Suvisel
reisil Komi Vabariiki jäime seekord peatuma 3000 elanikuga Storoževski külas. Kohalikus palvemajas võeti meid vastu rikkaliku õhtusöögi ja köetud saunaga, mis pärast kaks ööpäeva kestnud reisi tundus eriti kosutav. Meie võõrustajate külalislahkus avaldas tõesti muljet – ruumis, kuhu inimesed teenistusele kogunesid, asetses pikk laud küpsiste ja suupistetega, mida igale sisseastujale tee kõrvale pakuti.
Komi maaelanikel ei ole praegu kerge. Paljude arvates on elu alla käinud just pärast suurriigi lagunemist, kui puuduvad kohalikele tööd pakkuvad ühismajandid. Naiste elu teeb keeruliseks vajadus nii mõneski asjas mehi asendada, ka kogudusetöö toetub suuresti naiste õlule. Imetlust vääris Storoževski töötegijate, pastoriametis Olga ja maitsvat suppi valmistanud „babuška“ Valja loomulik ja siiras usk, nende lihtsad ja kaunid laulud ning palved. Saime teada, et esmaspäevaõhtuti pühendub kogudus laste eest palvetamisele. Ja et Olga on kohalikke inimesi juba aastaid hämmastava visadusega oma südames kandnud, neid aidanud. Külastasime naaberkülas Podjelskis elavaid Olga sugulasi, kellest on viimasel ajal usklikuks saanud mitu joomisega kimpus olnud inimest.
„Jumal oli see, kes meid aastakümnete pikkusest alkoholisõltuvusest vabastas,“ lausus üks pereliige, „minul ei olnud kolmkümmend aastat mingit elu, aga nüüd ma elan!“
Külarahvas ei suutnud alguses uskuda, et igasuguseid vedelikke ja isegi hambapastat tarbinud „külajoodikute“ elu võib muutuda, kuid tänaseks on usule tulnud juba üle kümne endise alkohooliku, nii mehi kui naisi. Nägime neid kõiki klubis, kus nad kuulasid meie tunnistusi ja laule. Kogesime ühtsustunnet, seda, et oleme tõesti vennad ja õed ning Kristuse armastus ühendab meid. Kui õhtu lõppedes hakati komi keeles laulma Meie Isa palvet, oli kuuldu nii taevalikult kaunis, südantpuudutav, et seda on sõnades raske isegi väljendada. Mäletan peas keerelnud mõtet – ainuüksi selle hetke pärast tasus sõita mitme tuhande kilomeetri kaugusele!
Loe edasi: Rikastav reis Komimaale
- Lisainfo
-
Avaldatud: Laupäev, 16 Märts 2013 13:36
-
Kirjutas Riho Pors
-
Klikke: 2727
Noppeid reisist Marimaale
Käisime kümne päeva jooksul Marimaa erinevates külades ja linnades. Viisime läbi evangeelseid üritusi, kus oli palju muusikat, tunnistusi ja lühike sõnum Jumala Sõnast. Tavaliselt esitasime alguses küsimuse: mis on Eesti pealinn? Vastuseks pakuti erinevaid linnu, isegi Riiat ja Moskvat, kuid alati tuli kusagilt rahva seast ka õige vastus. Meie õhtu lõppes alati palvega ja kui rahvast oli palju, jõudsime ööbimiskohta alles öösel. Inimesed tahtsid rääkida ja olid tänulikud. Jagasime ka kirjandust ja marikeelseid Uusi Testamente. Suur osa meie teenistusel osalejatest olid muidugi lapsed. Meiega kaasas olnud abielupaar German ja Julia (pildil all) riietusid klounideks ja viisid läbi mänge, mis lastele väga meeldisid.
Loe edasi: Kui aitad teise paadi üle jõe…
- Lisainfo
-
Avaldatud: Laupäev, 16 Veebruar 2013 10:19
-
Kirjutas Neemo Raasik
-
Klikke: 2994
Komimaad
külastades olen korduvalt kogenud, et komid on meile südamelähedased ja võtavad eestlasi hästi vastu. Kindlasti on siin üheks põhjuseks meie ühine soome-ugri taust, mis aitab paremini suhteid luua.
Mina sattusin komide juurde esimest korda soome sõprade kaudu. Sain tuttavaks komi pastori Daniil Popoviga ja meil tekkis väga hea side. 2005. aastal käisime Komimaal draamaetendusega „Taevaväravad ja põrguleegid“, millel olid väga head tulemused. Alles hiljaaegu kohtusime ühe tütarlapsega, kes sai tol etendusel päästetud. Paar aastat hiljem pöördusid Jumala poole ka tema vanemad.
2011. aasta suvel sõitsime oma koguduse noortega komide kristlikku suvelaagrisse, kuhu kogunes noori paarisaja kilomeetri raadiusest. Kuna meie noortest ei olnud enamik kunagi Venemaal käinud, hoiatasime neid, et seal, kuhu lähme, ei pruugi olla dušivõimalust ja WC võib asuda õues. Kui jõudsime Komi pealinna Sõktõvkari, selgus, et kohalikus hotellis oli tüdrukute toas isegi mullivann! Maal toimuvas laagris olid tingimused siiski teised. Kõigele lisaks paigutati eesti noored tubadesse segamini komidega ja hakkama tuli saada võõras keeles.
Loe edasi: Eestlased on Komimaal oodatud
- Lisainfo
-
Avaldatud: Reede, 01 Veebruar 2013 14:31
-
Kirjutas Heigo Ausmees
-
Klikke: 2910
Jalad käivad risti-rästi. Aeg-ajalt komistad mõne taimeväädi taha. Pea on täiesti tühi. Ja hea ongi, sest kui mõtlema hakkad, tuleb masendus peale. Kui kaugele on veel vaja minna? Iga mäeveeru järel loodad, et ometi hakkaksid tšummide (püstkodade) valged tipud kaugusest paistma. Jälle uus mäeveer ja uus soo, mis jalgu sisse imeb ja kus vahetevahel käpuli kukud, raske seljakott hoogu takka andmas. Kõnnid nagu masin, pilk jalge ette suunatud. Jalad lirtsuvad. Ja korraga näitab teejuht oma matkakepiga kuskile kaugusesse. „Näe, paistavad!“ Esialgu ei ole midagi näha, aga varsti märkad silmapiiril tõesti heledaid täppe. Viimased kilomeetrid! Peagi ootavad tervitused, naeratused, puhkus ja teejoomine...
.
Põhja-Siberi põlisrahvaste misjonile mõeldes tulevad kõigepealt silme ette just sellised kogemused. Teekond on raske ja tundub, et edenemist pole sugugi näha. 2003. aastal esmakordselt Jamali poolsaart külastades kohtasime seal ühtainsat kristlasest hanti. Tema arvas, et kuskil lõuna pool peaks neid veel olema, no ehk kogu rahva peale kokku nii viiekümne ligi…
.
Möödunud aastal kogunesid kristlastest handid Salehardi ja ainuüksi kohalikke tuli kokku mitusada. Mis on siis viimaste aastate jooksul toimunud ja kui palju on meie lühiajalised misjonireisid aidanud inimesi pöördumisele tuua? Ma ei oska täpselt öelda teiste Eestist läinud gruppide kohta, aga ma ise pole oma nelja reisi jooksul olnud tunnistajaks ühegi handi pöördumisele. Ometi võib näha vaimulikku muutust selle rahva juures. (Näib, et meie töö mõju on olnud hoopis teistsugune kui lihtsalt kuulutustöö).