Misjonirühmad

kaja_udmurt_cropEesti  Evangeelse  Alliansi misjonitoimkond on koostöös  Rootsi misjoni-organisatsiooniga Ljus i Öster viie aasta jooksul välja saatnud gruppe Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juurde. Käidud on komide, udmurtide, hantide ja maride juures. Misjonireisid, mis algasid EMK Teoloogilise Seminari suveürituste raames, arenesid välja Eesti Evangeelse Alliansi tasandile. Töö väikerahvaste hulgas ühendab mitmeid Eestimaa kirikuid ja konfessioone. Ainuüksi viimase aasta jooksul on hõimurahvaid külastanud viis gruppi kokku 39 osalejaga.  

Aet, Nete, Andrus ja Sergei on käinud hantide juures Obi kallastel asuvates külades, kus ei ole veel kirikuid ega kristlikke kogudusi. Jõgi on sealkandis liiklemiseks ainus tee. Eestlase jaoks tunduvad need 3000 km kaugusel Jamali Neenetsi ringkonnas asuvad paigad tõesti maailma otsas asuvat... Jamal tähendabki neenetsi keeles maa lõpp. Aive, Kaja ja Virge reisi sihiks oli Udmurtia. 

 

Mida see misjonireis sulle isiklikult tähendas?

Nete: Reisi kirjeldamine sõnades pole võrreldav nende tunnete, emotsioonide, lõhnade, värvidega – kõigega, mida seal iga päev ise pidime 100% läbi elama. Ühestki reisibüroost ei saaks kunagi midagi sellist tellida – ka kõige suurema raha eest mitte!

kyllike_siber097.jpg

Aive: Minule tähendas see Jumala tõotuste täitumist. Jumal oli juba aastaid mu südant ette valmistanud: kui Venemaast või misjonist kuskil räägiti, siis lõi mu süda põlema.  See, kuidas Jumal  avas  teed,  et võisin sellest reisist osa võtta ja kuidas Ta tegi minus tööd kogu selle reisi jooksul, oli imeline! Võimas oli näha, kui oluline oli meie reis kohalike jaoks. Jumal tegutses meie kaudu ning meile vaatamata. Nägin seda, et kristlastena oleme kõik kutsutud minema “kõike maailma”, tuleb vaid oma mugavusest välja astuda. “Kogu maailm” algab oma kodukohast, kuid kaugemale minnes võib Jumala tööd eriti eredalt kogeda. 
Aet: Ühtpidi tähendas see misjonikäsu täitmist – minna... Teiste inimeste eluoluga kokkupuutel avardub paljuski senini piiratud arusaamine väärtustest. Jumal on tõesti suur ja eriliselt ligi nendega, kes lähevad. Võib-olla kõige isiklikumalt tähendaski see reis mulle elava Jumala usaldama õppimist.
Sergei: Reisile minnes kujutlesin end külvajana, kes läheb külvama sinna, kus seda keegi  varem pole teinud.  Koha-peal olles tundus aga, et seeme on juba mullas, kuid seda on vaja kasta.
Virge: Isiklikult viis see mind kindlasti Jumalale lähemale. Hämmastav oli kogeda, et kui ise annad, saad kuhjaga vastu. Tore oli näha kohalike inimeste siirast usku Jumalasse ja palve väesse. Kogesime Jumala ligiolu igal päeval, ja see oli väga kinnitav. Üks näide: olime ühele reisile minnes mõelnud, et istuks Zhigulisse, aga "juhuslikult" istusime kogu meie kambaga ikkagi bussi. Poolel teel juhtus sõiduautoga avarii, kus õnneks keegi eriti viga ei saanud. Meil välismaalastel oleks raske olnud kohalike ametnikega asju ajada.  
Kaja: Läksime sinna teisi õnnistama, kuid saime ise õnnistuste osaliseks. Imeline oli näha nii elavat ja siirast usku, kus Jumal räägib ning tegutseb väga reaalselt. Eestis ja heaoluühiskondades võib märgata usumugavuse tundemärke, kus rohkem pööratakse rõhku vormile kui sisule. Meil on oma sõprusringkond, kirik, üritused, oma elu – puudub otseselt tungiv vajadus Jumala otsimise järele, sest meie esmavajadused on kaetud. Aga sageli jääb hing rahutuks, kuigi käime kirikus ja kuulame kristlikku raadiot. On lihtsalt vaja võtta rohkem aega koos Jumalaga, sest siis õpime kuulama seda, mis Tal on meile rääkida. Ja Tal ON palju öelda!!  
Andrus: Reis näitas, et kui tahad osaleda Jumala töödes, siis annab Ta selleks võimaluse ja varustab kõige vajalikuga. 

Mis sind sel reisil kõige enam rõõmustas? Mis šokeeris?

kyllike siber 278.jpg

Nete: Siber on karm koht ja tänapäeval pole sinna pääsemine kerge. Kuuajalise Siberi-reisi jooksul nägin elu, mis täitis kord viha ja võimetusega, kord jälle rabas oma eheduse ja iluga. Kõige enam šokeeris ehk see, milline surutud ja raske vaimsus nii kauni koha üle võib valitseda… Tühjus, mis laiutab inimeste hinges… Peaaegu igas peres oli keegi uppumise või enesetapu läbi elu kaotanud. Alkoholism on enesestmõistetav. 
Aive: Positiivne oli kohalike inimeste avatus, soojus, külalislahkus. Šokeerivat ei olnud midagi. Teadsin juba varem, et on piirkondi, kus ei ole kogudusi. Oma silmaga kõike näha oli muidugi südantliigutav –  nüüd mõistan ja palvetan palju enam, et Jumal läkitaks töötegijaid! 
Aet: Ilusaid momente oli reisil palju. Rõõmustas meie misjonigrupi soe õhkkond ning koostöö, samuti kohalike inimestega kontaktide leidmine. Šokeeris see, et nendes külades näis aeg olevat seiskunud, positiivseid muutusi peaaegu polnudki. Laevaliikluses ei kehtinud mingit regulaarset graafikut. Samuti olid tüütud sääsed oma arvukuses.  
Sergei: Rõõmustav oli näha, et paljud inimesed võtavad hea sõnumi vastu, šokeeris aga see, et leidus inimesi, kes on takistuseks evangeeliumi levikul. 
Virge: Rõõmu tegid külalislahked inimesed. Atmosfäär oli sama, mis meil 1990. aastate alguses – väga avatud Jumalale. Midagi eriti ei šokeerinudki, oleme ise nõukogude ajast tulnud. Elustandard on vähemalt maakohtades jäänud poole sajandi taha pidama. Võib-olla hämmastas ametivõimudega suhtlemine – kuidas me trahvi saime, et end õigel ajal ei registreerinud, miilitsas paberite täitmine... 
Kaja: Kargetele põhjamaalastele tekitas rõõmu udmurtide spontaansus ja rõõmsameelsus. Vähe oli hetki, kus karmoška ei mänginud. Isegi kell pool seitse hommikul ei takistanud neid miski pillimängu saatel laulmast.  
Andrus: Mind köidab nende lihtsus. Peaasi, et perel on soe ja toit laual.   

Missuguse mulje jätsid sulle kohalikud kristlased?

andrus_tipi_men.jpg

Nete: Külades, kus meie käisime, kohalikke kristlasi peaaegu ei olnudki. Vaimne surve on seal äärmiselt suur ja näiteks hantide seas tähendab kristlaseks olemine paljudele oma esivanemate pärandi reetmist.Aive: Kohalikud kristlased olid väga pühendunud. Maapiirkonnas, kus kogudusi ei olnud, oli inimesele suhe Jumalaga kallis ja püha. Polnud kirikut, kristlikku raadiot, üritusi, palvegruppe, kontserte – oli vaid Piibel ja iga-päevased palved.
Aet: Need, kellega kokku puutusime, olid innukad Jumala järele. Õigeusklikega väga lähedast suhet ei tekkinud. Sergei: Panin tähele, et on palju kristlasi, kes küll usuvad Jumalasse, kuid ei usalda Teda. 
Virge: Kohalikud kristlased olid väga toredad. Esialgu tundus võõrastav, et neile meeldib endast nii palju rääkida, kuid üsna pea sain aru, et meie osa ongi neid ära kuulata. Nad olid väga järjekindlad palvetama ning Jumalalt vastuseid ootama.  
Kaja: Kristlaste ainsaks pidepunktiks ja toeks on Jumala Sõna. Nad on väga ustavad ning janused, hoolimata raskustest, millest nad on pidanud läbi minema. Kohtusime mitme vapra naisega, kes olid kaotanud oma abikaasa ning pidid majapidamise ja lastega ise hakkama saama. Nad ei olnud kibestunud, vaid otsisid Jumalat seda rohkem. Sealsetel kristlastel ei ole ümberringi  kirikuid, külainimesed on pöördunud nende vastu, arvates, et nad kuuluvad mingisse kahtlasse sekti. Puudub kristlik kirjandus, raadio, muusika – kõik see, millest meie võime uut jõudu ammutada. Nende usk on imetlusväärne! 

Mis on sinu arvates Venemaal elavate väikerahvaste  kõige suuremad vajadused? 

Nete: Alguses tundus täiesti mõistetamatu, kuidas üldse saab elada ilma puhta vee ja

udmurt2 067_kyldyshin_dance_500px.jpg

kanalisatsioonita, kohapealse arstiabita… Üheks suurimaks vajaduseks hantide puhul on tunnustuse vajadus. Selle asemel, et tunda uhkust oma rahvuse üle, on nende pilk tuhm ja nägu peegeldab aastaid settinud ängi.
Aet: Jumala armastuse kogemine, identiteedi ja eesmärgistatud elu leidmine.
Sergei: Minu arvates takistab Püha Vaimu tööd laialt levinud šamanism, mille tagajärjel inimesed eemalduvad Jumalast. Paljudel neist ei ole lootust tuleviku suhtes, sest Jumalat tundmata ei saa nad ka abi.
Virge: Ilmselt vajaksid väikerahvad julgustust ja rohkem tunnustust, et nad ei häbeneks oma päritolu. Oma kultuuripärandi ja keele säilitamine, arendamine.
Aive: Koguduste ja töötegijate puudus on kõige suurem vajadus! Udmurdi ja Permi oblastis, kus oma grupiga käisime, oldi enamikus piirkondades väga vastuvõtlikud ja positiivsed evangeeliumi suhtes.  
Kaja: Me ei palunud inimestel tulla eestpalvele ja pöördumisele, kuigi paljud oleksid selleks valmis olnud. Puudu on töötegijatest, kes läheksid ning rajaksid kogudusi. Alles siis saab kutsuda inimesi võtma vastu Kristuse päästet. 

Mida saab Eesti teha oma hõimurahvaste aitamiseks?

Nete: Esiteks –  teadvustada, et sellised rahvad eksisteerivad! Teiseks – viia ennast rohkem kurssi inimestega kaugel Obi kallastel. Alles siis saab meil üldse tekkida huvi mõelda, kuidas võiksime kasulikuks osutuda. Kõige tähtsam on aga eesõigus näidata neile tõelist VALGUST!  Aet: Kõigepealt palvetada nende eest! Tean, et see kõlab rutiinselt, ometi teeb Jumal just palve kaudu kõige imetlusväärsemat tööd.Toetada rahaliselt:    
- neid, kes lähevad kuulutama head sõnumit;     
- misjonäre, kes elavad kohapeal, et nad võiksid kohalike hulgast jüngreid koolitada;     
- kristliku kirjanduse tõlkimist kohalikku keelde
- see aitaks leida teed inimeste südamesse ja rõhutada väikerahva unikaalsust. 
Toetada materiaalselt... Meil on veel meeles, kui suurt rõõmu tõid kunagi riided ning tarbeesemed piiri tagant. Ja loomulikult minna ja olla ise see, kes vahendab Kristuse lunastustööd ja armastust hõimurahvastele.  
Andrus: Eesti saab anda inimesi, kes aitavad kohalikke koguduse ülesehitamisel.
Sergei: Jumal on õnnistanud Eestimaad paljude jutlustajate ja misjonäridega. Eesti võib ja suudab osaleda hea sõnumi levitamisel.  

Intervjuud kogus kokku Küllike Evartov
Fotod: Küllike Evartov, Andrus Kask, Virge Viljus 





Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn