Ingeri
Evangeelne Luterlik Kirik on alustanud Alam-Bulanka hävimisohus kiriku taastamist uues paigas. „Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks.“ (Ne 2:17)
Lõuna-Siberis, Krasnojarski krais asub Karatuzi rajoon, kus kõlab veel eesti keel. Seda eriti Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külades. Karatuzi luterliku koguduse juured ulatuvad 170 aasta taha, mil Eestist, Soomest, Lätist ja Ingerimaalt saadeti kurjategijaid Venemaa idaossa. Selleks, et Siberi vähesed vaimulikud saaksid kanda hoolt luterlaste hingede eest, koguti luterlased kokku praeguse Karatuzi rajooni aladele.
Juba 1850ndail ehitati Karatuzi luterlikesse küladesse esimesed kirikukoolid ja palvemajad. Eestis, Lätis ja Soomes hakati koguma raha kiriku ehitamiseks. Jenissei piirkonnast sai iseseisev kiriklik üksus 1863. Luterlik kirik saatis sealseid kogudusi teenima vaimuliku Herman Roschieri ja igasse külla kirikukooli õpetaja. Piirkonda ehitati kaks kirikut – 1888 valmis Ülem-Suetuki ja 1893 Alam-Bulanka kirik. Alam-Bulankas oli kirikukool, mida kasutati ka palvemajana.
Kannatusaeg
Aastal 1893 ehitatud Alam-Bulanka luterlik kirik on palju kannatanud. Juba revolutsiooni ajal tahtsid bolševikud muuta selle kauni pühakoja kinoks. Tänu koguduseliikmete vastupanule jäi kirik veel mõneks ajaks koguduse kasutada. Surve oli suur. Kirikukool suleti, lõpuks pagendati ka vaimulik. 1930ndate alguses tehti kirikust ladu, pärast sõda muudeti klubiks; kellatorn lammutati.
Kirikuhoone lõplik hävinemine algas alles pärast perestroikat. Koguduseliikmed kolisid tööd otsides suurematesse linnadesse. Hoonet ei vajatud enam ning 2008. aastal hakkas kirikut hävitama üks külajoodik, saagides sealt endale küttepuid.
Loe edasi: Usu tunnismärk kestab
- Lisainfo
-
Avaldatud: Pühapäev, 23 Oktoober 2011 22:00
-
Kirjutas Toimetus
-
Klikke: 2574
Luterlikul kirikul on juba aastakümnete pikkused traditsioonid Eestist ida pool elavate rahvuskaaslaste teenimisel. Viimastel aastatel on eestlaste teenimine elavnenud nii Lõuna-Siberi külades, Krimmis kui ka Sotšis. Regulaarsed teenistused toimuvad juba traditsioonilistes paikades, nagu Peterburi, Moskva ja Petseri, kus on segunenud kolm kõige olulisemat komponenti: eesti keel, rahvuskultuur ja kombed ning luterlik identiteet.
Emakeelse Jumalasõna kuulutamine ja kuulmine ning palve on kingitus, mis on teiskeelse rahva ja kommete keskel elades hindamatu väärtusega.
Tänavu juulis külastasid Siberi eestlasi Arho Tuhkru ja Jaan Bärenson ning augustis käis Krimmi eestlastel külas Tiit Salumäe.

- Lisainfo
-
Avaldatud: Laupäev, 08 Jaanuar 2011 14:17
-
Kirjutas Tiit Salumäe
-
Klikke: 2097
Vana kalendri jaanilaupäeval, 6. juulil saabusid eestlaste legendaarsesse külasse Ülem-Suetukki Tiit Salumäe ja Mihkel Kukk, et alustada ligi paarinädalast külaskäiku kaugel elavate kaasmaalaste juurde. Statistika andmetel elab Krasnojarski krais umbes 4000 eestlast. Meie külaskäigule aitas palju kaasa Karatusi rajooni juht Valeri Saar, kes on ilmselt kõige kõrgemal ametipostil olev eestlane kogu Siberis. Ime on see, et 19. sajandi sunnitööliste järglaste küla on säilitanud eesti keele ja meele kuni tänaseni. Küla keskel on vana puukirik nagu muiste ja mullu. Kõige suurem eestlaste kogunemine oli jaanitule juures, kus pillimängu tegi kohalik orkester Ernst Lelle juhatusel. Jaanipäeval pidasime jumalateenistuse nii kirikus kui surnuaial. Pea kõigil Siberi eestlastel on sugulasi Eestis ning paljud on ka kodumaal käinud. On ka neid, kes Eestis mõnda aega elanud ja töötanud, kuid siis kodukülla tagasi läinud. Eesti keelt õpitakse kodudes ja alates 2000. aastast on Ülem-Suetukis kodumaalt läinud eesti keele õpetaja. Eesti on kaugel ja sõit Siberisse kallis ning seotud viisadega. Keelelaagrites on sealseid lapsi siiski käinud ning mõned noored on pääsenud ka Eestisse kõrgkooli õppima.
Unustamatust külaskäigust oleks võimalik pikalt pajatada. Külalisi kodumaalt oodatakse vähemalt jaanipäevaks, aga võimaluse korral ka jõuludeks. Suure soojusega tuletatakse meelde õpetaja Jaanus Noormäge, kes paarkümmend aastat tagasi pani koguduslikule elule uue aluse. Tunnustust ja toetust väärivad meie kaasmaalased, kellele Eesti on ühtaegu kauge ja lähedane.
Tiit Salumäe