Soome-ugri piiblikool

Vajadus töötegijate järele oma rahva hulgast

Aasta tagasi otsustas organisatsioon Ljus i Öster (Valgus Idas) hakata suuremat rõhku panema kohaliku rahva hulgast pärit töötegijatele. ”See on tõeline ususamm,” ütleb Wilgot Fritzon, Ljus i Öster'i direktor.

Pisut rohkem kui aasta tagasi võttis Ljus i Öster'i juhatus vastu otsuse suurendada kolme aastaga evangelistide arvu 170-lt 320-le. See tähendab umbes 50 uut töötegijat aastas. Aastal 2005 ülesanne täideti ning täna tehakse jõupingutusi, et välja saata järgmised viiskümmend aastal 2006.

 

”Meie jõupingutused on pälvinud suurt poolehoidu. Oleme tegutsenud usus, et jätkuvalt leidub neid, kes – aja vaimu trotsides – usuvad, et misjon on midagi enamat kui demokraatia, rahu või areng. Ljus i Öster toetab ka mitmeid sotsiaalprojekte, mille raames meie evangelistid töötavad, kuid nende inimeste töö käib käsikäes evangeeliumi kuulutamisega,” ütleb Wilgot Fritzon Ljus i Öster'i esindajana.

 

Üks kohalikust rahvusest töötegijatele panustamise põhjustest on see, et nad juba tunnevad kohalikku keelt ja kultuuri ning ka kulutused on oluliselt väiksemad.  Koguduse rajaja saab Kesk-Aasias või Hiinas 400-800 krooni kuus. Paljudes maades pole lääne-eurooplasel võimalik üldse töötada.

Koguduste juurdekasv Hiinas ei sõltu üksnes läänepoolsetest investeeringutest. Kesk-Aasias on suur juurdekasv toimunud tänu sama rahvuse esindajate tehtud tööle.

miss bibelskola izjevsk.jpg

Ljus i Öster toetab Hiinas 15 kohalikust rahvusest evangelisti. Kesk-Aasias on neid umbes 50, Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis kokku 25, Moldovas ja Ukrainas 20, Lääne-Venemaal (enamik töötab soomeugrilaste seas) umbes 40, Siberis üle 40, Kaukaasias 35, Mongoolias 11 ja India kaguosas Nagalandis 5  inimest. 

”Ma usun, et Jumal kiirustab meid evangeeliumi viima kõikidele rahvastele ja seetõttu on kõik võimalik.      Ma usun, et Issand kutsub üles ka eestpalvetajaid ning annetajaid oma lisapanust andma,” lisab Wilgot Fritzon.

Pole kahtlustki, et nii Eesti kogudused kui ka siinsed üksikud kristlased võiksid olla võtmetähendusega, kui asi puudutab Jumala Sõna kuulutamist soome-ugri rahvastele. Teie kaasatus võib otsustada nende tuleviku igavikulises perspektiivis.

Åke Lager
Foto:  Piiblikool Izhevskis.  Ljus i Österi fotokogust


Töötegijate koolitus

Rohkem kui kümne aasta jooksul on misjoni-organisatsioon Ljus i Öster (Valgus Idas) koostöös kogudustega organiseerinud piiblikoolide tööd endises Nõukogude Liidus, Ida-Euroopas ja Põhjamaades. Alates 1993. aastast on ettevalmistuse saanud 1000 õpilast 50 rahvusest. Vähemalt 250 neist töötab praegu pastorite, evangelistide, misjonäride või lastetöö tegijatena erinevates kogudustes Hiinas, Kesk-Aasias, Siberis, Kaukaasias, Uuralites ja Balkanil. Ligemale 100 lõpetanut on seotud koguduste rajamisega.

Kui 1980. aastate lõpus algasid nõukogude ühiskonnas glasnost ja perestroika, avanes peaaegu kogu Venemaa evangeeliumile vaid mõne kuu jooksul. Seni oli Piiblite ja kristliku kirjanduse trükkimine ja levitamine keelatud, samuti oma usu tunnistamine ja evangeeliumi kuulutamine väljaspool kirikut.

Murranguga ühiskonnas kerkis esile kristlike juhtide koolitamise vajadus. Nõukogude ajal oli õigeusu kirikul instituut Zagorskis ja Leningradis ning seminar Odessas. Katoliiklastel oli seminar Kaunases. Õpilaste vastuvõtt neisse koolidesse oli piiratud ja paljusid koolitati pigem kirikute kontrollimiseks kui seal teenimiseks. Evangeelsetel kristlastel oli kolm teoloogilist õppeasutust: luterlastel Riias ja Tallinnas, kus võeti vastu maksimaalselt 70 õppurit aastas. Mujal oli olukord veelgi halvem. Ainus koht, kus võisid õppida baptistid, mennoniidid ja nelipühilased, asus Moskvas. Aastatel 1969-1987 sai ettevalmistuse vähem kui 500 pastorit, kuid evangeelseid kristlikke kogudusi oli üle 10 000. Ainuüksi see näide kirjeldab ilmekalt tohutut puudust väljaõppe saanud jutlustajate ja evangelistide järele Nõukogude Liidu lagunemise ajal.

Alates 1929. aastast, kui Stalin allkirjastas seaduse, mis andis õiguse tunnistada usku ainult kirikutes ja mošeedes, keelati misjoni-töö. Vähemusrahvuste seas piirdus töö inimestega, kes olid oma tõekspidamiste levitamise eest valmis kõrget hinda maksma. Leidus sõnumitoojaid, kes pärast vangistamist jutlustasid ka vangilaagrites. Sel moel tekkisid esimesed evangeelsed kogudused Jakuutias, Mordvas ja Komis.

1990. aastate alguses sai Ljus i Öster (toonane Slaviska Missionen) palve rajada piiblikoole endise Nõukogude Liidu aladel. Paljudel kogudustel oli sihiteadlik visioon jõuda kaugesse piirkonda, peamiselt Siberisse. Huvi ei olnud siiski otseselt suunatud vähemusrahvustele, vaid peamiselt vene keelt kõnelevatele inimestele. See töö kandis head vilja.Baptistide loodud organisatsioonid Evangeliets ljus i Rovno (Evangeeliumi valgus Rovnosse) ja nelipühilaste Möjligheten i Mariopol (Võimalused Mariupolis) said esimesteks pääsukesteks töös vähemusrahvustega. Nimetatud organisatsioonid loodi 1980. aastatel Ukrainas ning olid algusest peale Ljus i Öster`i koostööpartnerid. Nende tegevus oli suunatud rahvastele Siberis, Kaukaasias ja Uuralites, kellel puudusid rahvuslikud elujõulised kogudused. Üha enam kogudusi sai nende tegevusest innustust.

1993. aastal alustas Ljus i Öster esimeste piiblikoolidega Astrahanis, I˛evskis ja Kesk-Aasias. Lähtudes Pjotr Deyneka uurimusest, oli sel ajal endise Nõukogude Liidu aladel ja Baltimaades 80 piiblikooli, -instituuti ja -seminari. Ainult 14 neist olid oikumeenilised  ning vaid viiel spetsiaalne eesmärk koolitada inimesi tööks erinevate kultuuride vahel. Kolme neist juhtis Ljus i Öster.

Ljus i Öster on koos kohalike kogudustega organiseerinud või toetanud piiblikoole järgmistes paikades: Elbanis, Krasnojarskis, Sahalinskis, Slavjankas, Ulan-Udes ja Ust-Barguzinis Siberis, kolmes erinevas paigas Kesk-Aasias, Izevskis, Joškar-Olas, Nabere˛nõje Tšelnõs ja Sõktõvkaris Uuralites, Astrahanis, Batumis, Mahhatškalas, Stavropolis, Vladikavkazis, Naltšikis Kaukaasias, Odessas, Tallinnas, Burgas, Pazard˛ikis, veel Balkanil ja kolmes kohas Hiinas.

Kui 1905. aastal tähistati 100 aasta möödumist tsaar Aleksander I usuvabadusdekreedist, mis andis kristlastele suurema vabaduse ja õigused, korraldati suur tänuavalduskohtumine Astrahhankas. Teiste seas oli üheks pidustuste korraldajaks ka Ljus i Öster'i rajaja Nils Höijer. Pärast konverentsi alustas tööd Vene Misjoniselts, mis pidi misjonäre koolitama ja välja saatma. Seminar valmis 1907. aastal ja sai esimeseks seminariks pastoritele Venemaal. Neli aastat juhtis selle tegevust Walter Jack. Kool suleti võimuorganite tugeva surve tõttu 1911. aastal. Pidi mööduma 80 aastat, enne kui piiblikoolide tegevus uuesti käivitati. Tänaseks on seegi ajalugu. Aga see on käimasolev ajalugu, mis toob kaasa nii isiklikke eneseohverdusi neile, kes tahavad jõuda oma sõnumiga teiste kultuurideni, kui kogudustele, kes tahavad majanduslikult investeerida neisse, kes tahavad teha kõik selleks, et Kristus võiks olla tuntud iga rahva seas.

Kas sinu kogudus soovib osaleda selles töös nii eestpalvete kui ka annetustega? Palveta, et sinu kogudus võiks leida oma koha suurt misjonikäsku täites.

“Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” (Mt 24:14)

Rauli Lehtonen, Lars Narin


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn