Piiblitõlketöö

On üldteada ja tunnustatud fakt, et 1739. aastal põhjaeesti keeles trükitud Piibel pani aluse ühtsele eesti keelele, eesti rahvusele ja kultuurile ning kõige krooniks ka iseseisvale Eesti riigile. Milline võiks olla eestlaste elu ilma omakeelse piiblitõlketa, võib näha meie idapoolsete soome-ugri hõimude saatuse näitel, kellest mitmed veel paar sajandit tagasi arvuliselt eestlasi ületasid. Näiteks mordvalased olid eestlastest arvukamad veel kolmkümmend aastat tagasi.

Pühakirja ei saa taandada ainult loetavaks tekstiks, vaid sel on oluline mõju lugejaskonnale ning selle käitumisele, s.o laiemalt kogu kultuurile. Kristliku sõnumi jõudmine Eesti aladele ning selle omaksvõtt viimase tuhande aasta jooksul on osutunud pikaajaliseks ning ajutiste tagasilangustega protsessiks, mis siiani jätkub. Kui selle perioodi esimeses pooles kippusid piibellikke põhimõtteid varjutama sünkretistlikud nähtused, kus lisaks kristlikele riitustele jätkati paganlike tavandite pidamist, siis nüüdseks on põhiliseks kristliku kultuuri varjutajaks kujunenud sekularism ning uusvaimsus, mis mõlemad üritavad kristlikus kultuurimaailmas välja kujunenud põhimõtteid oma vajadustest ja kaasaja suundumustest lähtudes mugandada, muutes piibelliku asjakohasuse moodsalt ajakohaseks, kuid tihtipeale asjakohatuks.

 Jeesuse tegevusel oli maailma ajaloole unikaalne mõju. Uus arusaam Jumalast ei olnud vaid müstiline individuaalne kogemus, vaid see oli ka  uus revolutsiooniline arusaam maailmast. Tema järgijate tegevuse toel on see kujundanud kristliku kultuuriruumi, mille põhimõtted lähtuvad Piiblist.

Kristlikku kultuuriruumi sisenemine on meile andnud kultuuri ja sotsiaalse keskkonna, mille seost Piibli ja kristlusega me harilikult ei teadvustagi. Lisaks puhtkristlikest väärtustest osasaamisele on piibli mõju ühiskonnas olnud ulatuslik: paganlikku aega iseloomustavad pidevad vennatapusõjad kadusid, kehtestati tõhusam haldussüsteem ja rajati linnad, võeti kasutusele paremad tehnoloogiad nii sõjas, majanduses kui ka hariduses(kiri!). Üksiti perifeerse pusimise asemel liituti Lääne-Euroopa kultuuriruumiga, mis järgnevatel sajanditel osutus kõige eesrindlikumaks. Selles väärtustati inimest, tema õigusi ja vabadusi. Seal arendatud tehnoloogiad ja standardid(sh inimõigused ja teadus) võeti aegamööda kasutusele ka Eestimaal, kusjuures kõrgkultuuri ja haridust puudutavad standardid levisid tihtipeale kiiremini kui mõni vägagi praktiline oskus või leiutis: näiteks omakeelne Piibel jõudis eesti talutaresse vähem kui 200 aastat peale saksakeelse ja 100 aastat peale soomekeelse Piibli ilmumist, olles oma naabrite tõlgetest nii keeleliselt parem ning hinnalt taskukohasem, samas kui näiteks oskus ahju ehitada jõudis talutarre alles 19. sajandi alguses, ligikaudu 800 aastat hiljem esimesest ahjust. Üldse on eestikeelne piiblitõlge kronoloogiliselt maailma 7000 keele seas väärikal 33. kohal. 

Ka sotsiaalvaldkond on arenenud kristlikest põhimõtetest lähtudes: seegid ja haiglad, supiköögid ja öömajad kodututele, muu sotsiaalne turvavõrk, mis kõik alguse saanud kristlikust kultuurist. Selle aluseks on kristlik väärtussüsteem: oluline on igaüks ning samas rahvas tervikuna, iga keel ja kultuur. Need väärtused ja nende mõõtmiseks sobivad mõõdupuud leiame Piiblist.

 

Hõimurahvaste Aeg, 2014 1(11), lk. 3.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn