Piiblitõlketöö

Paar tuhat aastat tagasi pidas tuntud ja austatud Õpetaja Jeruusalemmas ühe oma viimastest õppetundidest. Sellisel puhul räägitakse tavaliselt eriti olulistest asjadest. Ehk just sellepärast küsisidki jüngrid Temalt: „Millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?” (Mt 24:3) 

Rauli Lehtonen kasahhi lastega 1970. Aastatel.  Foto: autori kogu.

Rauli Lehtonen kasahhi lastega 1970. Aastatel. Foto: autori kogu.

„Siis vastas Jeesus neile: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” (Mt 24:14)

Uue Testamendi rahvaste kohta käiv kreekakeelne väljend ta ethne viitab tänapäevases tõlkes otseselt etnilistele rühmadele, kel on oma keel, kultuur ja traditsioonid. Seega on meile antud ülesanne, mille peame lõpule viima. Meie Jumal ei ole huvitatud eeskätt riikidest või geograafilistest aladest. Ta on meile seadnud konkreetse eesmärgi kuulutada evangeeliumi maailma kõigile etnilistele rühmadele, enne kui tuleb lõpp.

 

Mäletan, kui sain Jumalalt kutse misjonitööks. Otsustasime sõpradega viia Läti usklikele salakaubana Piibleid, sest teadsime, et sealsetes raamatupoodides neid ei müüda. Vanemad kartsid meie pärast väga. Ema arvas, et kui peaksime vahele jääma, saadetakse meid Siberisse. Seepärast peitsime Piiblid enne reisi minu kodutrepi alla.

Reis õnnestus suurtele seiklustele vaatamata nii hästi, et jõudsime suurema osa kirjandusega Riia Agenskalna kogudusse. Pärast jumalateenistust viisime piiblid tagaruumi, kus need lauale virna laoti.

Olin just väljumas, kui ruumi sisenes keegi mees ja heitis pilgu laual lebavatele piiblitele. Ta ütles end olevat liivlase ja küsis, kas meil on liivikeelseid Uusi Testamente. Kui vastasin, et arvatavasti pole seda kunagi tõlgitudki, ammugi siis veel trükitud, langes ta minu üllatuseks põlvili maha. Miski temas murdus, nägin ta silmades kurba kibedust, kui ta küsis:

„Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?”

See küsimus sai mu elus määravaks.

Endise Nõukogude Liidu aladel elab täna ametlikult 130 rahvust, neist viieteistkümnel on emakeelne Piibel ja veel kahekümne viiel Uus Testament. Rohkem kui 40. ametlikus keeles ei ole ühtki emakeelset piibliosa. Soomeugrilasi elab neil aladel ametliku statistika järgi umbes kolm miljonit, kuid uuemate uuringute järgi on nende tegelik hulk märgatavalt suurem. Paljudel hõimurahvastel puudub emakeelne Piibel, vähe on elujõulisi kogudusi. Marid ja mordvalased kuuluvad statistika järgi ilmselgelt Euroopa kõige vähem evangeliseeritud rahvaste hulka.

Kõik need rahvad võivad meilt täna küsida: „Kui sinu Jumal on nii suur, kui räägitakse, siis miks Ta ei kõnele oma pühade kirjade kaudu meile arusaadavas keeles?”

Milline on meie plaan, et evangeelium jõuaks nendeni, enne kui on liiga hilja? 2000 aastat on möödunud ajast, kui Kristus andis oma järgijatele ülesande, ja me pole seda ikka veel suutnud lõpule viia!

Miks ma tulin Rootsist siia selliseid asju rääkima? Tulin ütlema, et rootslased ei lähe Uurali ja Volga aladele misjonitööle, samuti mitte ameeriklased. Soomlaste keeleoskus ega kultuuritaust ei ole piisav. Sellepärast kutsun minema teid, eestlasi! Mis siis, kui Jumal on andnud teie kätte võtmed nende unustatud hõimurahvaste südameteni jõudmiseks? Kes peaks teie arvates võtma vastutust, kui teie seda ei tee?

Viimase viie aasta jooksul on misjonireisidel sugulasrahvaste juures Volga ja Uuralite piirkonnas käinud umbes 200 eesti noort. Rajatud on kogudusi, usule tulnud noori inimesi. Mõtle, ehk kutsub Jumala Püha Vaim ka sind sellele tööle abiks, olgu siis eestpalvetaja, ohverdaja või misjonärina ...

Miks Jumal siis ikkagi ei räägi liivi keelt? Küsisin seda Temalt aastakümneid tagasi. 1990. aastate keskpaiku kohtusin soome-ugri konverentsil Budapestis Jaan Bärensoniga ja sain oma küsimusele vastuse. Jaan ütles, et Soome Piibliseltsist on leitud 1940. aastate algupoolel trükitud liivikeelseid Uusi Testamente. Jumal siis ikkagi rääkis liivi keelt, kuigi meie seda ei teadnud! 

Helsingis 1942. aastal trükitud liivikeelne Uus Testament. Foto: EPSi arhiivFoto:  Helsingis 1942. aastal trükitud liivikeelne Uus Testament. Foto: EPSi arhiiv

Aastakümneid seisid Uued Testamendid kuskil peidus – ehk trepiastmete alla unustatuna? Ilmselt ei võimaldanud alanud sõda neid üle piiri toimetada. Kui keti üks lüli alt vedas, jooksidki võimalused tühja. Kulus üle 50 aasta, enne kui liivlased Jumala Sõna kätte said. Selle aja jooksul jõudsid aga sajad liivlased ületada igaviku läve ...

Jumal küsib meilt täna: ega see pole äkki meie lüli, mis alt veab? Kas oleme valmis kasutama oma talenti, kui Jumal meid kutsub?

Piibel ütleb meile:
„Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.” (2Kr 3:2-3)

 

Misjoniorganisatsiooni Ljus i Öster misjonisekretäri Rauli Lehtoneni lühendatud kujul avaldatud jutlus on peetud hõimurahvastele pühendatud oikumeenilisel palvusel Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, 20. oktoobril 2013. a

 

Hõimurahvaste Aeg, 2014 1(11), lk. 4-6.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn