Misjoniteoloogia

Jukka Repo hõimurahvaste palvepäeva jutlus 17. oktoobril 2010. a
Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: “Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles
talle: “Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: “Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: “Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus
sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul
võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan
mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: “See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: “Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Lk 10: 25-37
Kes on minu ligimene? Kas minu ligimene on töötuks jäänud naaber, kes ei usu Jumalasse ja armastab viina rohkem kui oma naist? On ta agakiusatud koguduse liige raudse eesriide taga, kes elab ilma Piiblita?  Kas kaugel maal toimunud maavärina ohver või hingamisraskuste all kannataja suitsu mattunud Moskvas on olnud minu ligimene? Või on minu ligimene poja klassikaaslane, kellel on kodus rasked ajad, sest et
ema ja isa lähevad varsti lahku?
jukkaMillised probleemid on minu jaoks nii lähedal, et need mind puudutavad? Kus on piir, millest teisel pool olev jääb minust nii kaugele, et ükskõik mis seal toimub – mind see ei puuduta? Kas selleks on minu korteri lävi? Mäletan hästi, kui sain nõukogude ajal esimese küllakutse Peterburi.
Korteris sees oli kõik väga korras ja ilus, aga trepikoda meenutas lauta. Sain kohe aru, kust läheb seal piir minu ja teiste vahel.
Ehk on see linnapiir? Et kui oled Tallinna kodanik, siis aitan sind. On see riigipiir? Et aidata tuleb eestlasi, aga venelased ja lätlased muretsegu
enda eest ise? Jumal on loonud inimese psühholoogia selliseks, et ta ei suuda kanda kogu maailma muresid. Aga kust piir siiski läheb?
Peaksime seda küsimust võtma tõsiselt ja mõtlema, palvetama, uurima ning küsima Issandalt, millised on meie piirid Tema tahtmise järgi.  Küsimus on mulle väga aktuaalne, sest mu kaks-kolm aastat vanem onupoeg tegi suvel enesetapu. Elu paistis nii lootusetu, et ta ei näinud teist väljapääsu. Koolipoistena oli meil palju sarnaseid hobisid, kuid suureks saades läksid me teed lahku. Mina kolisin teise linna, siis Venemaale ning
seejärel Eestisse, ja sõprus katkes. Aga juba mõnda aega mõtlesin sageli, et kuidas tal läheb. Ma ei teadnud, kui kehvas olukorras ta elu  viimasel ajal oli. Kas tema oli minu ligimene või mitte? Milline oli minu vastutus tema elu eest? Kas ma oleksin pidanud võtma ühendust ja küsima, kuidas tal läheb?
Ehkki ma täna kannan mordva rahvarõivaid, olen tegelikult soomlane, kuuludes ühte perre mordvalaste, eestlaste ja teiste soomeugrilastega.
Kas kaugel asuvad hõimurahvad on ka minu ligimesed? Minu varaseim mälestus eestlaste kohta on vanaema öeldud kõnekäänd: olge lahke,
ütles eestlane. Olid 1970. aastad ja Nõukogude Liit veel tugev, Soomes viljeldi aga kahjuks “soomestumispoliitikat” (Nõukogude Liidule ebasoovitavatest teemadest tuli vaikida). Nii ei saanud ma isegi mitte aru, kes need eestlased üldse on. Kahjuks tegid vanaema, ema, isa ja kõik teised mulle piiranguid – eestlased ei saanud olla minu ligimesed. Geograafiatunnis öeldi selgelt: Soome idanaaber on Nõukogude Liit ja seal
elavad venelased! Ajaloo tunnis küll õpetati, et kunagi on olnud ka Eesti, Läti, Leedu ja Liivimaa, aga nüüd on Nõukogude Liit! Emakeele tunnis
küll räägiti, et soome sugulaskeeled on mordva, eesti ja teised keeled, aga väike poiss ei taibanud, kuhu need rahvad kadusid, kui Nõukogude
Liit üles ehitati. Teie teate seda hästi, ja mina pean teie käest vabandust paluma. Hõimurahvad polnud minu ligimesed, sest keegi Soomes ei rääkinud mulle nende kohta tõde. Kui Nõukogude Liit kokku varises, oli minu jaoks väga ehmatav, et soomlastel on nii palju sugulasi Eestis, Mordvas, Peterburis, Siberis ja mujal. Ja nüüd olen umbes pool oma elust elanud hõimurahvaste hulgas: 15 aastat Peterburis ingerlaste hulgas, kolm aastat mordvalaste seas Kesk-Venemaal ja nüüd juba kolm aastat eestlaste hulgas. Issand on imeline Jumal! Millest ma oma elu esimesel poolel midagi ei teadnud, sellega olen elu teisel poolel saanud tegelda kogu südamest.
Aga vaadakem jutluse teksti. Meile ei pruugi sõna “samaarlane” midagi öelda, aga juudid teadsid hästi, kes on ta on. Juutide traditsioonis pidi inimene olema juut nii ema kui ka isa poolt. Seaduse rahvana, kellele on väga oluline igasugune puhtus, vihkasid nad samaarlasi, kes olid ainult
pooljuudid, segarahvas.
Et meil selline traditsioon puudub, ei saa me Jeesuse jutust aru. Aga kui asetame samaarlase asemele kellegi, keda meie rahvas pole harjunud armastama, aitab see meil mõista, millest Jeesus rääkis. Näiteks soomlase jaoks võiks esimene mööduja olla riigikogulane, siis kooliõpetaja ja lõpuks mustlane. Kuna paljud soomlased mõtlevad mustlastest halvasti, saaksid nad toimuvast aru. Ma ei tea, mis rahvusest peaks olema kolmas mees, et mordvalased kõige paremini aru saaksid, või milline “samaarlane” teeks loo sulle arusaadavaks.
Arvan, et halastava samaarlase lugu kuuldes hakkas Jeesuse kuulajaskond häälekalt kahisema: “Ennekuulmatu lugu! Samaarlane – nendest
ei tea me midagi head!” Jeesus elas Iisraelis, tema ja ta jüngrid olid juudid, samuti nagu esimesed selle loo kuuljad. On selge, et kui inimene
lamab poolsurnuna tee ääres ja keegi talle appi ei lähe, siis ta sureb. Preester, kes kaarega mööda läks, tähendab meie arusaamise järgi  kirikuõpetajat. Sellel preestril olid seljas küll ilusad riided, aga kahjuks polnud tema süda Jumalale meelepärane. Mul on praegu seljas küll mordva rahvarõivad, kuid tegelikult olen ma hoopis soomlane. Riided ei ole rahvuse tõenduseks, nii nagu kirikuõpetaja riided ei ole tunnistuseks,
et õpetajal on rahu Jumalaga.
Järgmisena möödub lamajast ringiga leviit, vaimuliku abiline, kes peaks olema kõigile eeskujuks. Kas paljaksröövitud mees tõesti sureb? Samaarlane aga “astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“”
Juutide abiandmise piir oli seotud rahvusega. Nemad olid valmis aitama juhul, kui ka abivajaja on juut. Lausa šokina mõjusid neile Jeesuse
sõnad: ka samaarlased on meie ligimesed! Jeesus tahab meilegi öelda, et kõik inimesed on meie ligimesed. Jeesuse võrdlus lõi arusaamise piiridest juutide jaoks täiesti segamini.  Kui keegi vajab abi, pole meil lubatud vaadata, mis rahvusest on abivajaja või kui hästi ehk halvasti ta eesti keelt oskab. Kui keeleoskus oleks abi saamise tingimuseks, siis ei tuleks mulle keegi abi andma, sest ma tunnen eesti ja vene ning isegi soome keele reegleid halvasti.
Hõimurahvaste palvepäeval tahan ma siit kantslist kuulutada: nii nagu kõik hõimurahvad on meie ligimesed, on seda ka teised rahvad, sõltumata
sellest, kas nad on meie veresugulased või mitte! See ei ole meile lihtne ülesanne. Armastada oma vaenlasi – kes seda suudab? Ilma Jumala abita me hakkama ei saa. Ei tea, kuidas on sinuga, armas sõber, aga minuga on tal tööd veel kogu mu eluaja, et piirid minu elus oleksid päris sellised, nagu tema tahab. Aidaku meid siin Isa, Poeg ja Püha Vaim! Aamen.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn