Misjonirühmad

Handi misjon 2003a.Mõtisklusi 

Järsku kõlas lask. Unesegase peaga ei saanudki esialgu aru, mis toimub. Püüdsin taibata, kas juhtunu toimus unes või ilmsi, oli see ikka püssilask või mingi muu kära. Ehk oli see ikkagi uni, sest kaaslased ei paistnud asjale reageerivat. Seejärel kostis uus kärgatus. Hetkega olin täiesti ärkvel. See oli selgelt püssilask ja vaid mõnekümne meetri kaugusel. Nüüd kuuldus juttu, keegi püüdis laskjat takistada, aga teineteise järel kõlas ka kolmas ja neljas pauk. Kuulda oli kuuli vingumist õhus.  

 

Sellisel hetkel ei teagi, mida teha. Telgis lamades oli võimatu öelda, kas sihitakse meie pihta või kuhugi mujale. Kes tulistab, keda tulistab ja miks tulistab...? Nüüd olid juba teisedki ärkvel, aga lamasime edasi, sest midagi targemat ei osanud teha. Ja igal juhul on lamades pihtasaamise tõenäosus väiksem kui püsti seistes, seda õpetatakse juba noorsõduritele.

Sellisel hetkel mõtleb inimene (kui tal selleks aega jääb) igavikulistele küsimustele. Mõtlesin, et kui nüüd tuleb siit ilmast lahkuda ja oma Looja ette astuda, siis jääks vaid väike pettumuse kribal külge, et töö jäi pooleli. Samas oli kuidagi rahulik ja veidi eemalolev tunne. Nagu kõik peakski nii olema.

Kõlas viies lask, pärast seda jäi kõik vaikseks. Hiljem kuulsime, et purjus ja märatseva jahimehe padrunid olid sellega otsa saanud ja meie teejuhil õnnestunud ta vintpüssi lukk ära võtta. Järgmisel hommikul olid meie võõrustajad veidi häbelike ja äraolevate nägudega ning asjast keegi rohkem rääkida ei tahtnud...

Vahel tuleb misjonireisil ka eespool kirjeldatud läbielamusi kogeda, nagu juhtus minuga. Küllap võib enamik misjonäre rääkida lugusid, kus läänest tulnud inimene on sattunud „seiklustesse“, mis seni vaid filmis on võimalikud tundunud. Misjon on ettearvamatu, planeerimis-võimalused sageli üsna piiratud ja kogemused hoopis teistsugused kui kodulinnas elades.

Misjonitööl hantide või muude Siberi hõimurahvaste juures on võimalik kogeda teatud déją-vu tunnet. Kusagilt geenide kaudu hakkavad meenuma esiisad ja -emad, kellest paljud on samasugust lihtsat elu elanud. Vaadates neid lihtsaid ja kalleid inimesi elamas ja võitlemas oma igapäevase eksistentsi pärast, tunned end nendega seotuna, nende eest vastutavana. Korraga saab hoopis uue tähenduse kuulsa kirjaniku lause: „Ükski inimene pole saar omaette...” Inimene avastab iseendas võimeid, millest tal seni aimugi polnud, ning ületab raskusi, mis tunduvad koduses turvalises keskkonnas olevat võimatud.

EMK Kunda koguduse noored teel Siberisse. Foto: Vitali Baranov

Veelgi suurem on aga vaimulik kogemus ja muutus. Misjon on alati kahepoolne kogemus. Kui Paulus alustas oma misjonireisidega Väike-Aasias, ei kujutanud ta esialgu ettegi, et need ta kunagi Euroopasse välja viivad. Apostlite tegude raamatus on kirjeldatud, kuidas ta püüdis oma reisimarsruute paika panna. Jumala Vaim ei lasknud teda teatud paikadesse minna. Kuidas see täpselt toimus, selle kohta meil teave puudub, aga kuidagi mõistis Paulus, et tema valitud marsruut ei olnud õige. Teadmata, mida teha, proovis ta teist teed, kuid ka see polnud õige. Ühel hetkel leiab ta end läbipekstuna Filippi vanglast, sealsamas näeb ärkamist ja hulgaliselt pöördunuid. Ateenas seevastu ei näe ta suuri imesid, kuid jutlustab Areopaagil kreeka tarkadele ja filosoofidele. Iga ettearvamatu olukord aga kasvatab, õpetab ning annab hindamatuid vaimulikke kogemusi. Iga misjonär annab midagi välja ja saab midagi vastu. Suur osa Pauluse vaimulikust pagasist koguneb just misjonireisidel ning võimalik, et just need reisid annavad talle aluse, mis võimaldab tal kirjutada olulise osa Uuest Testamendist.

Misjonikogemus on kristlasele vajalik. Tegelikult on igale kristlasele väga soovitav kas või kordki elus osaleda lühiajalisel misjonil. See aitaks kohalikul kogudusel paremini mõista evangeeliumi kuulutuse tähtsust ja tuua uut indu ja värskust koguduse igapäevatöösse. Minu soovitus nii koguduse vaimuliku töö tegijana kui ka ise misjonil käijana on see, et iga kogudus leiaks võimalusi oma keskelt saata inimesi misjonireisidele – nii pikematele kui lühematele. Kui ühele kogudusele käib see rahaliselt üle jõu, vahest saaks siis mitu kogudust oma jõud liita? Ei pea ju kohe Aafrikasse minema, kindlasti leiab võimalusi ka hoopis lähemalt.

Eestimaa vaimulik olukord vajab värskust ja raputust – misjonireisid on kindlasti üheks võimaluseks, et kodukogudusse ärkamist ja värskeid tuuli tuua. Kui koguduses on noori inimesi, kellest oodatakse vaimuliku töö tegijaid, siis on misjonireis neile suureks abiks ametisse astumisel. Kui keegi tunneb, et tema vaimulik olukord pole päris korras, siis misjonireis ravib imeliselt vaimulikku põuda. Värskendavad kogemused ei jää tulemata!

Kui juudid lahkuvad üksteisest sõnadega: „Kohtume järgmisel aastal Jeruusalemmas”, siis meie võiksime lahkuda üksteisest sõnadega: „Järgmisel aastal misjonil!” 

Heigo Ausmees

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn