Meie misjon

14 200pxSergei Kubata elab Surgutis ja on Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu Hantõ-Mansiiski ringkonna vanempresbüter (piiskop). Oma teise Eesti-reisi käigus oli ta koos abikaasaga sugulaste juures Kehras, käis Oleviste koguduse jumalateenistusel ja külastas Eesti Piibliseltsi.

Surgut on üks vanimaid Siberi linnu, rajatud juba 16. sajandi lõpul. Linn hakkas kiirelt kasvama 1960. aastatel seoses nafta- ja gaasimaardlate rajamisega ja on praegu suuruselt ligilähedane Tallinnale. Kaasaegses ja kaunis linnas on elanikke rohkem kui 150 rahvusest.

Sergei ei olnud alguses huvitatud Surgutti elama asumisest, kui teda sinna perega 1990. alguses töötegijate nappuse tõttu kutsuti. Kuni ta aru sai, et see on Jumala kutse ...

„Minu naise vanaisa veetis sealkandis kunagi 10 aastat vangilaagris, sest oli teeninud koguduse pastorina," meenutab Sergei. „Kui alustasime tööd, oli veel nõukogude aeg, kuid juba võis kutsuda inimesi kultuurimajadesse vaatama filmi Jeesusest. Kokkutulnute hulgas oli nii hante, mansisid kui ka neenetseid. Kogudus Surgutis registreeriti 1990. aastal. Tänases koguduses on rohkem noori kui vanu, sest pensionile jäädes püüavad inimesed karmist kliimast soojematesse piirkondadesse kolida.

14 3 400pxSurguti piirkond on tohutult suur, kogu Hantõ-Mansiiski ringkonda aga võib suuruselt võrrelda Ukrainaga. Siinsed handid elavad hajutatult, tihti sadade kilomeetrite kaugusel asustatud kohtadest. Nad elatuvad põdrakasvatusest, aga tegelevad ka kalapüügi ja küttimisega. Püssi hoiavad nad käes juba lapsest peale, on osavad kütid. Sageli panevad nad jumalateenistusele tulles relva nurka, et see pärast jälle kaasa võtta, sest piirkonna metsades on palju karusid. Kuigi hant oma tavade kohaselt karu tappa eriti ei taha, teeb ta seda enesekaitseks siiski.

Juhtub ka seda, et handid on purjus ja vehivad relvadega, seepärast on misjonitöö nende hulgas vahel isegi ohtlik. Meie koguduse omad, kes nende juurde sõidavad, teavad juba, et mõistlikku juttu saab rääkida hommikul, kui nad on veel kained. Õhtul võib jutuajamine tekitada juba ohuolukorra. Loomulikult ei kehti see kõigi hantide kohta. Levipuuduse tõttu on misjonärid mõnikord nädalaid ilma ühenduseta, nii et me neist midagi ei tea. Veel on meie kandis probleemiks see, et mais jõevesi tõuseb, kuid alaneb juulis sedavõrd, et paadiga enam läbi ei pääse.

Meie misjonär Dimitri müüs oma kodu Surgutis ja elab juba üle 10 aasta hantide juures. Ta ostis endale majakese, oskab nende keelt ja tunneb kombeid. Kord otsustas keegi esimest korda taigasse tulnud misjonär sisenemisel üht handi naist viisakusest küünarnukist toetada. Naise abikaasa haaras sedamaid relva ja tahtis tulistada – võõras ei tohi naist puutuda! Õnneks suutis Dmitri meest rahustada ja seekord lõppes kõik õnnelikult.

14 4 400pxDmitri on öelnud, et misjonitööl on elu raskem kui armees: seal ootavad ettearvamatud raskused kaugetesse paikadesse sõitmisel, uude kohta saabudes vastuseis teenistusele, tihti tohutu füüsiline ja psühholoogiline surve. Peale selle tuleb püsivalt säilitada vaimulikku tugevust ja valmidust evangeeliumi kuulutamiseks. Kõige tähtsam selles teenistuses on sõnakuulelikkus Jumalale, arvab Dmitri. Siis väldid mitmeid raskusi, traumasid ja säästad oma elu.

Handid peavad end tõrjutuks rahvaks, ja see on üks põhjus, miks nad joovad, nagu ka neenetsid. Tihti vahetatakse väärtuslikud loomanahad või kalasaak viinapudeli vastu.

Taigas elavad handid on ääretult kinnised ja tagasihoidlikud, vabana tunnevad nad end metsas. Paljud ei koli tšummidest ära isegi siis, kui neile valitsuse kulul küladesse majad ehitatakse. On metsahante, kes ei taha isegi oma lapsi internaatkoolidesse saata, kartes, et õppides ja targaks saades ei taha nad enam tagasi tulla. Samas elab Surgutis küllaltki suur hulk hantidest haritlasi, kellest paljud on arstid. Nad on kaunid, kui oma ilusates rahvariietes jumalateenistusele tulevad, ja
lapsedki on rahvarõivais.

Tänapäeval on Mansiiski ringkonnas muutunud: hante austatakse, neile eraldatakse maad, ülikooli astumisel on neile soodustused. Suurt rõhku pannakse handi kultuuri kaitsmisele. Siinkohal peame meie, kristlased, targalt aru pidama, et seda kultuuri mitte lõhkuda, kui handid saavad kristlasteks ja vabaks paganlikest kommetest. Tuli ju ainuüksi 2012. aastal usule poolsada hanti! Kogudused ei ole küll kirikud meie mõistes, aga grupiti kogunetakse Jumala Sõna ümber, ollakse ühises palves. Tänu pöördumisele jäetakse joomine maha ja hakatakse kuulutama evangeeliumi teistele hantidele. Käib aktiivne töö, elu keeb!

14 2 250pxRistimine toimub tavaliselt looduses, ja mõned handid soovivad ristitud saada just talvel. Kord läks pastor Dmitri hante ristima, selleks tuli aga poolteist meetrit jääd lahti raiuda. Siis selgus aga tõsiasi, et selles kohas vett ei leidunudki! Nii tuli ristimiseks jää teises kohas lahti murda. Tavaliselt pannakse lähedusse üles tšumm, et ristitud saaksid end soojendada, ja seni pole keegi haigeks jäänud. Handid on üldiselt vastupidavad ja vähenõudlikud. Surgutis pakume me öömaja, kui kellelgi on vaja linnas asju ajada. Kord ei pääsenud mõned handid koguduse ööbimiskohta sisse ja magasid otse õues lume peal! Karurasvaga sissemääritud külalistega ei juhtunud midagi, kuigi külma oli 30 kraadi ümber ...

Üheks eredaks sündmuseks möödunud aastal meie koguduses oli šamaan Vassili pöördumine. 10-15 aastat tagasi kingiti talle Piibel. Vassili uuris seda kaua omaette. Lõpuks ta tuli ja ütles, et on teinud palju halba – tema hingel on isegi väga lähedase inimese surm. Ta tunnistas, et ei suuda selle koormaga enam elada. Vassilist sai
kristlane ja tema südameasjaks oli kogudusehoone ehitamine. Palkideks andis ta enda puid. Jumal ilmutas selle sündmuse kaudu oma armu ja kinnitas kõiki misjonitöö tegijaid.

Alguses oli Vassilil 4 kuuks mujale elama, siis pöördus ta sugulaste juurde tagasi. Nüüd on tema lapsedki kristliku usu vastu võtnud.

14 1 400pxMida öelda lõpetuseks? Olen nüüd juba 23 aastat seotud hantide, manside, neenetsite ja teiste rahvastega, kes siinkandis elavad. Kutsun ühiseks tööks üles kõiki, kes tahavad selles regioonis teenida, nii eestlasi, soomlasi kui ka teisi! Võtame rõõmuga vastu ja aitame neid, kes ei ole ükskõiksed soome-ugri rahvaste vastu. On ju nii tähtis viia Jumala Sõna ja kristlikud väärtused maailma äärteni. Meie täidame seda missiooni selles maailma ääres ja kutsume teidki selles osalema!"

Sergei Kubata loo pani kirja Küllike Evartov

Fotod: Sergei Kubata kogu

 

Hõimurahvaste Aeg, 2013 2(10), lk. 14-15.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn