Ingeri Kirik

nelituultIngeri Evangeelse Luterliku Kiriku Venemaal Teoloogilises Instituudis Koltušis koolitatakse peamiselt soome-ugrilastest koosnevatele kogudustele pastoreid, organiste, noorte- ja diakooniatöötajaid jm. Muuhulgas leidub siin noorte misjonärikursus, millise kuus liiget osalesid 2008. aastal EELK Misjonikeskuse korraldatud viiepäevasel evangeliseerimisüritusel, „Nelja tuule ristirännakul“ Eestis. Noorte grupijuht rännakul oli varasem Ingeri kiriku töötegija, nüüd Eestis töötav pastor Jukka Repo

Tänavu on neljast eri suunast kulgevate kuulutusgruppide rännakut taas oodata ning venekeelne grupp Ingeri kirikust plaanib ka seekord osaleda. Küsisime Jukka Repolt, millega on selle kursuse näol tegemist.

 

„Noorte misjonikursus koguneb ühe või kahe kuu tagant neljal nädalavahetusel, mil õpitakse teooriat: piibliõpe, evangelisatsioon, misjon jne. Kursust juhendab Pekka Jauhiainen Soomest. Õppetöö lõpeb praktikaga kogudustes. 2008. aastal toimus praktika esimest korda Eestis. See oli õpilastele välismaana motiveeriv, kasutada sai tuttavat keelt ning siia sõitmine ei käinud majanduslikult üle jõu.“

Misjonikursuslaste pantomiimetendus: Jeesus näeb kiusatuste köites vaevlejat. Too veel Jeesust ei tunne...  Foto: Jukka RepoJukka selgitab, et misjonikursus valmistab ette koguduste vabatahtlikke töötegijaid, mitte ametiinimesi, kes oma töölõigu eest kirikult palka saavad. Nõukogude ajal Ingeri kirik suleti ja pastorid viidi Siberisse. Kogudusetööd jäid ettevaatlikult jätkama Pühas Vaimus tugevad koguduseliikmed, sageli naised. Tänapäeval on kirik küll ammu taastatud, aga töö kogudustes on väga õpetajakeskne. Probleeme pole, kui vaimulik juhtub olema tegus ning hea suhtleja. Elus tuleb aga mõndagi ette ning kui õpetajal tekib näiteks mingil põhjusel masendus, siis sureb välja ka koguduseelu. Vanasti olid olemas ilmikjutlustajad, aga Ingeri kirikus täna see traditsioon puudub. Soomest käib siin kuulutaja-vendi, kes on Venemaal töötamiseks ordineeritud Ingeri kiriku diakonideks, mis tähendab eesti mõistes midagi abiõpetaja taolist. 

„Meil on kirikus kiusatus teha tööd ainult professionaalselt,“ jätkab Jukka, mõeldes nii Soome, Eesti kui Ingeri luterlike kirikute praktikale. „Jumal on andnud koguduseliikmetele mitmesuguseid andeid, aga me nagu ei tohiks sellele mõelda. Pole õieti kohti, kus inimesed saaksid oma andeid praktiseerida. Lubatud on kirikupingis istuda ja kuulata, aga mitte rääkida. EELK-s on siin olukord võrreldes Ingeri kirikuga veel hea.“ 

Jukkale on noorte misjonikursusega seonduv südamelähedane, sest ta on ise kaua otsinud ja küsinud, milline on tema osa kirikutöös. Noore ja kogenematu misjonärina Venemaale minnes anti talle olude sunnil lisaks lihtsamale kogudusetööle ka jutlustaja ja armulauajagaja ülesandeid. „Pidasin ennast ilma eriliste anneteta tavaliseks inimeseks, mitte jutlustajaks või teoloogiks. Mulle aga öeldi: „Siin on 315 liikmeline ilma pastorita kogudus. Ole hea ja teeni!“ Alles praktika käigus sain aru, kuidas seda tööd peaks tegema,“ meenutab Jukka. Oma noorusajast mäletab ta kimbatust, mida põhjustas ebamusikaalsus. Jukkale tundub siiamaani, et kui räägitakse noorte kaasateenimisvõimalustest kogudustes, siis peetakse silmas peamiselt musitseerimist. „Jutlustasid ja õpetasid meil ikka kutselised pastorid ja noortetöötajad. Noortele endile pakuti võimalust ainult laulda. Kuna mina eriti laulda ei osanud, siis tundsin, et mul pole Jumala riigi töös midagi teha,“ kirjeldab Jukka kogemust, et kogudusetöös puudus võimalus mitmekesisemalt areneda.

„Oskus areneb, isegi kui väga suurt annet pole. Oskustega kaasneb rõõm. Kui pole praktikat, siis on hirm,“ teab Jukka. „Evangeeliumi sõnum on tegelikult lihtne. Igaüks võib seda kuulutada. Kas mäletame veel aega, kui tulid arvutid? Kuidas me kartsime, et äkki vajutan midagi valesti ja masin läheb hulluks… Tookord oli palju küsimusi, aga täna on kõik arvutiga harjunud ning kui on küsimusi, siis küsime mõnelt oskajalt. Jumalast tunnistamisega on samanoodi. Iga inimene võib õppida tunnistama nagu arvutiga töötama! Algul tundub keeruline, aga pärast on lihtne. 

Misjonikursuse praktika peamine mõte on selles, et teha see praktika võimalikuks. Kuskil peab saama teha esimesed sammud. Loodetavasti saavad kursuslastest head jutlustajad ja tunnistajad. Kõigist ei pea sugugi saama kirikuõpetajad,“ leiab Jukka.

Edasi meenutab ta oma sugulast, kes sai juhiload 18-aastaselt. Hirm sõitmise ees oli nii suur, et naine ei istunud rooli taha 20 aastat. Kui ta seejärel seda olude sunnil tegema pidi, jäi lubade omamisest väheseks ning tuli uuesti autokooli minna. Asume arutama, kas misjonikursusele astumiseks vajalik soovituskiri oma koguduse pastorilt tagab selle, et kursuse läbinu saab hiljem koguduses tööd teha. Peatselt leiame, et sellistele hirmudele keskendumisel jääks kursus avamata. Küllap oskused kuskil ikka väljenduse leiavad. „Kõik tuleb heaks neile, kes Jumala riiki armastavad,“ kinnitab Jukka. „Kirikuõpetaja pole veel garantii töö õnnestumisele! Vaatame liiga sageli töö inimlikku poolt. Jumal sütitab omal ajal, aga kui sütitab, siis ei saa keegi kustutada.“

Jukka meenutab, kuidas 2008. aasta rännul osalejate innukus ja soov evangeeliumi kuulutada jätsid talle sügava mulje rikkumatusest ja ehedusest, mille on süüdanud Püha Vaim. On ju küll nähtud neid, kelle puhul võib aimata, millisest kogudusest on käitumisviis maha kirjutatud. 

Misjonikursuslastel, 20-30aastastel, pole tavaliselt kindlat ettekujutust oma annetest, välja arvatud musikaalsus. Ristirännakul vahetati iga päev rolle: kes jutlustas, kes tunnistas, kes laulis, kes oli õhtujuht. Viie päevaga sai oluliselt selgemaks, millele tasub kellelgi tulevikus enim panustada, mis tuleb kõige paremini välja. „Kui pole juba väga vara kindlat teadmist, kelleks inimene saada tahab, siis on ainus võimalus proovida erinevaid alasid,“ arvab Jukka tavaelu tõde pädevat ka Jumala riigi töös. Ta tunnistab, et on ise pool elu otsinud, mida tegema peaks. „Ehkki mõni asi rännakul ka ebaõnnestus, oldi siiski enamasti ise üllatunud, kui kvaliteetselt kõike osati. Nad said anda rohkem kui olid oodanud!“ on Jukka kokkuvõttes rõõmus.  

2009. aasta misjonikursuse avamisel pandi õppeasutuse töötajad proovile, kui tähtajaks laekus ainult paar avaldust. Plaaniti juba teatada kursuse ärajäämisest, kui viimasel minutil leidus veel õige mitu huvilist. Sel korral osaleb ka noori pensionäre. Noorust mõistetaksegi siin rohkem subjektiivse tundena, mis ei sõltu aastate arvust. Pealegi – miks peaksid erinevad põlvkonnad üksteisest lahus olema?

Õppetöös püütakse arvestada iga õppuri kodukandi iseärasusi. Kursuse nimi – misjonikursus – viitab siin eelkõige tööle kodumaal. Jukka Repo peab kodu- ja välismaa töö, evangelisatsiooni ja misjoni eraldamist rohkem inimlikuks tarkuseks kui millekski, mille üle tasub pikalt juurelda. „Jeesus ütles, et kuulutama peab igal pool. Võimalik, et sõna „misjon“ kõlab vene keeles paremini kui sõna evangelisatsioon,“ pakub ta. 

„Nelja tuule ristirännaku“ grupijuhti Jukka Repot küsitles Piret Riim

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn