Ingeri Kirik

Maal “Kohtumine meie Issanda Jeesuse ja Johannesega”. Andrei Aljoškini jäädvustatud nägemus kirikust.Hõimurahvaste koostöö tulemusena sündis ersade ja mokšade luterlik kogudus.

Miks keskendub projekt Hõimurahvaste Aeg soome-ugri rahvastele, kui evangeeliumi peaks ju kuulutama kogu loodule? Mordva luterliku kiriku ajalugu ning ka minu enda kogemus näitavad siiski, et sugulasrahvastele keskendumisel on mõtet.

Ersad ja mokšad elavad Mordva Vabariigis, kus luterlusel on tugevad juured. Näiteks Bolšie Berezniki külasse ehitati palvemaja 1869. Edasi tuleb pikk läbiuurimata ajajärk, kuhu jäävad nõukogude periood, ersa ja mokša keele hävimisohtu sattumine ja emakeelsete Piiblite puudus. Kui aga Jumal leidis aja paraja olevat, valmistas ta kogudust rajama vähemalt neli inimest: 

 

Arvo SurvoPastor Arvo Survo, ingerisoomlane, õppis 1981-90 Eestis EELK Usuteaduse Instituudis  teoloogiat ning abiellus eestlannaga. Mängus oli kindlasti Jumala sõrm, kui Arvo õppis 1970ndatel tädimehe, Garai-Vasja käest ersa keelt. Pärast sõjaväeteenistust, aastal 1975 tellis Arvo endale mordvakeelsed ajalehed ”Sjatko”, ”Mokša” ja ”Pioneeri Hääl”. 1976 tõlkis Arvo Garai-Vasja abiga kaks peatükki Johannese evangeeliumi. Edasi tuli mordva keele kasutamises ja õppimises paus kuni 1989. aastani, mil Arvo kohtas Hatsinas Ingeri Liidu koosolekul mordva kunstiüliõpilast Andrei Aljoškinit, kellega koos tõlkis ersa keelde laulu ”Omal maal”. Samal sügisel sõitis ta Mordvasse külla. 

Kunstnik Andrei Aljoškini vanaisa oli 1920ndail saadetud Mordvast Siberisse, kus sündis Andrei isa. Vanaisa unistas siiski Mordvasse tagasipöördumisest. Pere jõudis kolida Tšeljabinskisse, kui algas II maailmasõda ning plaan jäi teostamata. Andrei kasvas koos noorema venna Alekseiga üles Tšeljabinskis.

Andrei Aljoškin teeb 2009. a sügisel Velmema kirikus altaripilti.

Andrei Aljoškin on meenutanud, kuidas ta 1966. aastal luges seitsmeaastaselt oma vanaemale venekeelset Piiblit ette. Kuna vanaema oskas vene keelt kehvasti, siis oli Andreil au loetu emakeeles üle seletada. Juba siis asetas Jumal Andreile südamele – nagu kindlasti paljudele ärksamatele mordvalastele – unistuse emakeelsest kogudusest. 1975-91 õppis Andrei Leningradis kunsti ja sai tuttavaks Aarre Kuukauppiga, kellest on nüüdseks saanud Ingeri luterliku kiriku piiskop.

Tutvunud 1989 Ingeri Liidu koosolekul Hatsinas Arvo Survoga, kutsus Andrei teda Mordvasse.

Andreid olid hakanud usuasjad sügavamalt huvitama. Ta nägi unes, kuidas Ristija Johannes küsis temalt, mida ta maalib, ning Andrei vastas, et kirikut. Unenäo põhjal maalis ta 1990. aastal teose ”Kohtumine meie Issanda Jeesuse ja Johannesega”, kuhu ta maalis ka kiriku. Esimese kirikuga, mis nägi välja nagu õigeusukirik, ei jäänud ta rahule ning visandas teise, millele järgnes veel kolmas. Tagantjärele võib ainult imestada, kui palju on kolmandas kirikus sarnaseid jooni kahe praeguse luterliku kirikuga Mordvas, mis valmisid aastaid hiljem. 

Aleksei AljoshkinAndrei vend Aleksei Aljoškin oli vahepeal läbinud armeeteenistuse ning kuna ka tema südames oli süttinud unistus oma rahva vaimsest vabadusest, kolis pere nüüd, aastakümneid pärast eelmist katset, Mordvasse, tehes teoks vanaisa unistuse. 1989 sai Aleksei Arvo Survo kaudu kutse vaimulikule tööle.

Elektriinsener Mikiž Mišin sai 1987. aastal Kasahstanis töötades baptistidelt Piibli. Aasta pärast sattus tema kätte venekeelne teos ”Luterlik kirik Skandinaavias”, mis juhatas talle teed edasi. Mišinil oli tekkinud igatsus emakeelse kiriku järele, mille tõttu ta kolis 1989 Mordvasse ja hakkas jutlustama. Aeg polnud selliseks tegevuseks veel küps ning ta pidi aastaks tagasi Kasahstani ”maapakku” minema. 1990 naasnud, sai Mikiž Andrei kaudu kontakti Arvo Survoga.

Ingeri kirik oli alles tuhast tõusmas. Ingeri tollased kogudused kuulusid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku alla, moodustades Ingeri praostkonna. Nagu seisab praostkonna nõukogu protokollide raamatus, otsustati 11.02.1991 korvata mordvalase Mikiž Mišini reisikulud diakonide kursustele. 4.04.1991 tegi Ingeri praostkonna nõukogu põhimõttelise otsuse alustada soome-ugri rahvaste seas misjonitööd.

Mikizh MishinAlates 5.04.1991 alustasid Aleksei Aljoškin ja Mikiž Mišin õpinguid Ingeri praostkonna diakonide kursusel Puškinis koos eestlaste Aare Kimmeli ja Veiko Põlluste ning allakirjutanuga. Üks õppejõududest oli Arvo Survo. Puškini pastoraadis töötati välja mõned mordva vaimuliku sõnavara võtmesõnad nagu näiteks ”püha” ja ”prohvet”. Paljusid taolisi sõnu mordva keeles enam ei leidunud.

10.07.1991 otsustas praostkonna nõukogu paluda Mordvasse väikese kiriku ehitamiseks abi Soomest.

21.08.1991 sai Eesti iseseisvaks, mida 6.09.1991 tunnustas ka Nõukogude Liit. Tagantjärele võib vaid imestada ajaloolist paradoksi, kui 5.11.1991 registreeriti Mordva mokša-ersa kogudus välisriigi kiriku, Eesti luterliku kiriku alluvusse.

Mišin ja vennad Aljoškinid olid koguduse asutajaliikmed. Murrang ajaloos oli põhjalik, mida kinnitas Ingeri praostkonna misjonitoimkonna ametlik moodustamine pärast eelnenut, 13.12.1991. Koguduse tegevuse alustamiskoosolekust Saranski pearaamatukogus 17.12.1991 võttis osa umbes 250 inimest. ”Kiriku kivi pidu” 16.08.1992, mille käigus tähistati tulevase kiriku asukoht, osutus siiski ennatlikuks, sest Saranski linnaisad tõdesid algul kogudusele lubatud maa peagi ehituskõlbmatuks. 

Hiljem rajas sellele platsile oma katedraali õigeusukirik. 

Pärast seda jagunes kogudus mitmesugustel põhjustel kaheks. Vahepeal oli ka Ingeri praostkonnast EELK alluvuses saanud iseseisev Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik. Mikiž Mišin keskendus peamiselt mokšakeelsele tööle juba olemasolevas mokša-ersa koguduses ning kevadel 1995 rajati täiendavalt Velmema (ersa k. ”ülestõusmine”) kogudus, suuremas osas ersakeelne.

1996 ostis mokša-ersa kogudus Missouri Sinodi nimelise Ameerika luterliku kiriku toel Saranski kesklinnas vana maja, kuhu hakati 1998 ehitama oma jõududega palkidest kirikuhoonet. 4.11.2001 see pühitseti. Velmema koguduse peamiselt Soome abiga ehitatud telliskivikiriku pühitsemine leidis aset 28.09.2003. 

Tänapäeval on Mordvas seega kaks iseseisvat luterlikku kogudust Ingeri kiriku koosseisus. Mõlemas toimub teenimine emakeeles. 21.02.2006 tutvustati Saranskis õigeusukiriku vaimuliku seminari suures saalis pidulikult äsjailmunud ersakeelset Uut Testamenti. 

Põnev on olnud tagantjärele jälgida sündmustejada, kuidas Jumal on eri kohtades inimesi ette valmistanud ning neid sobival ajal kokku viinud. Kõiki selle loo tegelasi ühendab usk Jumalasse ning omavaheline vendlus, vere- ja keelesugulus. Ilma nende elementideta poleks ajalugu kujunenud selliseks.

Jukka Repo perega mordva rahvarõivais.Aga kuidas on lugu mu enda kogemusega? Reisisin kord Rumeeniast Ungarisse. Öises rongis äratas mind piirivalvur, kellele näitasin Soome passi. ”Kekkonen on vahva sell,” tõdes ametnik ning ma ei pidanud seljakotti avama. Soome pass osutus tugevaks valuutaks, eriti kui arvestada põhjalikkust, millega vaadati läbi samas kupees reisinud rumeenlanna ja tema väikese poja pagas.

Olles käinud Mordvas esimest korda 1993, teinud sinna seejärel kümme lühemat misjonireisi ning töötanud 2004-2006 Saranskis misjonärina, olen alati imestanud selle üle, kuidas kõik mordvalased on olnud teadlikud soomlaste ja mordvalaste sugulusest. Kõikidel pidudel sain ma istuda aukohal, mis avas uksi ka usust tunnistamisele. Ühelgi teisel peale sugulasrahva poleks see olnud võimalik. 

Ehkki projekt Hõimurahvaste Aeg pole seotud luterlike koguduste sünniga Saranskis, seob sugulus meid siiski ja Jumala sõna ütleb nii: ”Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu.” (1Tm 5:8) Kui Jeesus on käskinud rõõmusõnumit kuulutada Jeruusalemmast kuni Samaariani, kas pole meie ”Samaaria” siis just hõimurahvad?

Jukka Repo
Allikad: Ingeri piiskopkonna protokollid, Vene ajalooarhiiv, intervjuud
Fotod: Jukka Repo kogu 


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn