Misjoniteoloogia

Allan Kährik

Misjon tänapäeva lääneilmastunud Eestis ei saa enam alata sõnade ütlemise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimeseks olemisega.

Elame ajas, mida tavatsetakse nimetatada postmodernseks. Postmodernismist on kirjutatud üksjagu ning sestap pole erilist vajadust seda kui nähtust siin kirjeldama hakata. Mainida tasub ehk ühte olulist aspekti – metanarratiivide kehtivuse lõppu. Täna pole enam võimalik väita, et mingi üks lugu suudab kõigile anda kindla, universaalse, kõikehõlmava ja igavesest ajast igavesti tõese kirjelduse selle kohta, kuidas asjad on. Kuna ka religioossed mõisted ei ole universaalselt kehtivad ega sotsiaalselt määratletud, siis räägitakse sellega seoses religiooni ja jumalamõiste privatiseerumisest, kus igaüks peab ise otsustama, mis või kes Jumal on. Autoriteetidele ja ilmutusele tuginevad usuväited on heidetud kõrvale ning isegi kiriku sees pakub kristlik dogmaatika huvi vaid vähestele. Inimesed muidugi on jätkuvalt usklikud, homo religiosus pole kusagile kadunud ja kadunud pole ka küsimused usu kohta. Rõhuv enamus inimestest aga tahab saada praktilist ja kiiret vastust oma usuküsimustele ning selleks sobib paremini üldine populaarspirituaalsus koos oma New Age’i individualismi, animismi, sõnamaagia ja mitut laadi ennustamistega. Siin ongi peidus üks suurtest küsimustest, mida näiteks John Drane käsitleb oma raamatus „Usk muutuvas kultuuris“ (1994) küsimusena, kuidas kirikus spirituaalsust leida ning (taas) ausse tõsta. Drane nendib: „On raske teada, kas me peaks olema rohkem ärevuses oma kultuuris esile kerkiva spirituaalsuse olemuse pärast või selle pärast, et enamik kristlasi ilmselgelt ei mõista seda ega suuda end ka sellega suhestada.“

 

Täna väidab järjest suurenev häältekoor seda, et kirik ei ole spirituaalne. Meie seesolijatena muidugi teame, et Jeesuse elus ja kirikus ja kristluse ajaloos on leida väga palju spirituaalsust. Aga kuidas seda väljasolijatele edasi anda? Ja kuidas kutsuda inimesi vastu võtma Jeesust vastusena meie spirituaalsetele otsingutele? Nagu Martin Luther on öelnud: „… kes iganes tahab leida Kristust, peab esmalt leidma kiriku. Kuidas saaksime teada, kus on Kristus, kui me ei tea, kus on talle ustavad inimesed?“ Tänapäeva lääne ühiskonna inimesel on nende ustavate inimeste keel ja maailmavaade aga peaaegu tundmatud või arusaadamatud. Inimesed tuleb kristlikku maailmavaatesse ning selle avaldumisvormidesse kõigepealt sisse kasvatada, et nad saaksid aru, kes on Kristus ja mida ta tähendab. Kui nüüd aga misjon on sama mis kateheetika või muusugune kasvatamine ja õpetamine, siis mille pagana pärast peaks üks pagan ennast sellise õpetamise alla painutama, isegi kui seda tehakse kõige lihtsamal ja vahetumal moel? Kutse ühinemaks kiriku või kogudusega lihtsalt ei toimi. Inimesed lihtsalt ei ole sellest huvitatud. Nad on hirmu täis nii kiriku kultuuriliste kui sotsiaalsete barjääride pärast. Meil on väga eriline kristlik subkultuur ning väljaspool olevad inimesed kipuvad selle kultuuri vastu põtkima ja väljendama oma soovimatust kristlaseks saada, kuna nad ei taha saada kirikuinimeste sarnaseks. Isegi kui meie juhtumisi teame, et nad eksivad, et vaga kehakeel, vaga kõnepruuk, kummaline riietus ja käitumine, võõras ja vananenud muusikamaitse ja kõik muu selline ei tee inimesest kristlast, siis väljaspoolseisja seda ei tea. Ja isegi kui osutada tõsiasjale, et need barjäärid on pigem kultuurilised ja sotsiaalsed kui religioossed või teoloogilised, on need ikkagi tõhusaks takistuseks enamikule inimestest.

Inimeste suurimaks takistajaks Kristuse leidmisel ei ole aga mitte see kultuuribarjäär. Kommunikatsiooniteooria kohaselt tuleb meil võtta arvesse nelja osapoolt: edastajat, vastuvõtjat, sõnumit ja tagasisidet. Eduka suhtlemise võtmeküsimuseks on kooskõla edastaja ja sõnumi vahel. Kui sõnum (sõnad, teod) ja edastaja (tema olemus, kehakeel, emotsioonid) on omavahel konfliktis, siis paremal juhul meil suhtlemist ei teki, halvemal juhul aga toimub valesuhtlemine. On öeldud, et kristlase sõnad ja teod peavad kokku kõlama, aga see ei tarvitse olla piisav. Kui sõna ja tegu ei ole kooskõlas nende tegija olemisega, saame kristlase, kes ei veena, kes räägib ja teeb midagi, millesse ta kõrvaltvaataja jaoks ise ka ei paista uskuvat. Öeldud on, et nüüd jääb usk, lootus ja armastus. Ristirahvas on olnud üpris heal järjel ortodoksia ehk õige usuga. Seda on puhastatud ja selle üle pikalt ja palavalt vaieldud – kõik selleks, et anda suuremat au Jumalale. Ortopraksiaga aga asjad nii tulised ei ole olnud ja armastuses, mis peaks olema suurim, on ikka ja jälle päris palju vajaka jäänud.

Pole lihtne öelda, milline see armastus olema peaks, ilma milleta misjongi ei toimi. Meie oma suurmees ja mõttelooja Uku Masing on öelnud, kuidas armastus tema jaoks peaks olema pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et too naeraks häämeelest ning et selline pidev mõtisklemine toob endaga kaasa ka tegutsemise, millega ongi kõik öeldud. Igatahes peaks siis armastus alati olema suhestuv ja selle tulemus peaks olema tegu. Aga kui nüüd misjonär sõnumi edastajana peab tegema oma tegusid, mis on otsekui kohustused tema elus, siis läheb sõnum omadega untsu. Käsk misjoneerida on sarnane käsuga armastada. Eks katsu seda käsu korras teha! Mõlema puhul peaksid nii sõnad kui teod välja voolama ühisest allikast, mingist teatud laadi olemisest. Seda uut olemist ei ole lihtne panna sõnadesse. Paulus on oma kirjades seda muidugi päris mitmel moel püüdnud, aga küsimuseks jääb, kas needki katsed meile toimivad, kui võtame neid käsuna olla ja toimida sellistena, nagu Paulusel kirjas.

Kui ma oleksin tavaline sekulariseerunud eestlane, siis ma küsiksin: miks pagana päralt pean ma kristlust vastu võtma? Kui selle metanarratiiv ei tööta enam, kui selle subkultuur on võõras ja kummaline ega mõju kutsuvalt, mis siis? Siis jääb üle kutsuja elu kogu selle täiuses ja tema olemine keset seda ristiinimese elu. Kui kutsujal on midagi, mida mina tunnen, et mul ei ole, aga mida ma kangesti tahaksin ja kui ma siis veendun, et see miski on leitav nende inimeste juures ja selle ruumi sees, mida kirikuks või kogudusekojaks kutsutakse, siis ma tulen. Ehk.

Ja olgu siia lisatud viimane mõttekatke. Meie kultuur on individualistlik, kuigi inimesed on rohkem määratud kollektiivselt kui kunagi varem. Individualism püüdlusena on tupiktee ja kui ristirahvas oma uut olemist püüaks üles näidata üksikute kristlastena, siis see ilmselt oleks samasugune tupiktee. Uue kogukonna liikmetena, kus ei nõuta täiuslikkust, vaid kus haavatud, poolikud, patused, vääritud inimesed saavad ja võivad ja tohivad olla ühendatud armastuses, hoolimises ja kaastundmises, võiksid nad aga üheskoos saada osaks Jumala misjonist. Sest Jumal ju ometi on armastus.

Misjon tänapäeva lääneilmastunud Eestis ei saa enam alata sõnade ütlemise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimeseks olemisega. Üheskoos olemisega maailmas ja Jumala palge ees.

Allan Kährik


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn