- Lisainfo
-
Avaldatud: Reede, 20 September 2013 22:00
-
Kirjutas Anna Seifullina
-
Klikke: 2093
2012. 
aastal olin suvemisjonil esimest korda handi rahva seas. Mulle avaldas see rahvas sügavat muljet: nad on omapärased, lihtsad, töökad; üsna tagasihoidlikud, kuid ometi külalislahked ja soojad. Hantide hingeelu võis näha õide puhkemas eelkõige rahvusliku kultuuri kontekstis tundras, kus imetlesin sellele rahvale omast praktilist tarkust.
Kogu reisi aja õpetas Jumal mind lootma enam Tema peale ja vähem enese teadmistele ja võimetele. See avaldus mitmel viisil. Rahalisi vahendeid olin kogunud murega juba paar kuud enne reisi. Kuid Jumal näitas, et Tema käes on kontroll ja et misjonitöö on kogudusliku ulatusega– see reis ei ole minu isiklik projekt, vaid meie ühine ettevõtmine: üks panustab palvesse, teine annetab raha, kolmas läheb ise misjonipõllule. Nõnda sain kokku kogu vajamineva raha: üks tuttav annetas vajalikust summast poole, teise poole sain nädal enne väljasõitu oma koguduselt, ja loomulikult toetas meie misjonigruppi ka misjonitoimkond. Järelikult ei kuulu ka misjonis saavutatud edu mulle, vaid pean andma au Jumalale ja Tema panustajatest kaastöölistele.
Üldine elutempo Handimaal näis olevat aeglane, minu lääneliku kiirustamise taustal oli raske sellise rütmiga leppida. Pidin arvestama, et asjad võtavad rohkem aega kui plaanitud. Esimesse traditsionaalse eluviisiga külla tulles olin kultuurierinevustest üsna üllatunud ja šokis. Kuid kultuuribarjäärid said vaid lattideks, millest üle hüpata, ning samas ka vahendiks inimsüdamete ligi jõudmisel. Handi traditsioonilises peres viibides tundsin end kummaliselt teistsugusena, seepärast ei julgenud ma esialgu midagi öelda ega teha, ainult jälgisin ja proovisin matkida kohalikke kombeid. Algul ei osanud ma tšummi lahtigi teha, ka ei lasknud sääsed kaua ühe koha peal seista ja koerad kippusid õues asuvasse WC-sse kaasa tulema. Kuid kohalike abiga ületasin need raskused. Positiivselt üllatas mind laste kuulekus peredes ja küla kogukondlikkus töö ja toidu jagamisel, mida lääne ühiskonnas üha vähem märgata võib.
Loe edasi: Misjonireisist Handimaale
- Lisainfo
-
Avaldatud: Reede, 01 Veebruar 2013 14:31
-
Kirjutas Heigo Ausmees
-
Klikke: 1989
Jalad käivad risti-rästi. Aeg-ajalt komistad mõne taimeväädi taha. Pea on täiesti tühi. Ja hea ongi, sest kui mõtlema hakkad, tuleb masendus peale. Kui kaugele on veel vaja minna? Iga mäeveeru järel loodad, et ometi hakkaksid tšummide (püstkodade) valged tipud kaugusest paistma. Jälle uus mäeveer ja uus soo, mis jalgu sisse imeb ja kus vahetevahel käpuli kukud, raske seljakott hoogu takka andmas. Kõnnid nagu masin, pilk jalge ette suunatud. Jalad lirtsuvad. Ja korraga näitab teejuht oma matkakepiga kuskile kaugusesse. „Näe, paistavad!“ Esialgu ei ole midagi näha, aga varsti märkad silmapiiril tõesti heledaid täppe. Viimased kilomeetrid! Peagi ootavad tervitused, naeratused, puhkus ja teejoomine....
Põhja-Siberi põlisrahvaste misjonile mõeldes tulevad kõigepealt silme ette just sellised kogemused. Teekond on raske ja tundub, et edenemist pole sugugi näha. 2003. aastal esmakordselt Jamali poolsaart külastades kohtasime seal ühtainsat kristlasest hanti. Tema arvas, et kuskil lõuna pool peaks neid veel olema, no ehk kogu rahva peale kokku nii viiekümne ligi…
.
Möödunud aastal kogunesid kristlastest handid Salehardi ja ainuüksi kohalikke tuli kokku mitusada. Mis on siis viimaste aastate jooksul toimunud ja kui palju on meie lühiajalised misjonireisid aidanud inimesi pöördumisele tuua? Ma ei oska täpselt öelda teiste Eestist läinud gruppide kohta, aga ma ise pole oma nelja reisi jooksul olnud tunnistajaks ühegi handi pöördumisele. Ometi võib näha vaimulikku muutust selle rahva juures. (Näib, et meie töö mõju on olnud hoopis teistsugune kui lihtsalt kuulutustöö).
- Lisainfo
-
Avaldatud: Pühapäev, 06 November 2011 22:00
-
Kirjutas Signe Liivak
-
Klikke: 2192
Hanti - tundra
Kuula, mida Jumal räägib
Oma igapäeva toimetuste kõrval ei pane me tähele Jumala vaikset häält. Tal on alati meile midagi öelda või anda mingeid juhiseid, aga kas meie Teda kuulame ja kas me teeme vastavaid samme?
Ma tänan Jumalat Tema kannatlikkuse ja pika meele eest minu suhtes. Ma arvasin arusaavat, et sel aastal Siberit ei tule - kuna mul seisab ees väike elumuutus. Sellise arusaamisega elasin poolde juulisse. Nädal enne handi külagrupi väljasõitu, ma enam vastu ei pidanud ja ütlesin Jumalale, et panen maha kõik, mis takistab mind minemast Siberi. Esimene asi mida tundsin - oli rahu, mida mul pikka aega ei olnud. Siit edasi võin ma ainult imetleda, kuidas Jumal liigub, kui sa oled Tema plaanis. Mul oli nädal aega asju ajada, samas ma teadsin, et niimoodi asju ei aeta. Kaks tundi telefonikõnesid ja mul olid olemas inimesed, kellega tundra minna ning nõusolek Misjonitoimkonnalt ja teistelt võtmeisikutelt, kellega ma eelnevatel aastatel olen Siberis käinud. Järgmisel päeval oli mul 100 % sõiduks vajaminev raha olemas. Venemaa viisa sain kolme päevaga ja rongipiletid samasse kupeesse, kus sõitis külagrupp. Niimoodi liigub ainult Jumal.
Siin pool Uurali mägesid
20.juulil asuvad Tallinnast Venemaa poole teele Handi külagrupp (Ljuda, Julia, Joonas) ja Signe tundragrupp
21,22,23.juuli – rongisõit Siberi poole.
23.juuli – Eletskajas ootavad mind juba Andrus ja Kolja (igaaastane teejuht). Alustame teekonda põdrakasvatajate juurde. Kuna eelnevalt on sadanud tugevalt vihma, on tee porine. Kõnnime peaaegu jõeületuse kohani (10 kilomeetrit) ja jääme laagrisse. Üllatuseks on, et sel aastal on vähe sääski.
Loe edasi: Handi päevik 2011
- Lisainfo
-
Avaldatud: Kolmapäev, 26 Oktoober 2011 22:00
-
Kirjutas Andrus Kask
-
Klikke: 2782
Minu kümnes reis hantide juurde kestis poolteist kuud. Olin rõõmus, et saan esimest korda olla pikemat aega koos koguduseliikmete ja teiste kohalike töötegijatega. Et paremini sealseid inimesi mõista, oli kange tahtmine aidata kohalikke nende igapäevaelu toimetustes. Ette rutates olgu öeldud, et juba kolmas kord järjest ei tahtnud ma kodumaale tagasi tulla!
Salehardi jõudes vestlesin evangeelse koguduse pastoriga, et saada ülevaadet misjonitöö olukorrast. Järgmisel päeval külastasin vana tädi Veerat, kes juba aastaid meie eest palvetab. Seejärel sõitsin jõelaevaga 200 km mööda Obi ülesvoolu Mužisse, et teenida kohalikke kristlasi.
Mužis koguneb grupp kristlasi kolmapäeviti piiblitundi, reedeti palvekoosolekule ja pühapäeviti jumalateenistusele. Kõige olulisem oli inimeste murede kuulamine ja nende eest palvetamine. Kogudus vajab karjast ja töötegijaid, kes aitaksid koormad Jumalale üle anda. Olen juba aastaid arvanud, et kogudust võiks teenida kogemustega perekond, aga tuleb usaldada Jumala tahet.
