Siberi Eestlased

Kirik Ülem-Suetukis

Mida kaugemale ida poole, seda vähem on eestlastel võimalusi oma juurtega sidet hoida.

Eestlased elavad üle ilma laiali justkui suurrahvas. Meie poolt vaadates on nad läänemaailmas organiseerunud küll rahvuslike organisatsioonide, küll kogudustena. Hoopis teine on lugu ida poole minnes.

2006. aastal viibisin mitu korda Peterburis, et eestikeelseid jumalateenistusi pidada. Lisaks Ingeri Kiriku rüpes tegutsevale eesti kogudusele on selles linnas eestlastel koos tegutsemiseks veel muidki võimalusi. Ja nii võib arvata, et nad ei haju juurteta massiks linnas, kus elab inimesi rohkem kui Soome Vabariigis.  

Mida kaugemale ida poole, seda vähem on eestlastel võimalusi oma juurtega sidet hoida. Seekord kirjeldan oma tegemisi ja kogemusi sõidust eestlaste juurde Siberis. Minu sõit eesmärgiga teenida eestlasi Ülem-Suetukis ja külastada Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku kogudusi toimus 5.–12. juulini 2007 marsruudil Tallinn – Moskva – Abakan – Ülem-Suetuk – Ülem-Bulan – Abakan – Novosibirsk – Jekaterinburg –  Peterburi – Tallinn.

 

Esimest korda käisin Ülem-Suetukis aastal 1990, mil eestlased nii Eestis kui Siberis olid NSVL kodanikud. Selle sõidu organiseeris Liidueestlaste Selts eesotsas Igor Tõnuristiga. Sõidu eesmärk oli tähistada Ülem-Suetuki asutamise 140. aastapäeva. Kuigi sõita oli vaja rohkem kui viie tuhande kilomeetri kaugusele, oli meid kokku Siberisse sõitmas ligi 70, sest lennukipiletid olid odavad.

Meie tookordne sõit toimus jaani-päeva paiku, mida Siberis peetakse vana kalendri järgi, seega 7. juulil. Just sel ajal pääsevad inimesed liikuma, sest meie mõistes olematutel teedel saab sõiduautoga liikuda. Et enamik eestlasi Siberis polnud kunagi elus pastorit näinud, siis oli nende huvi alguses väga suur – Eestist tulnud rahvatantsuansamblit ja pastorit tuldi vaatama kahe tuhande kilomeetri kauguselt.

Ka Eesti poolel oli sel ajal lootus, et tahame ja suudame olla kontaktis eestlastega Siberis, sest nad on ju sama palju eestlased kui näiteks need, kes Kanadas elavad. Nii sõitsingi 1991. aasta jaanuaris Ülem-Suetukki, et uuesti asutada 1936. aastal stalinlike repressioonide käigus likvideeritud kogudus. Kuigi külma oli üle 40 kraadi, pidasime ära nii jõulujumalateenistuse (vana kalendri järgi 7. jaanuaril) kui ka taastasime külarahva otsusega koguduse. Kirikukogu otsusega võeti Ülem-Suetuki kogudus samal aastal vastu Eesti Luterlikku Kirikusse.

Paraku lõppes riiklik toetus sidemete jätkamiseks Siberi eestlastega ning kiriku vahenditest üksi ei piisanud nende regulaarseks teenimiseks Eestist. Nõnda jäi üle vaid kurvastada, et tööd on palju, aga vahendeid napilt. Kuid kus häda, seal abi. 

Rõõmusõnumi kuulutamise seisukohalt on tähtis, et Siberi kirikumaastikul toimusid just sel ajal olulised uuendused. 1992 asutati peamiselt soomeugrilaste teenimiseks Venemaal Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik. Esialgu oli ingerlastega nii palju tööd, et Siberi südamesse ei jõutud. Seal aga kosus jõudsalt Eesti Luterliku Kiriku kanoonilises alluvuses tegutsev venekeelne misjonitöö. Selle käigus asutati üha uusi kogudusi ning nende teenimiseks ordineeris EELK peapiiskop aina uusi vaimulikke. Nende tööd korraldas EELK Siberi praostkonna praost Lõtkin Novosibirskis. Nii saigi EELK peapiiskopi korraldusel eestlaste teenimine Siberis 20. sajandi lõpul Siberi praostkonna venekeelsete vaimulike ülesandeks. Pavel Zajakin ja Andrei Ivolga külastasid Ülem-Suetukki regulaarselt. 

Ingeri Kiriku kosudes asutati ka selles kirikus Siberi praostkond, mida hakkas juhtima noor ja entusiastlik praost. Ka tema sõitis Ülem-Suetukki jumalateenistusi pidama koos soomlastega, sest algselt oligi Ülem-Suetuki koguduses soomlasest pastor ja eestlasest abivaimulik. Niisiis on eestlasi Siberis vahepealsete aastate jooksul jõudumööda teeninud nii Ingeri kui Siberi luterliku kiriku vaimulikud.Tänavune jaanipäev oli eriline. Nagu vanasti, on jaanipäev ikka veel kõige suurem püha Siberi eestlaste jaoks, sest siis pääsevad linnades elavad inimesed liikuma oma koduküladesse. Eriliseks kujunes jaanipäev Ülem-Suetukis seetõttu, et korraga oli teenimas viis vaimulikku kolmest kirikust. Traditsioonilisel jumalateenistusel surnuaial oli vähemalt 300 inimest, küla puhkpilliorkester mängis tuntud headuses.

Ülem-Suetukis teenivad Jaanus Noormägi (vasakul) Eestist ning Vjatšeslav Šadrin 100 km kauguselt Minussinskist.   

Pühapäevasel jumalateenistusel kirikus oli inimesi vaid kümmekond, ehkki Ingeri Kirik korraldas Ülem-Suetuki kirikuhoonele hiljuti torni taastamise. Näib, et inimesed on võõrdunud kirikuhoonest, mida kasutati nõukogude ajal klubi ehk rahvamajana. 1990. aastatel tegutsesid hoones nii klubi kui kirik, mis tagas hoone korrashoiu ja kütmise riigi rahaga. Hiljuti kolis klubi kirikust välja, mistõttu nüüd on kirikuhoone talvel kütmata ja võrreldes klubiga on selle kasutamine minimaalne.

Ingeri kiriku diakon Vjatšeslav loodab Ülem-Suetukis käia kord kahe kuu tagant. Seegi on suur asi, sest tundub, et kirikuga seotud segadustel on oma osa selles, et küla laguneb. Aastal 1990 elas külas üle 400 inimese, nüüd vaid 180. Ometi on eestlased siin elanud rohkem kui 150 aastat ning selles külas asub Siberi teadaolevalt vanim säilinud luterlik kirikuhoone kahe tuhande kilomeetri raadiuses.

Karatuzis, kohalikus rajoonikeskuses, ootas ristimist eestlasest rajoonijuhi lapselaps. Talitusel viibinuist olid kõik eesti juurtega, ehkki eesti keelt ei osanud keegi. Edasi sõitsime koos Ingeri Kiriku diakoni Vjatšeslaviga Ülem-Bulanisse, teise eesti külla Krasnojarski krai lõunaosas, Ülem-Suetukist linnulennul ligikaudu 50 km kaugusel. 15 aastat tagasi oli siinne olukord masendav ja kartsime, et nüüdseks on küla täiesti lagunenud. Kohapeal selgus, et küla oli elujõulisem kui varem! Eestlasest rajoonijuht oli lasknud sinna ehitada korraliku tee. Varem oli olnud ühendus selle paigaga teeolude tõttu pool aastat võimatu ning kuna külas kooli polnud, siis mujale põhikooli läinud  lapsed jäid sinna hiljem ka elama.       

Ülem-Bulani kõige lugupeetum inimene Jaan asus taas oma kodukülla elama 7 aastat tagasi ja annab nüüd tööd 60 inimesele. Ta kasvatab kahel tuhandel hektaril vilja ja omab veskit, leivatehast ning kauplusi. Jaan varustab leiva-saiaga suurt piirkonda Siberis ning tunnistab usinasti oma usku. Minu jaoks oli kohtumine temaga kogu reisi kõige rõõmustavam kogemus.

Ja hakkaski läbi saama minu suure vaevaga hangitud viisa tähtaeg, mistõttu tuli asuda tagasiteele. Siberi keskosas on üks transiitpunkte Hakassia pealinn Abakan. Seal on nii lennu- kui rongijaam. Abakanist sõitsin rongiga koos Jekaterinburgis töötava Sergei Gluškoviga Novosibirskisse, kus asub SELK keskus. See kahe miljoni elanikuga linn on Venemaa sõjatööstuse pealinn. Siinses koguduse suvelaagris kohtusin paljude ammuste tuttavatega ja kogesin, et Siberi rahvuskaaslased elavad Eestis toimuvale südamest kaasa.

Järgmises sihtkohas Jekaterinburgis elab umbes 2 miljonit inimest ning see on Siberi metalli- ja naftatööstuse pealinn. SELK Jekaterinburgi koguduse kasutada on endised poeruumid üheksakorruselise maja esimesel korrusel. Omal ajal oli siinne luterlik kirik Siberi üks suuremaid. (Jekaterinburg on tähelepanuväärne selle poolest, et siin mõrvati tsaar Nikolai II koos perega. Nõukogude ajal laius sellel kohal prügimägi. Umbes 5 aastat tagasi ehitati platsile õigeusu kirik.)

Ingeri Kiriku noor diakon teeb Siberis tublit tööd ja Ingeri Kiriku otsusega on tema ka Ülem-Suetuki koguduse vaimulik. SELK on iseseisvunud ja jätkab tööd Siberi linnades elavate eestlastega, kellega on varasemast ajast olemas kontakt.

Meie jaoks on Siber hoomamatult avar. Ja keset tühjust on äkki miljonilinnad ja siis kusagil kaugel külad, mida pole isegi kohalikul kaardil. Sellel kahekümne miljoni elanikuga alal elab kümneid tuhandeid eestlasi. Tegelikult ei tea keegi, kui palju, sest Eesti riiki see ei huvita ja Eesti kristlastel ei jätku jaksu. Ja ise hoiavad nad seal igaüks omaette, nii nagu õiged eestlased ikka. Vist on see nende arvates kindlaim viis ellu jääda Siberis, kus nii eestlasi kui teisi väikerahvaid on tabanud kolm küüditamislainet. Ja meie siin Eestis vist loodame, et meil ei tule kord Kaini kombel vastata: Kas mina siis olen oma venna hoidja? 

Jaanus Noormägi


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn