Piiblitõlketöö

Eestlastena 4 Wastse Testamendi2trk 1727võime uhked olla, et meil on omakeelne Piibel. Oskus seda väärtustada kui meie demokraatliku ühiskonnakorralduse ja igapäevase elu alust eeldab aga respektiga ja pühendunud piiblilugemist.

Kristlik kultuur oma innovatiivsete standardite ja väärtustega jõudis Eestisse sammhaaval. Enne aastat 800 puutusid eestlased kristlusega kokku ilmselt üksikute rändurite vahendusel mööda Põhja- ja Lõuna-Eestit läbivaid kaubateid, mille lõppsihiks Bütsants. Oluliselt suurenes rändlus keskaja soojaperioodil 800–1200 A.D., mil aktiviseerusid Skandinaavia viikingid. Idaviikingite soost Kiievi vürst Jaroslav (Jarizleifr) Tark rajas 1030. a Tartus tõenäoliselt ka esimesed kirikud. Just esialgne idakiriku mõju on toonud meie keelde ka esimesed kristlikud sakraalterminid nagu rist, papp, raamat, pagan. Arvatavasti oli kristluse mõjul tekkimas Eesti kohalike usundite seas mingi sünkretistlik vorm, kus kristlikud põhimõtted olid segatud loodususunditega.

Läänekiriku mõju jõudis meieni alles pärast viikingite ristimist, mis avas läänest turvalisema tee Baltimaile. Aastast 1165 on teada piiskop Fulco läkitamisest siia koos eestlasest abilise Nicolausega, tema tegevuse kohta siin aga andmed puuduvad.

Uus ajajärk algab Eesti- ja Liivimaale suunatud ristisõdadega, mille käigus eestlased oma senise iseseisvuse kaotasid. Mõnelgi pool jätkasid eestlased küll keskmise astme juhtidena (nt külavanematena), olles vasallideks muukeelsetele, peamiselt Saksamaalt ülemustele. Eestis võeti halduses kasutusele ladina ja alamsaksa kirjakeel ning loodi kirikute võrgustik, kuid eestlaste teadmised jäid muukeelsest Piiblist hõredaks. Andmeid piiblitekstide tõlkimisest on leida Kullamaa vakuraamatust (1524–32), kus Ave Maria ja Meie Isa palve kõrval oli tõlgitud ka usutunnistus.

Trükikunsti leiutamine ja reformatsioon lõi tehnoloogilise ja konfessionaalse aluse piiblitekstide tõlkimiseks eesti keelde. Andmeid on eestikeelse katekismuse põletamisest Lüübekis 1525. a, mõned leheküljed on säilinud 1535. a trükitud Wanradt-Koelli katekismusest. Ka eestikeelseid jutlusi peeti, säilinud on Pühavaimu kirikuõpetaja Georg Mülleri jutlusi aastatest 1600-1608. Samuti ringles eestikeelseid perikoope ja muid jumalateenistuse tekste. Heinrich Stahl avaldas 1637. a esimesed tõlked – 14 psalmi ja Jesaja 53. laulu. 

Mõnevõrra tinglikult võib eesti piiblitõlke alguse asetada vahetult reformatsioonijärgsesse aega, sest 16. sajandi keskpaiku tõlgitud eestikeelse perikoobiraamatu kohta on kaudseid andmeid. 1546. a võttis Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Reinhold Beseler oma peresse eestlase Hans Susi ja pani ta kooli õppima. Tallinna Linnaarhiivis säilinud arve järgi ostis ta talle paberit to eynem vnduschen ewangelienboeck vnd sanckboeck (‘mittesaksa evangeeliumiraamatu ja lauluraamatu jaoks’). Hans Susi suri 1549. a katku, kuid Beseler jätkas tööd ning sai 1551. a raelt raha, et osta paberit lauluraamatu lõpetamiseks. Kuigi Susi ja Beseleri tõlked ei ole säilinud, oletatakse, et Hans Susi tõlkis (vähemalt osaliselt) eesti keelde mingi perikoobiraamatu, mis küll trükki ei jõudnud, kuid mis võis levida käsikirjaliselt ning mõjutada hilisemaid perikoobitõlkeid. 1583. a tuli jesuiitide kolleegiumi Tartus Johannes Ambrosius Völcker ja tegutses siin jutlustaja ning pihiisana. Eesti keele õppis ta peagi ära ja võis ilma tõlgi abita kohalikele jutlustada. Temalt on säilinud ka mitmeid lõunaeestikeelseid vaimulikke tekste.

Kindlam kava eestikeelse Piibli trükkimiseks esitati esmakordselt 1627. a, kuid võeti käsile alles 14 aastat hiljem aktiivse haridusedendaja piiskop Joachim Jheringi juhtimisel. 1640. a palus Jhering majanduslikku tuge Rootsi kuningakojalt, märkides, et eestlased on ühed vähesed ristirahvaist, kel veel omakeelne Piibel puudub. Siiski tegi ta sinodile esildise vaid Uue Testamendi tõlkimiseks ning kutsus vaimulikke üles ühiselt tõlketööd alustama. Kuninganna Kristiina lubas Piibli väljaandmist toetada ning mõne aasta pärast valmiski toortõlge, kuid selle trükiks ettevalmistamise ekspertkomisjoni kokkukutsumine nõudis raha, mida kuningakoda ega Eestimaa rüütelkond ei soovinud anda. 1643. a kandis piiskop ette, et tõlge vajab vaid ülekontrollimist. Tõlget redigeeriti mitu aastat, kuid trükki see ei jõudnudki. 1656. a andis Jhering välja vaid täiendatud kodu- ja käsiraamatu vaimulikele.

1648. a palus Urvaste pastor Johannes Gutslaff võimudelt toetust lõunaeestikeelse piiblitõlketöö jaoks, millega ta oli juba alustanud. Tõlge võis koguni valmis saada, kuid trükki ei jõudnud see kunagi. Mõned Lõuna-Eesti pastorid, sealhulgas ka tema poeg Eberhard Gutslaff, jätkasid tööd, kuid seegi kord ei jõudnud midagi trükki.

Kullamaal tõlkis Heinrich Göseken põhjaeesti keelde väidetavalt kogu Piibli, ent on märke, et ta jõudis valmis vaid osa, ehk Uue Testamendi, mille tõlget on piiskop J. J. Pfeiff 1666. a maininud. Piibel ega Uus Testament Põhja-Eestis trükki ei jõudnud.

17. sajandi viimaseks kolmandikuks oli seega juba mitu poolikut ja ehk isegi täielikku piiblitõlget, kuid polnud ühtset seisukohta, kuidas neist üks ja ametlik kokku panna. Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer sai 1682. a privileegi Piibli väljaandmiseks lõunaeesti, põhjaeesti ja läti keeles. Peagi ilmnes tõsine huvide konflikt Eestimaa konsistooriumiga, kuna sealsetel vaimulikel oli piiblitõlge sisuliselt juba valmis ja nad esitasid omapoolse taotluse Piibel põhjaeesti keeles välja anda. Eriarvamuste lahendamiseks kutsus Fischer kokku spetsiaalsed konverentsid, millest lisaks Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumi esindajatele võtsid osa ka eesti keelealaga seotud kolmanda, Saaremaa konsistooriumi esindajad. Esimene piiblikonverents toimus 1686. a Liepas (Lindenhofis), teine 1687. a Pilistveres. Vaatamata erimeelsustele suudeti teisel konverentsil tõlkekäsikiri lõpuni redigeerida, kuigi kompromisslahendus ei rahuldanud kumbagi poolt. Vastastikune kemplemine ja teineteise peale kuningale kaebamine jätkus mitu aastat ja tõlget ei õnnestunudki trükki toimetada. Nii jäid eestlased erinevalt soomlastest ja lätlastest 17. sajandil Piiblita. Siiski jõuti piiblitõlke alal küllalt palju ära teha. 

Fischeril õnnestus 1686. a välja anda lõunaeestikeelne Wastne Testament, mitme pastori tõlketöö, millega lõppfaasis tegeles noor pastor Adrian Virginius.

1715. a ilmus Heinrich Gutsleffi toimetamisel põhiliselt Hornungi tõlkel põhinev põhjaeestikeelne Uus Testament, mille põhjalikult toimetatud teine trükk 1729. a sai täispiibli tõlkimise üheks aluseks.

Wastse Testamendi 2. trükk (1727)

Wastse Testamendi 2. trükk (1727)

Vahetult pärast Tallinna kapituleerumist 1710. a oli olukord Eestimaa konsistooriumile alluvatel aladel üsna troostitu: ellu oli jäänud vaid 15 kirikuõpetajat. Eeskätt Halle pietismist mõjutatud õpetajate arvel hakkas vaimulikkond taas kasvama. 1720. aastate lõpuks Tallinnas ja selle ümbruses pietistlikest pastoritest kujunenud tegus rühmitus asus eestikeelset vaimulikku kirjasõna arendama. 1724. a Tallinna Toomkiriku ülemõpetajaks saanud hallelane Christoph Friedrich Mickwitz oli ühtlasi Eestimaa konsistooriumi assessor ning 1726. aastast ka sinodi direktor. Sellega oli pietism Eestimaal ametlikult võimule pääsenud ja kogu edasist eestikeelse piiblitõlke väljaandmise lugu võib vaadelda kui pietistlikku üritust. Konsistooriumi liikmetel tekkisid lähedased suhted ka pietismi ühe vormi, hernhuutluse esindajatega. Üheks Tallinna pietistide oluliseks ettevõtmiseks oli juba mainitud Uue Testamendi teise trüki ettevalmistamine Kullamaa õpetaja Heinrich Gutsleffi ning Jüri õpetaja Anton Thor Helle juhendamisel.

Vana Testamendi tõlkimise ajal Põhja-Eesti kirikuõpetajate poolt 1720. aastatel oli Anton Thor Helle üks tõlkijaist ja tegi ära põhilise toimetajatöö. 1736. a üldjoontes valmis saanud ja mitmetele eelnevatele tõlgetele toetuva tõlke väljaandmist takistas rahapuudus. 

Uue tõlke esimene trükiproov oli õieti juba ilmunud: 1732. a trükiti „Eesti-Ma Rahwa Kalendris” 1. Moosese raamatu kuue esimese peatüki terviktekst, mis oli läbinud esimese toimetamisringi. (Edasine piiblitekst ilmus kalendris kuni 1770. aastani lühendatud ümberjutustusena.) 

Pietism pööras tunduvalt suuremat tähelepanu  koguduseliikmete usuelule, kuid selleks tuli ise Piiblit lugeda. Eestimaalastele oli suureks toeks vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf, kes 1736. a Tallinna külastas ja üles kutsus trükikulude katmiseks annetusi tegema.

Piibel trükiti 1739. a põhjaeestikeelsena ja nii kujunes sellest ka kirjakeele ja eesti kultuuri alus. Seni võrreldavas seisundis olnud lõunaeesti keel hakkas muutuma vaid kohalikuks kõnekeeleks. 

Piibel 1739

Piibel 1739

Ümbritsevate protestantlike rahvastega võrreldes said eestlased Pühakirja hilja. Peamiseks väljaandmise venimise põhjuseks oli eesti keeleala jagunemine kahe kirikuvõimu vahel, kusjuures administratiivset jaotust võimendas kahe kirjakeele olemasolu. Suurem osa põhjaeestikeelsest alast allus Tallinnas asuvale Eestimaa konsistooriumile, lõunaeestikeelne ala ja ülejäänud osa põhjaeesti keelealast allusid Riias asuvale Liivimaa ülemkonsistooriumile. Mõlemad konsistooriumid tahtsid eestikeelse Piibli väljaandmise au endale, mistõttu jõudude ühendamise asemel kulutati palju aega ja energiat omavahelisele kemplemisele ning vastaspoole tõlkekatsetuste mahategemisele.

Viletsate kooliolude tõttu oli talurahva kirjaoskus äärmiselt kehv. 1796. a kurdeti vennastekoguduse aruandes: „Ka oleme tihti seepärast kimbatuses sääraseid abilisi-vendi leida, kes kirjutatut lugeda oskavad, kuna suuremal osal on nende silmad suitsu tõttu nende tubades ja tolmu tõttu rehepeksmisel nõnda halvad, et nad ei suuda selgesti näha.”

Hernhuutlikuks kirjameheks sai Kulli Jüri, kes oli kuni 31. eluaastani kirjaoskamatu. 1780. aastate alguses Kuusalu küla palvetunnis saadud elamuse järel hakkas ta ennast kui „toorest ja kommeteta inimest” needma ja otsustas muutuda. Ta õppis iseseisvalt lugema ja nii hästi kirjutama, et isegi O. W. Masing teda imetles. Masing tunnistas, et ta üldiselt ei austa eesti vennastekoguduse tegelasi, kuid hindab kõrgelt nende head eesti keelt, ja lootis, et sellest ususektist võiks aegamööda areneda tulevase rahvuskultuuri seeme. 

43Herrnhuti Vennastekoguduse arhiivis asuvad eestlaste portreepildid (nimed teadmata) Foto: EPSi arhiiv 

Herrnhuti Vennastekoguduse arhiivis asuvad eestlaste portreepildid (nimed teadmata) Foto: EPSi arhiiv

Kuigi kirjakeel ja kirjaoskus Eestimaal jõudsalt levisid, oli 19. sajandi alguseks Piibel või Uus Testament vaid igal 20. perel. Seetõttu võeti 1806. a ühendust kaks aastat varem loodud Briti ja Välismaa Piibliseltsiga (BVPS) Londonis, sooviga rajada kohalik piibliselts.

Piibliseltside toetusel hakkas Eestis ilmuma rohkesti vaimulikku kirjandust: katekismuse ja Piibli seletusi, palve-, laulu- ja jutluseraamatuid, usulisi traktaate ja kirjeldusi. Piibli abiseltsides ehk „piiblikogudustes” osales suur hulk talupoegi, kes moodustasidki liikmeskonna enamuse; juhiks oli mõisnik või kihelkonna kirikuõpetaja. „Piiblikogudus” levitas rahva seas jumalasõna, nende kooskäimised ja piiblipühad virgutasid rahva usulist ärksust.

Aastaks 1845 oli Pühakiri juba igas kolmandas peres. Nõnda sai Piiblist rahvaraamat. Veelgi rohkem välja antud Uut Testamenti leidus sajandi lõpuks pea igal eestlasel. Piibliseltsi tegevus jätkus ka hiljem, kuid mängis eestlaste kultuuri-ja vaimuelus tunduvalt tagasihoidlikumat rolli.

 

Hõimurahvaste Aeg 2014 2(12) lk. 3-5

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn