Mõni aeg tagasi astus meie kirikusse Kalevala külas sisse kaks maamõõtjat, et teed küsida. Üritasin nendega ka Jumalast juttu teha, aga usuasjad ei huvitanud neid vähimalgi määral. Venekeelsete raamatute ja voldikute peale raputasid nad päid: „Me pole usklikud!”
Karjala Vabariigi 93. aastapäeva pidustustel 8. juunil 2013 Prääsä rajoonikeskuses jagati riiklikke Sampo auhindu, mille laureaadid valitakse igal teisel aastal kirjanduse ja kunsti alal tegutsejate seast. Üheks auhinnasaajatest oli Vene Teaduste Akadeemia Karjala teaduskeskuse keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi osakonnajuhataja Nina Zaitseva suure panuse eest vepsa keele ja kultuuri elavdamisel ja arendamisel. Tunnustuse pälvimisel mängis muu loomingu kõrval rolli ka Uue Testamendi ja Psalmide tõlkimine keeleuurija ja populariseerija Zaitseva poolt.
Setokeelse
evangeeliumiraamatu täiendatud ja uuendatud tõlke ilmumine aastal 2013 (tiraaž 800 eksemplari) on loomulikuks jätkuks seto rahvusliku identiteedi tugevnemisel ja tugevdamisel. On väidetud, et omakeelse pühakirja maht on väikerahva rahvusliku teadvuse mahu väljendajaks. Kas see just päris nii on, ei julge mina küll väita, ent teatud indikaator on see siiski. Loodetavasti ei jää neljast evangeeliumist koosnev raamat viimaseks setokeelseks pühakirjatõlkeks ning sellele lisandub terve Vastne Testament. Ja ehk sünnib setode sekka tulevikus neidki, kes võtavad vaevaks ka vanaheebrea keelega tegeleda. Et saada kaante vahele Vana Testament.
1926. aastal ilmus vastuolulise saatusega luteri pastori Ernst Puusepa nelja evangeeliumiraamatu setokeelne tõlge, mida pisut keeleliselt toimetas Paulopriit Voolaine. Tõlge sündis mitte kreeka, vaid eesti keelest ja oli toonase kõnepruugi rohkuse ja saksapärasuste tõttu üpris eestipärane. Tolle evangeeliumiraamatu tiraaž oli väike ja seetõttu on selle väljaande leidmine tänasel päeval nõela heinakuhjast otsimine. Et aga setokeelsete pühakirjatekstide kasutamine on leidnud viimastel aastatel üha enam liturgilist kasutust, siis on üpris loomulik, et setode kui õigeusu pärimusel püsiva rahva kirjavaras ning ka koduses kasutuses võiks evangeeliumiraamat taas olla.
Lääne-Siberis
Obi ja selle harujõgede kallastel elav mansi rahvas saab peatselt emakeelse Johannese evangeeliumi. Seni on neil olemas vaid Markuse evangeelium ja Piiblilood.
Mansi rahvusest Larissa* jutustab: „Minu rahvas ei tunne Jumalat ega oska seetõttu Tema poole pöörduda. Alati leidub aga neid, kes Jumalat igatsevad. Minagi olin lapsena selline. Ehkki keegi Jumalast ei rääkinud, oli mul tunne, et kuskil on Kõigekõrgem Jumal, kes võib aidata.
Isa tarvitas palju alkoholi. Kui olin pooleteise aastane, uppus ta jõkke. Peres oli meil palju lapsi, mina olin üheteistkümnes. Ema ei jaksanud meid kõiki kasvatada ja nii sattusime internaati. Igatsesin tohutult koju ja palusin Kõigekõrgemat, et saaksin ema juurde. Juhtus ime: mind lasti koju!
Lõpetasin kooli ja abiellusin. Sündisid lapsedki. Südames oli siiski tühjusetunne: igatsesin Jumalat. Ma ei teadnud, kuidas talle läheneda.
Siis kolisid meie külasse ühtäkki mõned usklikud ja hakkasid pidama koosolekuid. Mindki kutsuti sinna. Läksin, ehkki kartsin kõvasti: ma ei teadnud nendest ju mitte midagi! Seal usklike koosolekul kuulsin äkki Jumala kutset. Issand ise leidis mu üles! Aasta pärast ristiti mind jões.
Siis sõitis külasse Anne,* Piiblitõlkeinstituudist ja rääkis, et mansi keelde tõlgitakse Piiblit. See tundus hämmastav! Andsin tagasisidet Johannese evangeeliumi tõlke kohta, mis parajasti pooleli oli. Meie, manside jaoks on see, et Jumal räägib meie keelt, midagi täiesti uut!
Mullu suvel tulid instituudist siia ka lindistajad, kes palusid mul evangeeliumitekste sisse lugeda. Mulle meeldis see töö. Mansi keelde on tõlgitud ka Jeesuse sünni lugu, mis samuti salvestati. Soovin neid salvestusi viia ka oma sugulastele. Meie rahvas vajab hädasti Head sõnumit ja on suurepärane, et seda tõlgitakse, trükitakse ja lindistatakse. Tänan Jumalat, et Ta pole meid unustanud!"
*nimi muudetud
Hõimurahvaste Aeg 2013 1(9) lk. 15.
Foto: Mansi pere, 1901. Wikimedia Commons, public domain
Tveri 
karjalaste piirkonnas Lesnoje külas korraldati 2012. aasta juulis juba 11. korda soome-ugri rahvaste kultuuripidustused, kus soovijad võisid endale saada päriskarjala ehk vienakarjala keelse Uue Testamendi ja selle audioversiooni. Lisaks võis nii mõnigi tunda rõõmu Piiblilugudest aunusekarjala keeles.
Uue Testamendi väljaanded jõudsid paljudesse tverikarjalaste rajoonikeskuste ja külade kirikutesse, raamatukogudesse ja koolidesse. Kokku toimetati sinna 570 Uut Testamenti, sadakond piiblilugude raamatut, lisaks 120 Luuka evangeeliumi audioversiooni vienakarjala keeles. Karjala keelt räägitakse paljudes Tveri külades.
Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.