Seppo SipiläPiibel on kristluse püha raamat. Kuna siin sisalduvad tekstid on sündinud kaua aega tagasi, juba antiikajal, kohtub tänane lugeja Piibli lehekülgedel võõrapäraste kultuuride ja eluviisidega. Samas usuvad kogu maailma kristlased, et just selle raamatu tekstid omavad ka praegusaegse inimese jaoks erilist tähendust. Iidse teksti ja päevakajalise sõnumi vaheline pingeväli muudab Piibli eriti põnevaks.
Piibli sõnumi mõistmine on alati seotud keelega. Piiblis on tekste kolmes keeles: aramea, heebrea ja kreeka keeles. Kristlased on asja lahendanud tõlkimise abil. Kirikud pole pidanud vajalikuks oma liikmetele eraldi pühakirja keelt õpetada, nagu mõnedes teistes usundites, vaid kasutusel on pühade tekstide tõlked. Vana Testamendi raamatuid kasutanud algkristlased ei lugenud neid sugugi algsel kujul ehk aramea ja heebrea keeles. Uue Testamendi kirjutajad kasutasid Vana Testamendi kreekakeelset tõlget. Tõlgete kasutamine originaalide asemel tuleneb praktilisest mõtteviisist ja on küll probleemne, aga kirikud on alati olnud seisukohal, et selle positiivsed küljed kaaluvad üles negatiivsed. Võib öelda, et pühade tekstide tõlkimine keeltesse, mida kiriku liikmed ka valdavad, on kristlusele omane. Mida laiemale ristiusk on levinud, seda rohkem on vaja läinud uusi tõlkeid.

Piiblitõlkimine on tänapäeval kollektiivne töö.  Piltidel hõimurahvaste piiblitõlkijad.Kristlus on usund, kuhu on sisse programmeeritud jõudmine inimesteni uutes piirkondades. Piibel ise kohustab meid selleks, andes misjonikäsu. Kristus ütleb Matteuse evangeeliumi lõpus (28:18-20): “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Rääkides õpetamisest ja käskude pidamisest annab misjonikäsk ühtlasi edasi Piibli sõnumi, sest Kristuse käsud on kirja pandud just Piiblisse. Seepärast ongi Piibli lugemine ja selle tähenduse mõistmine kristlastele esmatähtis. Saame nüüd aru ka kirikute soovist tõlkida Piiblit järjest uutesse keeltesse: tõlkimist ja Piibli levitamist näevad kirikud misjonikäsu täitmisena.

Piibli sõnumit peetakse nii oluliseks, et selle tõlkimiseks on vaja väga erilisi teadmisi, oskusi ja andeid. Enamik piiblitõlketöös aktiivselt osalejatest on oma ala spetsialistid. Eriala saab õppida mitmesugustes kõrgkoolides ning lisaõpet pakutakse ka töökohtadel.

Piiblitõlkimine on enamasti rahvusvaheline – selle täideviimiseks, juhtimiseks ja organiseerimiseks on asutatud rahvusvahelisi  suurorganisatsioone (nt Ühinenud Piibliseltsid). Ettekujutus piiblitõlkijast kui üksildasest nokitsejast on küll romantiline, aga tegelikkusele ei vasta see praktiliselt kunagi. Vastutusrikkad tõlkeprojektid viiakse läbi paljude eri ringkondade koostöös. Osalevad nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka kohalikud aktivistid, nii kirikud kui ka akadeemilised uurimisgrupid. Iga osaline toob kaasa omad oskused, et neid vastavalt oludele ühiselt parimal moel kasutada. Tõlkimise eesmärk ei saa olla midagi vähemat kui Piibli sõnumi võimalikult tähendusrikas ja tõhus vahendamine uutele  lugejatele või kuulajatele.

Lõviosa töö proovikividest on tingitud Piibli tekstide kõrgest vanusest. Sellega seoses tasub rõhutada kahte eriti keerukat seika. Ühest küljest on Piibel kirjutatud keeles, mida pole keegi enam kasutanud juba mitu tuhat aastat. Muinasaramea ja -heebrea keel on surnud keeled, neid ei räägi juba ammu mitte keegi. Kreeka keelt emakeelena kõnelevaid inimesi on veel küllalt, aga nagu kõik muud keeled, on ka see keel viimase 2000 aasta jooksul muutunud. Kuidas olla siis kindel, et saame nendest vanadest keeltest piisavalt aru, selleks et tekstide tähendust tunda?

Teisest küljest tähendab suur ajavahe tekstide tekke ja tänase lugeja vahel tihti ka kultuuride suurt erinevust. Iidne tekst on kirjutatud eelkõige tolleaegsetele lugejatele ning jääb meile seetõttu kergesti kaugeks. Kui autor kirjutab sama kultuuri lugejaile, siis ta ei selgita tekstis esitatud kombetalitusi või kujundlikke väljendeid täpsemalt lahti, vaid oletab, et lugeja teab nende tähendusi niigi. 2. Kuningate raamatu 7. peatüki alguses seisab, kuidas prohvet Eliisa ütleb näljahäda korral: “Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.” Tänane lugeja ei tea, kas prohvet ennustas head või halba, kuna meil pole aimugi, kas üks seekel peene jahu eest oli palju või vähe. Prohveti sõnumi tähendust selgitab alles kaugem lõik, kust selgub, et ennustus käis Samaariat piirava süürlaste armee põgenemise kohta (7:13-16). Küsimuseks jääb: kas tänast lugejat tasub proovida aidata prohveti teksti kergemini mõista või mitte?

Keel ja kultuur heidavad tõlkijale kinda ka sellega, et Piibli autorid kasutavad mõisteid, mida tänapäevastes keeltes ei pruugi enam esineda. Näiteks on heebrea keeles olemas lammaste ja jäärade jaoks üldisem nimetus zo`n, mida pole olemas ei soome-ugri ega indoeuroopa keeltes. Nõnda tuleb tõlketöös lisaks teksti tähendusele pidada silmas ka seda, kuidas tõlkida isegi selgesisulisena tunduvat teksti nii, et tulemus tuleks loomulik. Keerulisematel puhkudel on sihtkeeles algkeele mõistete tähendusele enam-vähem vastavad mõisted küll olemas, aga nende kasutamist takistavad kultuurilised, poliitilised või usundiga seotud tegurid. Tihti juhtub seda vähemuskeelte puhul. Aegade jooksul on neisse imbunud hulk laene valitsevast keelest. Sellistel laensõnadel on komme esindada ka valitseva keele kultuuri. Vähemuse jaoks on tihti oluline aga püüd kaitsta oma identiteeti ja seega tasub neil valitsevast keelest laenatud mõisteid vältida, kui see on vähegi võimalik. Kui valitsevast keelest on laenatud näiteks kristlikku sõnavara, siis ei sobi see alati Piiblisse. Toon näiteks probleemi, millega tuli maadelda Piibli tõlkimisel jakuudi  keelde. Teatavasti esineb Piiblis üsna sageli mõiste preester. Jakuudi traditsiooniline loodususund, šamanism, preestreid ei tunnista, vaid preestri ülesannetes on šamaan. Selge see, et preestrit ei saa lihtsalt niisama šamaaniga asendada. Nõnda on jakuudi keelde loodud vene keele põhjal mõiste ağabyt, mida tavaliselt preestri tähenduses kasutatakse. Ehkki see sõna on üldtuntud ja sõnastikud pakuvad sellele õiget tähendust,  tähendab preester selles tähenduses siiski eelkõige Vene õigeusu vaimulikku. Vana Testamendi kultuste preestrite kõrvutamine tänapäeva  õigeusukiriku preestritega on siiski problemaatiline.
Hästi organiseeritud ja vastutustundega tehtavad tõlkeprojektid valmistuvad keelelisteks ja kultuurilisteks väljakutseteks nii, et tõlkijate  meeskonda püütakse leida inimesi vastavate oskustega või võimega neid oskusi töö jooksul omandada. Jutt on mitmekülgsest teabest, mida ei oma ükski üksikisik. Seetõttu tõlgitaksegi tänapäeval peamiselt kollektiivselt. Lisaks otseselt tõlketööga tegelejatele on rühmades asjatundjaid Piibli keele ja kultuuri, sihtkeele ja -kultuuri, tõlketeaduse ja tehniliste küsimuste alal. Kui rühmad saavad arvestada erinevate erialade  spetsialistidega, siis on töö tõhusam ja igaüks saab keskenduda sellele, mida kõige paremini tunneb. Samal ajal tekib rühmade vahel võrgustikke ja taustorganisatsioonide koostöö sujub paremini. Lisaks tõlgete paremale kvaliteedile pakuvad need eelised võimalust jõuda lühema ajaga  rohkem valmis. Ühiselt oleme suutelised selleks, mida me eraldi kunagi ei saavutaks.

Piibli tekstide tõlkimise kvaliteedile seab kõrged nõudmised ka nende pühadus. Kuna paljude Piibli lugejate meelest on tegu eelkõige Jumala sõnaga inimestele, siis pole just ükskõik, kuidas midagi väljendatakse. Kui tänapäevase ilukirjanduse tõlkijalt eeldatakse võimet luua kõrgel  tasemel sõnakunsti, siis Piibli tõlkijatelt oodatakse võimet anda edasi sellele omast pühadust. Kuna tähenduslikud on isegi sõnavormide pisidetailid, siis testitakse tõlkeid hoolikalt ning lihvitakse neid järjest täpsemaks. Kõik see esitab tõlkemeeskonnale kõrgeid nõudmisi ja tähendab tihti ka seda, et tõlgete valmimiseks võib kuluda lausa 10-15 aastat.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn