Hõimurahvastel külas

„Soome-ugri rahvaste maailm on rahutu, rahutum kui kunagi varem,“ kirjutab praegusaegsest olukorrast hõimurahvaste juures Fenno-Ugria Asutuse hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes. Sellesuvise Udmurtia misjonireisi käigus kuuldu ja kogetu kinnitab seda hinnangut: udmurdid on ärkamas, et nii rahvuse kui üksikisiku tasandil esitada eksistentsiaalseid küsimusi.

Eestlastena omame ajalugu, kus Jumal on kasutanud rahvusliku ärkamise perioode ka rahva vaimulikuks äratamiseks. Udmurdi kristlaste ansamblid „Inkreš“ ja „Šumpoton“ on tunnetanud ja usaldanud sidet, mida aitab rahvaga luua emakeel, rahvalaulud ja -tantsud. Hämmastav on nende inimeste aastatepikkune, sihikindel töö ja ohverdus evangeeliumi viimisel oma rahvani: pikad sõidud, kontsertturneed, eemalolek oma perekonnast, kasin toetus kaaskristlaste poolt. Kevadel ansambli juhi perekonda tabanud tragöödiast saadik oli kogu grupp sattunud raskustesse: tekkis palju pingeid, teravaid ütlemisi, mis väsitasid ja võtsid innukuse. Oli neid, kes kaalusid ansamblist lahkumist. Siiski tuldi veel eesti-udmurdi ühisele misjonireisile usu ja lootusega, et Jumal võib keerulise olukorra ära muuta. Udmurdikeelse evangeelse töö juht Maina Sašina kirjutab hiljem oma kirjas: „Teie palved on meie grupile väga tugevalt mõjunud. Pärast katsumuste ja viletsuse aega kogesime Jumala käest midagi imelist, sarnast esimese armastusega! Sõidame jälle üle pika aja kontserdile täies koosseisus, Jumal taastab meid! Aitäh teie palvete, kaastunde ja mõistmise eest! Kohe pärast teie ärasõitu sõitsime läbi mitmed külad, inimestel on tagasi tulnud innukus evangeeliumi kuulutamiseks. Ja udmurdid on avatud.“

Loe edasi: Udmurdid esitavad eksistentsiaalseid küsimusi

Suvisel reisil Komi Vabariiki jäime seekord peatuma 3000 elanikuga Storoževski külas. Kohalikus palvemajas võeti meid vastu rikkaliku õhtusöögi ja köetud saunaga, mis pärast kaks ööpäeva kestnud reisi tundus eriti kosutav. Meie võõrustajate külalislahkus avaldas tõesti muljet – ruumis, kuhu inimesed teenistusele kogunesid, asetses pikk laud küpsiste ja suupistetega, mida igale sisseastujale tee kõrvale pakuti.

Komi maaelanikel ei ole praegu kerge. Paljude arvates on elu alla käinud just pärast suurriigi lagunemist, kui puuduvad kohalikele tööd pakkuvad ühismajandid. Naiste elu teeb keeruliseks vajadus nii mõneski asjas mehi asendada, ka kogudusetöö toetub suuresti naiste õlule. Imetlust vääris Storoževski töötegijate, pastoriametis Olga ja maitsvat suppi valmistanud „babuška“ Valja loomulik ja siiras usk, nende lihtsad ja kaunid laulud ning palved. Saime teada, et esmaspäevaõhtuti pühendub kogudus laste eest palvetamisele. Ja et Olga on kohalikke inimesi juba aastaid hämmastava visadusega oma südames kandnud, neid aidanud. Külastasime naaberkülas Podjelskis elavaid Olga sugulasi, kellest on viimasel ajal usklikuks saanud mitu joomisega kimpus olnud inimest.

„Jumal oli see, kes meid aastakümnete pikkusest alkoholisõltuvusest vabastas,“ lausus üks pereliige, „minul ei olnud kolmkümmend aastat mingit elu, aga nüüd ma elan!“    

Külarahvas ei suutnud alguses uskuda, et igasuguseid vedelikke ja isegi hambapastat tarbinud „külajoodikute“ elu võib muutuda, kuid tänaseks on usule tulnud juba üle kümne endise alkohooliku, nii mehi kui naisi. Nägime neid kõiki klubis, kus nad kuulasid meie tunnistusi ja laule. Kogesime ühtsustunnet, seda, et oleme tõesti vennad ja õed ning Kristuse armastus ühendab meid. Kui õhtu lõppedes hakati komi keeles laulma Meie Isa palvet, oli kuuldu nii taevalikult kaunis, südantpuudutav, et seda on sõnades raske isegi väljendada. Mäletan peas keerelnud mõtet – ainuüksi selle hetke pärast tasus sõita mitme tuhande kilomeetri kaugusele!  

Loe edasi: Rikastav reis Komimaale

Noppeid reisist Marimaale

Käisime kümne päeva jooksul Marimaa erinevates külades ja linnades. Viisime läbi evangeelseid üritusi, kus oli palju muusikat, tunnistusi ja lühike sõnum Jumala Sõnast. Tavaliselt esitasime alguses küsimuse: mis on Eesti pealinn? Vastuseks pakuti erinevaid linnu, isegi Riiat ja Moskvat, kuid alati tuli kusagilt rahva seast ka õige vastus. Meie õhtu lõppes alati palvega ja kui rahvast oli palju, jõudsime ööbimiskohta alles öösel. Inimesed tahtsid rääkida ja olid tänulikud. Jagasime ka kirjandust ja marikeelseid Uusi Testamente. Suur osa meie teenistusel osalejatest olid muidugi lapsed. Meiega kaasas olnud abielupaar German ja Julia (pildil all) riietusid klounideks ja viisid läbi mänge, mis lastele väga meeldisid.

Loe edasi: Kui aitad teise paadi üle jõe…

Jalad käivad risti-rästi. Aeg-ajalt komistad mõne taimeväädi taha. Pea on täiesti tühi. Ja hea ongi, sest kui mõtlema hakkad, tuleb masendus peale. Kui kaugele on veel vaja minna? Iga mäeveeru järel loodad, et ometi hakkaksid tšummide (püstkodade) valged tipud kaugusest paistma. Jälle uus mäeveer ja uus soo, mis jalgu sisse imeb ja kus vahetevahel käpuli kukud, raske seljakott hoogu takka andmas. Kõnnid nagu masin, pilk jalge ette suunatud. Jalad lirtsuvad. Ja korraga näitab teejuht oma matkakepiga kuskile kaugusesse. „Näe, paistavad!“ Esialgu ei ole midagi näha, aga varsti märkad silmapiiril tõesti heledaid täppe. Viimased kilomeetrid! Peagi ootavad tervitused, naeratused, puhkus ja teejoomine...

.

.