Misjoniteoloogia

mark_skype.jpgJ.R.R. Tolkien kirjeldab oma muinasjutumaailma loomist järgmiselt:

“…ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Iluvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse, ja see ei olnud enam tühjus.  Pärast seda pole ainurid enam kunagi teinud niisugust muusikat, mida saaks sellega võrrelda, kuigi räägitakse, et veelgi suurejoonelisem saab olema too muusika, mida ainurite ja Iluvatari Laste koorid esitavad Ilśvatari ees pärast päevade lõppu. Siis alles mängitakse Iluvatari motiive õigesti ja need saavad kuuldavale toomise hetkel Olevaks, sest siis mõistavad kõik täielikult oma osa  Iluvatari  nõus…”
Tsitaat teosest  “Silmarillion”

Muusika on üks võimsamatest inimese poolt tajutavatest  jõududest, mis meid ühendab ja mis samaaegselt kätkeb endas ka meie unikaalsust.  Muusikas peitub kirjeldamatu vägi, ning J.R.R. Tolkien – “Kääbiku” ja “Sõrmuste isanda”  autor – arendab seda mõtet, kirjeldades muusikat kui oma fantaasiamaailma Keskmaa loomise vahendit. Tolkien, pühendunud kristlane ja C. S. Lewise lähedane sõber, on edastanud nägemuse mitte pelgalt loomisloost, vaid ühtaegu ka võimaliku selgituse kristliku misjonitöö olemusest. Sest misjonärlus ei alga Suure Misjonikäsuga, vaid see algab Jumala Loomingu disainist.

 

"Alguses lõi Jumal taeva ja maa"

Kogu Esimese Moosese raamatu esimese peatüki ülesehitus osutab loomise korrapärasusele ja eesmärgile. Jumal valmistab taeva ning seejärel linnud, kes täidavad taevalaotuse, Ta valmistab mered ning seejärel kalad, kellest meri kihab jne. Kõik on täpselt kavandatud, kõik on omal kohal, kõik on kavandatud harmooniliselt omavahel sobima. Loomine on nagu sümfooniaorkester, milles igal instrumendil on oma partii,  ning koostöös teiste instrumentidega saavutatakse helid.

Apostel Paulus arendab seda nägemust, kirjutades Apostlite tegude raamatus 17:26-28: “Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: 'Sest ka meie oleme tema sugu.'”Misjoni lähtepunkt on just nendes Pauluse sõnades.  See seisneb mitte ainult iga üksiku mehe, naise ja lapse, vaid ka iga kultuuri, etnose ja keele tohutu väärtuse tunnistamises. Me oleme kõik Jumala lapsed ja seega on iga handi  poiss ja komi tüdruk hinnalisemad kui kogu Siberi nafta ja maagaas kokku. Me ei alusta oma misjonitööd vaadates “vaestele paganatele” ülalt alla, vaid vaatame neid kultuure aukartusega ja läheme neid teenima kui Jumala loodud hindamatuid aardeid. Loomisakt on sümfoonia, mille võimsus ja ilu tuleneb instrumentide ja partiide  mitmekesisusest. Selles sümfoonias on iga suguharu ja kultuur Jumala eriline looming, seega austab Jumalat iga orkestriliige, kes mängib oma partiid Looja austuseks.

“Ma häbenesin olla udmurt.”

Neid sõnu kuulsin ikka ja jälle oktoobris 2004 soome-ugri kristlike töötegijate konverentsil Izhevskis. Mitmed kõnelejad rääkisid sotsiaalsest ja kultuurilisest survest, mida nad on kogenud lapsepõlvest saadik ning mis on neile sisendanud alaväärsust ja häbitunnet. Kuid nad jätkasid, öeldes: “… kui ma kohtasin Jeesust, muutus minu häbi armastuseks oma rahva, oma keele ja kultuuri vastu.” Jumala sümfoonia kõlab nüüdsest kaunimalt, täielikumalt, kuna udmurtide partii on kaasatud nende armsal greštšil (meie kandle kauge sugulane) elava Jumala kiituseks, kes on nad loonud ja kes neid armastab.

Kui misjon algab iga rahvuse kui Jumala väärtusliku loomin-gu ilu tunnistamisest, siis lõpeb see just siin – ülistus-muusikas. “Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõi-mudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: 'Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!'” (Ilm 7:9-10).

Kääbikust saaks suurepärane misjonär sel lihtsal põhjusel, et Tolkieni fantaasiamaailma keskmes on igatsus harmoonia järele. Kääbikust ei saaks iialgi ristisõdijat, kes tallab teisi rahvaid jalge alla isikliku eesmärgi ajel (sattudes vastuollu Jeesuse õpetusega). Kääbikud tahavad lihtsalt vabadust olla kääbikud ning nad usuvad, et ka teistel on õigus iseolemiseks.  Nad teavad, et tegelik rahulolu on saavu-tatav ainult siis, kui ollakse see, kelleks sind on loodud.  Loomulikult hõlmab see adumus teadlikkust patu olemusest ning eneseohverdust eesmärgiga allutada kurjus, mis lõhub iga isiku unikaalse ilu. Kuid misjonitöö ei keskendu eelkõige patule, vaid ülistamisele, sest oma olemuselt toob misjon iga rahva tagasi harmooniasse Loojaga, võimaldades neil mängida seda unikaalset partiid, mida Jumal komponeeris just neile, toomaks seeläbi Temale kiitust ja au igavesest ajast igavesti.

Mark Nelson,  foto: Per Andersson


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn