Ingeri Kirik

eelkmisjon kirik.jpg

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 12 koguduses tegutsevad vabatahtlikud misjonisekretärid, kelle ülesandeks on misjonitööga seonduvat inimeste teadvusse tuua. Ehkki esimene välismisjonär läks Eestimaalt välja aastal 1806 ning kahesaja aasta jooksul on siit läkitatud kümneid misjonäre, on pool sajandit suletud ühiskonda jätnud koguduste liikmeile kohati mulje, nagu oleks kirikuseinte vahele hoidumine õigustatud.

EELK Misjonikeskus koos praostkondade ja kogudustega on üritanud seda arvamust 10 tegutsemisaasta jooksul kõigutada erinevate misjoniürituste ning koolitus- programmide abil. Kiriku misjonihuvilised on tänulikud Soome äratusliikumiste misjoni- organisatsioonidele, kelle kaasabil oleme võinud kogeda äratundmisrõõmu, et kristlased on üks pere kogu maailmas ning rõõmusõnum Jeesusest Kristusest kuulub kõigile rahvastele. Aeg on küps muutuda nüüd saajatest üha enam andjateks. 

 

Mari rahva keskel 

eelkmisjon maja.jpg

Anu Väliaho läks EELK ning Soome Misjoniseltsi kaudu Ingeri kiriku töötegijaks Venemaale 1993. aastal. Ingeri kirik on spetsialiseerunud tööle soomeugrilaste seas.Anu abikaasa Juha Väliaho on Ingeri kiriku Uurali praostkonna  praost. Praostkond hõlmab 850 x 1200 km suurust maa-ala, kuhu kuulub üle 20 kuulutuspunkti ja koguduse Mordva, Mari, Komi, Udmurdi, Baškiiria, Tšuvaššia ja Tatari aladel. Siin räägitakse seitset soome-ugri keelt: niidumari, mäemari, sürjakomi, permikomi, udmurdi, ersamordva ja mokšamordva. Emakeelset jumala-teenistust on võimalik kuulda seni vaid vähestel maridel, udmurtidel, komidel, ersadel ja mokšadel. Misjonäride töö on siin sihitud eelkõige kohalike töötegijate kasvatamisele-koolitamisele.

Praosti abikaasana on Anu olnud hingehoidjaks ja koguduse emaks terve praostkonna aladel, eriti aga Marimaal Joškar Ola linnas, kus ta töötas 12 aastat alates koguduse sünnist kuni 2005. aasta sügiseni, mil abikaasad siirdusid 700 km kaugusele Birski linna Baškiirias, kus oli tekkinud 200-liikmeline mari kogudus.

“Palju on puskarit ja poomisnööri,” iseloomustab Anu lühidalt siinset elu. “Karjase koerana” tuleb Anul teha kõiki töid alates söögikeetmisest ja ehitustööde organiseerimisest kuni jutlustamiseni. Rõõmsa südamega Anul on and õhutada inimesi misjonitöö heaks ohverdama. 

Mordvamaal 

eelkmisjon farm.jpg

Mordva soomeugrilastest ersadest ja mokšadest räägib emakeelt hästi umbes 5%.1991. aastal asutatud luterlik kogudus on jagunenud Mokša-Ersa Kirikuks (peamiselt mokšakeelne) ja Kristlikuks Koguduseks Velmema (peamiselt ersakeelne). Liliann Keskinen töötas EELK ning Soome Rahvamisjoni misjonärina Mordva pealinnas Saranskis mõlemas koguduses 1999-2001. Liliann koos Miina Viitasega Soomest panid aluse laste- ja noortetööle: pühapäevakool, piibliringid, usuõpetus koolis.

Usuõpetuse tundides käisid uudishimulikud klassi-juhatajad ja noorteõhtutest võtsid osa ka kolme-nelja-kümnesed. Laste piibliringiski käis täiskasvanuid põhjendusega, et usuasjades on nad alles lapsed. Lilianni soome keele tunnid tõid kogudusse inimesi, kel muidu side sellega puudus. “Siin on rohkesti Jumalasse uskujaid, ent neil puuduvad vähimadki teadmised Piiblist,” tõdes Liliann. 

Liliann ja Miina pidasid tookord noorteõhtuid kahele tüdrukule ja palvetasid, et kogudusse võiks lisanduda uusi noori. 2006. aasta jaanuaris lõpetas üks tüdrukutest Ingeri kiriku koolituskeskuse teoloogiakursuse. Täna koguneb mõlemas koguduses umbes kümneliikmeline noorterühm, suures osas tolleaegsed pühapäevakooli  lapsed.

Misjonär Jukka Repo tunnistab: “Ehkki Liliann ei tööta siin enam mitu aastat, meenutatakse teda senini hea sõnaga, tema töö on vilja kandnud.

Praegu on kõige olulisem, et kohalikud võiksid juurduda Kristusesse. Töö on vaimulik võitlus uuspaganluse, eksiõpetuste ja ilmalikustumisega. Juurde oleks vaja karjaseid ning piibliõpetajaid. Plaanis on jätta noortetöö kohalike töötegijate vastutusele.” Koguduse eestpalvesooviks on, et nii töötegijad kui noored võiksid usus kasvada ning lapsi tuleks pühapäevakooli juurde. 

Kauged eestlased 

Täna töötab Liliann koos diakooniatöötajast abikaasa Hannuga Omski luterlikus koguduses. Avala naeratusega pisitütred Hanna ning Mirjam aitavad emmel-issil kohalikega kontakti luua.

eelkmisjon grave.jpg

Miljonilinna Omskisse ning sealsesse ümbruskonda on eri aegadel sattunud tuhandeid ingerlasi, soomlasi, eestlasi. Külanimede hulgas leidub Starõi Revel, Novõi Revel, Helsingi... Vene keele kõrval võib kuulda ka korralikku eesti ja soome keelt. 

Kodumaalt väljasaadetud eestlased on elanud Siberis alates 18. sajandist, hiljem lisandusid neile väljarändajad. 1800ndatel oli vene luterlik kirik huvitatud, et luterlastel oleksid oma asundused. Neid loodi peamiselt rahvuste järgi Krasnojarski krai lõunaossa ja Omi jõe piirkonda. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli Siberis umbes 17 000 eestlast. Meile on kaugelasuvatest rahvuskaaslastest tuntuimad ehk Krimmi eestlased. 

Lehte Krünberg kirjeldab ühe Venemaa eesti asunduse elu selle 150. aastapäeva puhul: “Inimese mälu hoiab tallel rahu ja kaitstusetunde, mida koged vaid seal, kus on sulle kõik lähedane ja tuttav. Tavaliselt on selleks paik, kus oled üles kasvanud, kus on vanematekodu ja sugulased. Meie perele on selliseks paigaks küla Karatuzski rajoonis, Siberi jaoks ebatavalise nimega “Ülem-Suetuk”.

“Soojaks söetükiks” nimetasid küla umbes 150 aastat tagasi ümberasujad Eestist ja Soomest. Siin on üles kasvanud juba mitu põlvkonda siberieestlasi. Meie esivanemad valisid endale ja oma lastele väga ilusa paiga: kasemetsad, mäed, ojad... Meid võib pidada juurtelt juba siberlasteks, aga me pole lakanud olemast ka eestlased. Meie lapsed oskavad emakeelt ja huvituvad Eestist. Suetukis pole kunagi lakanud kõlamast pehme, laulev eesti keel, ehkki koolis oli see vahepeal keelatud. Nüüd on isegi kooliprogrammis emakeel sees. Lastele õpetatakse rahvalaule ja -tantse.

Küla uhkuseks on puhkpilliorkester, mis asutati umbes 100 aastat tagasi. Poisid, kes ei soovi mõnda puhkpilli mängima õppida, moodustavad  erandi. Orkestri repertuaaris on nii rahvamuusikat kui ka vanu vene valsse ja marsse. Mängitakse elurõõmsaid polkasid, aga orkester saadab külainimesi ka nende viimsel teekonnal. Suetukis on oma matusekombestik. Loetakse Piiblit, lauldakse mälestuslaule. Nii oli see ka nõukogude ajal, vaatamata ateistlikule propagandale. Ükski Suetukis sündinud laps ei jäänud ristimata.Kõige tähtsam püha on meil Jaanipäev.  Siis tuleb meie juurde pastor Eestist. Kalmistul on teenistus, pärast mängib puhkpilliorkester. Suetukki ehitati kirik üle saja aasta tagasi. Nõukogude ajal muudeti kirik klubiks. Praegu peetakse seal teenistusi, ristitakse lapsi. On laulatatud inimesi, kes olid elanud ametlikult abielus juba palju aastaid, aga kes tahtsid ka Jumala ees meheks ja naiseks saada.” 

eelkmisjon buss.jpg

Rahvakultuuri uurija Anu Korb toob välja Venemaa Föderatsiooni eestlastele iseloomuliku: “Oluline identiteeditunnus on luterlik usk, ehkki mõnes külas kuulutakse vabakogudusse. Kuigi omaaegseid palvemaju ja kirikuid üldjuhul taastatud ei ole, järgitakse luterlikke usukombeid vähemalt külakohas siiani. Kasutatakse vanu, ligi 100 aastat tagasi välja antud jumalasõnaraamatuid. Puudust tuntakse eelkõige kiriklike talituste käsiraamatust, minulgi on palutud saata “matmise- ja ristimissõnu”. Paljud vanainimesed igatsevad veel kordki Eestimaale, et käia seal kirikus või surnuaias. Pikisilmi oodatakse Eesti pastori külaskäike...” (Anu Korbi artikkel väljaandest “Krimmi kogumik”, Tallinn 2002) 

Emakeelse jumalasõnaga varustamisel on paremas olukorras Eestile lähemal asuvad kogukonnad. Petseris toimuvad eestikeelsed jumalateenistused igal pühapäeval. Riia eestlastele toimub emakeelne jumalateenistus kord kuus. Pärast Moskva Eesti Seltsi koosolekuid jääb rahvahulk alati ka jumalateenistusele. Peterburi rahvuskaaslased ootavad pikisilmi, millal stabiliseerub koguduse emakeelne teenimine, mis on kannatanud kirikuhoone renoveerimise ja asjaajamise keerukuse tõttu. Ülem-Suetukki jõuab küll eestikeelne kristlik perioodika, ent vaimuliku saatmiseks sinna on vaja kodueestlaste suuremat toetust. “Kirik hoolib meist,” on sealsed inimesed lootusrikkad.

Piret Riim
Fotod:  Jane Jakobson, Anu Väliaho, Kristi Malmi






Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn