Misjoniteoloogia

Tänane 2013k 7 300pxhandi kristlik kogukond Uuralite taga Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas on kujunenud eri rahvusest kristlaste koostöös. Eestlaste jaoks võib ühise töö alguspunktiks lugeda aastat 2003, kui Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari tudengid sõitsid koos Rootsi misjoniorganisatsiooni Ljus i Öster misjonäridega lühiajalisele misjonireisile Lääne-Siberi põhjaossa. Aastate jooksul on eestlastel tekkinud kontaktid nii külades kui ka tundras elavate hantidega.
Metodisti kiriku liige Andrus Kask on Obi-äärsete külade hante nii palju külastanud, et nii mõneski külas peetakse teda lausa omainimeseks. 2013. aasta jaanuaris viibis Andrus Siberis esimest korda koos abikaasa Jelenaga.

-------------------------------

Aegade jooksul on kristlikus misjonitöös kogetud nii edu kui ka ebaõnnestumisi. Misjonitöö on tihti seotud strateegiliste plaanidega, mida misjonipõllul püütakse ellu rakendada. Seejuures on oluline, kui suurel määral suudetakse eesmärk ja selle saavutamine sobitada kohaliku kultuuri, selle olustiku ning väärtustega. Vastasel juhul võib plaanide elluviimine hoopis kahandada kultuuris olevaid väärtusi või isegi allutada kultuuri enda.

Kristliku misjonitöö keskmeks on evangeelium. Evangeelium toob kaasa muutusi sotsiaalsetes suhetes, mis algavad kristlusesse pöördunud inimesest endast, tema positsioonist perekonnas ja kogukonnas tervikuna. Muutuseid saavutatakse tihti läbi kriiside ja konfliktide.

Evangeelium on hea sõnum. Kuidas anda sõnumit edasi nii, et see kõnetaks inimesi nende enda kultuuris? Mil viisil kõnetab hea sõnum handi kultuuris ja kuidas seda kanda edasi hantide igapäevaelu kaudu?

Keskkondlikud mõjud ja ajaloolis-poliitiline taust

2013k 7 1 300pxPõhjahandi kultuuris nagu mitmetel teistel põhjarahvastel on keskkondlik mõju ning sotsiaalsete suhete tugevus ja piirkonna ajaloolis-poliitiline taust omavahel mitmeti vastastikku seotud ning sobiva misjonistrateegia valimine eeldab selle seose tundmist.

Jamali Neenetsi autonoomne ringkond on tuntud karmi looduse ja rikkalike maavarade poolest. Veel enne 20. sajandit elasid handid vabalt looduses, tegeldes peamiselt kalapüügi ja põhjapõdrakasvatusega, kuid metsik loodus on ligi meelitanud nii turiste kui ka riiklikku tööstust. 1970. aastatel hakkas gaasijuhtmete ja naftaväljade rajamine põlisrahvaste olukorda majanduslikult ja demograafiliselt tugevasti mõjutama.

Põhjarahvad on üldiselt omandanud ekstreemsetes kliimatingimustes ellujäämise mehhanismi ning kujundanud ümbritsevas keskkonnas toimiva kultuuri, kuid suurriigis toimuvad majandusreformid on väikerahvaste sotsiaalmajanduslikku olukorda oluliselt õõnestanud, suurendanud haigestumist ning lühendanud keskmist eluiga. Seoses nafta- ja gaasitootmisega on põhjapõdrakasvatajatel kasutatavad maad kindlate marsruutidega ära jaotatud ning üldjoontes võib öelda, et põdrakarjad vähenevad. Kaluritele kehtestatakse järjest rohkem püügipiirangud, samas on bensiini hind liiga kõrge ning püügist saadu ei kata kulutusi. Karusloomade nahku enam vastu ei võeta ja see kahandab oluliselt äraelamisvõimalusi, mida loodus ometi pakub. Üldine tööpuudus sunnib elanikke otsima uusi alternatiive, samas ei leia küladesse elama asunud handid täna erialast tööd ja pöörduvad tagasi kalapüügi juurde, et kuidagi elatist teenida.

Põhjahantide kokkupuuted kristliku misjoniga

Põhjarahvaste esimesed kokkupuuted kristlusega ulatuvad 12.–14. sajandisse. Obi jõe põhjaosa juurutamine õigeusku algas 18. sajandi alguses, kui tsaar Peeter I andis välja ukaasi Obdorski (praegune Salehard) vürstidele, kutsudes neid pöörduma õigeusku. Vürstid keeldusid kutsele vastamast. Samal aasta lõpus hakkas Tobolski metropoliit tsaari käsul levitama evangeeliumi ja hävitama loodususundi pühapaiku, et ehitada nende asemele kirikud ja palvemajad ning seada üles ikoonid. Nendele, kes soovisid ristitud saada, anti ande. Metropoliit pidi aga tunnistama ebaedu, sest aasta lõpuks olid ristimisega nõustunud vaid mõned ostjakid (handid). Misjonäre koheldi julmalt. Tsaari järgmise ukaasi kohaselt tuli juba põletada kõik ebajumalad, vastupanu puhul ootas ostjakke surmanuhtlus.

Misjonitööl oli seega kaks strateegilist võtet – ühelt poolt käsk hävitada kõik, mis ei ole seotud kristliku usuga, teisalt aga kingitused ja soodustused ristiusku, antud kontekstis õigeusku pöördunutele.

Aastatel 1712–1713 reisisid misjonärid koos kasakatest kaitsesalgaga. Põletati puust iidoleid ning ristiti 30 inimest. Ristimata handid ja samojeedid (neenetsid) osutasid vastupanu, tapsid ja riisusid oma ristitud kaasmaalasi ja vaimulikkonna juhte. Katariina II ukaaside kohased misjonikatsed jäid pinnapealseks; sajad põlisrahvaste perekonnad põgenesid tundrasse. Nii tõi kiriku töö põlisrahvaste seas kaasa konflikte, mis olid enamasti kultuuri mittetundmise ja karmi vastandamise tulemus (põliselanikke vastandati venelastele ja komidele).

2013k 8 1 500px1830. aastatel hakkasid misjonitöö vormid muutuma. Põhja aladele sõitis Tobolski vaimuliku seminari lõpetajaid, kellest mõned tundsid kohalikku keelt ja otsustasid põlisrahvaste keskele elama asuda. Kirikute juurde rajati koole, et õpetada lastele muuhulgas ka pühakirja tõdesid, liturgiat ja sümboleid. Liturgia läbiviimiseks hakati rändkirikuna kasutama kogudusetelki. Hiljem lubati vaimulikele veel teatud kogus põhjapõtru, mõned tšummid ning isegi paat koos aerudega. Vaimulikkond püüdis oma tegevust edendada ka ilmaliku juhtkonna kaudu. Tobolski ja Siberi peapiiskop pöördus Tobolski kuberneri poole nõudega lõpetada politsei abil kõik ebajumalakummardamised ja verised ohverdamised. Vastuseks saadi, et see käsk laieneb ainult ristitud inimestele, sest selline nõue paganate suhtes ei kannaks endas kristluse vaimu.

Ürikutest on selgunud, et oma lapsi eelistasid handid ristida väiksena ja nägid ristimise kaudu end andvat Vene Jumala või Nikolai Jumala valitsuse alla. Matusekombed seevastu säilitati traditsionaalsetena.

Vaatamata kõikidele pingutustele leidus nõukogude aja alguseks hantide kodudes nii iidoleid kui ikoone. Nõukogude võim võttis ette karmid meetmed – šamaanid tapeti või saadeti vangilaagritesse. Tihti viidi peale šamaani kodust kaasa ka teised meessoost pereliikmed. Pole teada, kas põhjuseks oli üksnes hirmu külvamine või kartus „mantlipärijate" võimalikkuse ees. Kui pärast Stalini surma anti välja amnestia, et kinnipeetud võivad koju tagasi pöörduda, oli paljudel juhtudel pereisa, vanaisa või vennad ammu maha lastud.

Põhjarahvaste seas viidi süstemaatiliselt sisse koolihariduse, kollektiviseerimise ja kommunistliku ideoloogia juurutamisega seotud reforme. Möödunud sajandi 30.–40. aastad tõid kaasa põhjarahvaste (hantide ja neenetsite) nõukogude võimu vastase ülestõusu, mille üheks oluliseks tõukeks oli koolide rajamine ja laste väevõimuga äravõtmine. Nagu mitmetel väikerahvastel, viidi ka hantide lapsed väevõimul internaatidesse, kuhu nad jäid tihti 7.–9. kuuks.

Kuidas ehitada kogudust põhjahandi kultuuris

Mitmed näited ajaloos kinnitavad, et edukas misjonitöö eeldab misjonipõllu tundmist, st kohaliku kultuuri tundmist, elanike mõistmist. Üks olulisemaid tegureid on kohaliku keele valdamine, igapäevalus osalemine ja sellega seonduvate toimetuste ning kultuuriväärtuste tundmine.

Kristliku misjoni sisuks on tuua eri rahvusest ja kultuurist inimesed Kristuse juurde. Milliseid meetodeid või strateegiaid kasutada? Kristus läkitas jüngrid välja. Aga enne läkitamist tuli ta ise jüngrite juurde, elas nendega koos ja õpetas neid, valmistades neid tulevaseks missiooniks ette. See on pigem osadus ja sõprus kui strateegia ja plaanid, mis tuleb rangelt teatud konkreetsel ajal ellu viia.

Hantide elu on seotud loodusega. Nendega töötades on oluline järele mõelda, kas neid peab tingimata viima kivihoonesse, panema nad altari ette ning andma kätte muukeelsed lauluraamatud. Kui nad on harjunud istuma ringis kolde ümber või laua taga, siis pigem võikski see nii olla. Oluline on tuua inimesed Kristuse juurde, neid julgustada ja õpetada.

Enamasti puudub hantidel kristlik sõnavara, mistõttu on väljakutseks asjakohaste vastete leidmine või sõnade loomine. Näiteks Priuralski ja Šurõškarõ rajoonis on hantidel oma murre, kummaski murdes on ligi 4000 sõna (näiteks eestlastel on olenevalt haridustasemest kasutusel 20 000 kuni 50 000 sõna). Kord proovisid handid laulda läänemaailmas tuntud ülistuslaulu ning kitarrist jäi hätta, sest hantide rütm ja tonaalsus ei sobitunud sellesse stiili. Kas hantidel on õigus ise valida endale muusikariistad? Paljud on trummid kui šamaanide tööriistad kõrvale heitnud, kuid kuidas oleks põhjapõdramaost tehtud kõristiga?

Hantidega töötades olen aastatega selgeks saanud, et kui inimene saab usus tugevaks, siis on ta suuteline ka teist inimest usule tooma. Oluliselt viljakandvam on mitme aasta jooksul panustada kolme-nelja perekonda, kui ühel päeval lihtsalt 50 inimest ristida. Alevis või linnas on lihtsam öelda, et kell 11 on teenistus, aga looduses elavad handid on orienteeritud mitte külarütmile, vaid loodusele. Juuli lõpus on näiteks teatud
lühike periood, kui nad peavad minema metsa murakate järele – need on talvel hantide vitamiinideks. Samamoodi varutakse teatud ajal liha, kala,
teetaimi ja muud, mida loodus neile pakub.

Kogukonna toetusel on nomaadide ühiskonnas oluline tähtsus. Kui kogukonnas elab näiteks kümme perekonda ja üks inimene pöördub, võib selle ühe inimese seisukord kogukonnas muutuda kriitiliseks. Siinkohal on nii misjoniga tegelevatel ümarlaudadel kui ka misjonäridel mõtlemisainet, millist teed minna.

Handi väärtuste süsteemis on töökus palju olulisemal kohal kui positsioon. Siinne aja mõiste on lääne inimestele alguses tabamatu. Jääb mulje, nagu oleks põlisrahvastel alati aega ja nad ainult pikutavad. Aga nendega koos elades märkad, et nad teevad kogu aeg midagi. Nad toimetavad küll „teistmoodi", aga kas võõras mõistab, et siin on teistsugune kliima, mis juba iseenesest paneb inimesi asju tegema erineval moel? Paarisaja aasta jooksul on kõnealuse piirkonna misjonärid kohati taibanud, et kirik elab ja liigub koos kogukonnaga. Nüüd jääb küsimus, kas ja millises keeles kõlab kiriklik sõnum hantide igapäevaelus – kas õigeusu või protestantide keeles, liturgia kaudu või mõnel muul viisil?

2013k 8 700pxMisjon algab Jumala poole pöördunud inimesest, kes läheb hea sõnumiga teise inimese juurde. Kristlik sõnum välistab surve ning kontrolli, kuid seab piirid ja sihid armastusega. Kristlaskonna kujunemise ning jätkusuutlikkuse aitab misjonär kujundada kohalikel endil. Tähtsad on meetodid: kuidas minna, mida viia ja mida mitte, mida endast maha jätta. Tegelik misjon toimub aga siin ja praegu, sest ajad ja ühiskonnad muutuvad, kohalikud inimesed muutuvad, ka misjonärid muutuvad. Oluline on see, kuidas misjonärid inimesi Kristuse juurde aitavad, st kuidas Kristus kultuuri tuleb ja kuidas Teda vastu võetakse. Handi kogudus ilma handi kultuurita ei ole handi kogudus.

Iga misjonär võiks enne misjonipõllule minekut endalt küsida: kuhu ja miks ma lähen? Mida ma sinna viin? Mida ma endast sinna maha jätan?

Fotod Andrus Kase kogu.

Hõimurahvaste Aeg 2013  1(9) lk. 7-9.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn