Ludmilla Rusmilenko.  Foto:  Küllike Evartov Ludmilla Rusmilenko on handi neiu, kel 2006. aastal avanes võimalus asuda õppima Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilisse Seminari Tallinnas. Et hantidel pole oma riiki, siis elavad nad hiigelsuurel territooriumil: 30% elab Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas, 60% Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ja 10% Tomski oblastis. Kokku on hante üle 28 000. Põdrakasvatus on neile samasuguseks elatusallikaks nagu lambad juutidele. Hantidel pole oma kirikut, kuid Ludmilla sõnul teeb Jumal tööd soome ja eesti rahva kaudu: käsil on psalmide tõlkimine, eestlaste abiga korraldati suvel kristlik laager. 

Peagi sõidab tundrasse põdra-kasvatajate juurde järjekordne grupp Eestist. Ludmilla on ise neljal suvel misjonigruppidega kaasas käinud ja tõdeb, et inimesed on palju avatumad kui esimestel reisidel.
+++++++++++++++++++++++++++++++++

Enne kristlust oli handi rahval kaks religiooni: šamanism ja animism. Esimese kiriku ehitasid Obdorski (Salehardi endine nimetus) linna rajamisel vene kasakad. Hiljem rajati misjonikirik, mis viis Jumala Sõna hiigelsuurel territooriumil elavatele kohalikele rahvastele. Isegi pikk talv ja karm kliima ei peatanud misjonäre evangeeliumi kuulutamast.

Hiljem sai Obdorski peaks oma terava mõistuse poolest tuntud handi vürst Taišin. Ta ristiti, kuid ristiusu Jumala kõrval kummardas ta edasi ka oma jumalaid.

1880. astal anti Peterburis kirillitsas välja “Emang Turam Jasang”, mis sisaldas tähestikku, mõned arvsõnade nimetused, kuus jutustust Piiblist, nende hulgas “Maailma loomine”, “Kain ja Abel”, “Kadunud poja lugu”. Kõik see oli suureks abiks põliselanike lastele, kes õppisid preester isa Irinarhi asutatud koolis. Ta oli esimene inimene, kes Obdorskis niisuguse kooli avas ja raamatukogu rajas. Samal aastal tõlgiti 12 peatükki Matteuse evangeeliumist, kuid teadmata põhjusel ei tõlgitud seda lõpuni. Täna on näidiseksemplarid nendest väljaannetest hoiul Salehardi muuseumis ja Peterburi raamatukogus.

Piibli tõlkimisega tegeleb Piiblitõlke Instituut Helsingis. Handi keel jaguneb mitmesse dialekti, mis raskendab oluliselt tõlkimist. Näiteks pole veel ida pool elavate hantide keelemurdesse tõlgitud ainsatki teost. Markuse evangeeliumi tõlkimisega tegelesid Tamara Prokina ja Juhani Makonen ning see anti šurõškarõ murdes välja 2000.aastal. Tõlgitud on veel jutustused Jeesusest kazõmi ja Piiblilood šurõškarõ murdes. Vajalik on luua ühtne handi kirjakeel kõigi dialektide mõist-miseks – selle kallal töö juba käib.

Obi-äärsete hantide igapäevaelu on jõega lahutamatult seotud.  Foto: Andrus Kask

Miks on vaja Piiblit minu rahvale? Usklikele on suureks õnnistuseks lugeda Pühakirja oma emakeeles, see on abiks ka keele ja kultuuri säilimisel. Jumala Sõna kaudu leiavad inimesed lootuse, pääste, Jumal saab parandada rahva haavad, tervendada inimeste südamed.

Nõukogude võimu ajal pidid meie vanemate perekonnad palju kannatama. Neilt võeti ära see, mida esiisad olid mitme põlvkonna jooksul ausa tööga saavutanud. Inimesi represseeriti ja lasti maha, oma sünnikohast tuli ümber kolida küladesse ja asustatud punk-tidesse. Võimud võisid küll mõelda, et teevad sellega rahvale head, kuid inimesed kannatasid sellegipoolest. Handi rahvas elas ammusest ajast oma maal, peremehena seda hoides ja kaitstes ning pärandades järgmisele põlv-konnale keele, traditsioonid, kultuuri.

Muudatuste tagajärjel, olles välja kistud oma harjumus-pärasest keskkonnast, langes rahvas depressiooni. Praegu lokkab külades tööpuudus, noori aga kimbutab alkoholism. Tundub, et rahval pole lootust. Kuid ometi on lootus Jeesuses Kristuses, meie Issandas! See peitub Jumala Sõnas ning sellepärast ongi tingimata vaja tõlkida Piibel igasse keelde.

Detsembris 2006 moodustati hantidest organisatsioon “Hantide rahvuslik-kultuuriline autonoomia”. Selle organisatsiooni loomise juures on näha tegutsemas Jumala kätt. Rahvuslik intelligents hakkas endale teadvustama, et ainult nemad ise saavad enda eest seista, lahendada sotsiaalseid probleeme vastavalt kohalikele tingimustele ja oma lootusi Jumalale rajades. Ma usun, et selle organisatsiooni tegevuse kaudu aitab Jumal meie rahvast.

Suurt vaimulikku toetust on hantidele osutanud eestlased, rootslased, norrakad ja soomlased. Sugulasrahvaste gruppide saabumine on olnud suureks kinnituseks. Inimesed nägid, et tulijail oli huvi nende kultuuri vastu, et neisse suhtuti siiralt ja avatult. Markuse evangeeliumi on jagatud neljas külas šurõškarõ rajoonis. 2003. aastal asus Ovgordi külasse hantide keskel tööle misjonär Tiina Kärkkäinen Soomest. Enne tema tulekut oli Ovgordis üks usklik tütarlaps, kes tahtis linna tööle jääda. Jumal aga pani ta südamesse pöörduda tagasi kodupaika, et oma rahvast teenida. Tulemuseks on väike kogudus, kuhu kuulub umbes kümme inimest. 2006. aastal ristiti veel mõned inimesed. Kogu handi rahva ajaloos on see esimene kogudus, kus räägitakse emakeeles. 2006. aasta märtsis kogunes Salehardis väike grupp hante õppima Pühakirja oma emakeeles. Esimese diplomi pastoriteenistuseks sai hantidest Boriss Ruskalamov.

Olen väga tänulik misjonigruppidele, kes on külastanud minu imelist kodumaad kaugel Põhjas, samuti igaühele, kes palvetab handi rahva eest!  

Ludmilla Rusmilenko


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn