttu tõlgitaksegi tänapäeval peamiselt kollektiivselt. Lisaks otseselt tõlketööga tegelejatele on rühmades asjatundjaid Piibli keele ja kultuuri, sihtkeele ja -kultuuri, tõlketeaduse ja tehniliste küsimuste alal. Kui rühmad saavad arvestada erinevate erialade spetsialistidega, siis on töö tõhusam ja igaüks saab keskenduda sellele, mida kõige paremini tunneb. Samal ajal tekib rühmade vahel võrgustikke ja taustorganisatsioonide koostöö sujub paremini. Lisaks tõlgete paremale kvaliteedile pakuvad need eelised võimalust jõuda lühema ajaga rohkem valmis. Ühiselt oleme suutelised selleks, mida me eraldi kunagi ei saavutaks.
Piibli tekstide tõlkimise kvaliteedile seab kõrged nõudmised ka nende pühadus. Kuna paljude Piibli lugejate meelest on tegu eelkõige Jumala sõnaga inimestele, siis pole just ükskõik, kuidas midagi väljendatakse. Kui tänapäevase ilukirjanduse tõlkijalt eeldatakse võimet luua kõrgel tasemel sõnakunsti, siis Piibli tõlkijatelt oodatakse võimet anda edasi sellele omast pühadust. Kuna tähenduslikud on isegi sõnavormide pisidetailid, siis testitakse tõlkeid hoolikalt ning lihvitakse neid järjest täpsemaks. Kõik see esitab tõlkemeeskonnale kõrgeid nõudmisi ja tähendab tihti ka seda, et tõlgete valmimiseks võib kuluda lausa 10-15 aastat.