Misjonirühmad

Eesti-komi grupp hantide maal, paremal Aleksei.  Foto: Andrus Kase erakogu

ALEKSEI LJATSENKOV on vene rahvusest ja pärit Komimaalt, ta kasvas üles ilma isata. Suure osa ajast oli ta omapead, õnneks ei juhtunud midagi halba. Vanemaks saades tekkis küsimus elu mõtte kohta. Üllatusega kuulis ta sõbralt Jumala armastusest, sest oli ikka arvanud, et keegi teda ei armasta. Mõne aja pärast võttis ta Jeesuse vastu kui Päästja ja hakkas käima kirikus. Praegu teenib ta noortepastorina Vassili Popovi rajatud kirikus, kus teenistusi peetakse nii komi kui vene keeles. Aleksei on abielus, tal on väike poeg. 

Võtsid 2007. a. suvel koos eestlastega osa misjonireisist hantide juurde. Kuidas sattusid gruppi?

Kaks aastat tagasi tulin õppima Tallinna Metodisti Kiriku Teoloogilisse Seminari. Mind kutsuti koos teiste tudengitega kaasa Jamali ringkonda, kus elab palju hante.

Mida arvad lühiajalistest misjonireisidest?

Teame, et ei jätku misjonäre, kes on valmis väikerahvaste keskel elama. Kas sel juhul on üldse mõtet sõita lühikeseks ajaks? On vaja ja veel kuidas! Arvan, et igaüks on kogenud, kuidas mõni inimene, olgu õpetaja või lihtsalt mööduja, on mõjutanud tema elu. Samamoodi on meie sooviks ilmutada Jumala armastust inimestele. Kristus ise käis külades ja tundis kurbust, et lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Pean kangelasteks inimesi, kes ohverdavad ennast või oma raha misjoni heaks. Kui inimene valib puhkuse ajal kuurorti sõitmise asemel misjonireisi, siis on see imetlusväärne!  

Mida uut reisil omandasid ja millise grupiga on kõige otstarbekam välja minna?

Meie, kristlased, oleme kutsutud kasvama usus ja iga uus väljakutse toob kaasa midagi kasulikku. Mida uut omandasin reisil? Esiteks, hoopis teistsugune kliima. Teiseks, kohalike maailmavaade on täiesti erinev komide omast. Kolmandaks – töötada tuli uues meeskonnas. Peale selle misjonäri elutingimused: lihtne toit, tualett õues koos sääskedega, pesemine jões, magamine klubi lava põrandal. Niisuguseid füüsilisi katsumusi pole ma veel ühelgi reisil kogenud!

Minu arvates peaks meeskonnas olema rohkem küpseid, tugevaid kristlasi, kes raskustes toetavad nõrku. Moraalne toetus on hädavajalik, mõtlematu kriitika ühe inimese poolt võib aga purustada meeskonna vaimu, nii et efektiivsest tööst ei tule midagi välja. Püüdsime üksteist aidata, tervendava huumori abil oli kergem kanda “eluraskusi maailma otsas”.  

Kuidas ise reisiga rahule jäid?

Minu arvates oli reis edukas, kuigi pole ette näidata suurt arvu pöördunuid. Palju tegelesime lastega, kooli direktor ootab meid rõõmuga tagasi. Iga päev saime hulgaliselt häid emotsioone, mis korvasid kõik meie kannatused. Handi lapsed on tagasihoidlikud ja heatahtlikud. Nad veedavad kogu suve õues ja on rõõmsad, kui keegi nendega aega veedab. Täiskasvanutega on raskem kontakti leida. Palvetasime palju ning püüdsime iga päev välja mõelda midagi uut, et lapsi rõõmustada, ise muretsedes, et neile kogemata haiget ei tee. Peaaegu kõik teismelised tahavad suureks saades kodukülast lahkuda – seal on igav, tööpuudus, vähe võimalusi midagi teha. Diskoteek ei tee neid õnnelikuks.  

Kuidas saavad sinu arvates komid hante aidata?

Loodan, et paljud kristlased põlevad soovist teenida väikseid rahvaid ja pühenduvad sellele missioonile! Meie kogemus võib neid aidata. Jumal õnnistagu igaüht, kes tahab täita Tema suurt käsku: “Minge kogu maailma ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule!”

Intervjueeris Küllike Evartov

Komimaal.  Foto: Joel Aulis



Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn