Komi misjon

Eestlased lastelaagris koos neljajalgse sõbraga. Vasakult: Joel Aulis, Lemme Täll, Hanna-Kerli Metsala, Piret Kõiva; pilti teeb Küllike Evartov.

„Ma pigem suren, kui lähen Venemaale!” – need olid minu üsnagi kalgid sõnad vastuseks kutsele minna 2006. aasta jaanuaris Komi vabariigis toimuvale kristlikule soome-ugri noortekonverentsile.

Ma mõtlesin seda tõsiselt. Olin viis aastat tagasi Peterburis käinud ning teatud ebameeldivuste pärast olid mul koju jõudes pisarad silmis. Tol ilusal maikuu päeval tõotasin, et ei tõsta enam iialgi jalga selle õnnetu riigi pinnale.

Lugu aga ei lõppenud minu kategooriliselt eitava vastusega. Juhtus täiesti vastupidine – mõte Komimaast hakkas mind justkui kummitama. Ükskõik kuhu ma läksin, kuulsin kedagi noortekonverentsist rääkimas. Minu kangekaelsus oli aga vankumatu ning ma andsin oma parima, et teemat vältida. Kuni kord üks meie koguduse juhtidest minult otse küsis: ”Hanna, kas sa lähed siis ka Komisse?” Olin oma peas välja mõelnud vähemalt kümme veenvat vastuargumenti, kuid samal hetkel hakkasid mul silmist pisarad jooksma. Mõttes ütlesin Jumalale: ”Ma ei lähe.” 
Tema vastas: ”Sa lähed Komisse.” Mina ajasin oma joru: „Ma ei lähe!!” 
Jumal ütles: ”Mine paki oma asjad kokku!”

 


 Pärast mõneminutilist tulist vaidlust oma pea ja südame vahel vaatasin pastorile otsa ning andsin pisarsilmi alla: „Jah, ma lähen ka Komimaale.”

Misjonireiside loomulikuks osaks on nii rõõmujoovastus... Foto: Silver Koit

Kui ma õhtul koju jõudsin ja teatasin uudisest oma vanematele, arvasid nad, et ma olen hulluks läinud ning küsisid tõsiste nägudega: „Kas sa ikka tead, mida sa teed?” Ausalt öeldes polnud mul aimugi, mida ma teen! Aga ma teadsin, et Jumal tahab, et lähen, ja armastus mu südames Tema vastu on suurem kui kangekaelsus või hirm. Sellegipoolest oli veel hulk probleeme, mis vajasid lahendamist. Esimene neist puudutas raha. Õppisin siis keskkoolis ning mu perekonnal puudus võimalus mind toetada. Samas teadsin (või vähemalt lootsin), et Jumal rahastab ise oma projekte. Koguduse pastorid olid mulle algusest peale öelnud, et kogudus toetab reisile minejaid. Ühel pühapäeval tehtigi korjandus. Kui raha pärast kokku loeti, ei katnud toetus mitte ainult reisikulusid, vaid ma sain endale osta ka uue jope! Jumal mitte ainult ei varustanud mind, vaid õnnistas ülevoolavalt.

Lõpuks jõudiski kätte päev rongile astuda. Eestist läks konverentsile 21 inimest erinevatest linnadest ja kogudustest. Nii kui meie grupp kokku sai, oli kõigile selge, et Jumal on meid kokku toonud. Ei olnud hetke, kus üle rongi ei kostnuks naerulaginat. Selliste suhete tekkimine nagu meie grupis reisi lõpuks kujunesid, võib võtta aastaid. Omavaheline osadus muutis mind rohkem, kui oleksin osanud aimata. Ma õppisin iseennast ja Jumalat nägema täiesti uues valguses. Probleemid ja haigetsaamised, mis olid mind aastaid vaevanud, said lahenduse. Ajal, mil tundsin end hästi, naersin ning nautisin lahedat seltskonda, tervendas Jumal mu südant.

Armastust saab väljendada isegi ilma keeleoskuseta... Foto: Joel Aulis

Kõik need erinevad sugulasrahvad, kelle olemasolust ma varem ei teadnud, kuuluvad mitte ainult soome-ugri, vaid ka Jumala perekonda.  Ühtsust ning Jumala ligiolu, mis valitseb paikades, kus Tema rahvas üksmeeles koguneb Teda teenima, ei ole võimalik sõnadesse panna. Ainus, mis ma oskan öelda, on see, et kõik, kes käisid 2006. aastal Komimaal noortekonverentsil, võisid lahkuda teadmisega, et Jumal ise on kõndinud nende keskel. 

Kummaline, kuidas me kristlastena teinekord piirame Jumalat pealtnäha “vaimuliku” tegevusega. Me arvame, et Ta tegutseb siis, kui palvetame või Teda ülistame. Ometi on Jumal suurem kui meie ajagraafikud või plaanid, suurem kui meie sõnad. Lõpuks oleme ikkagi meie need, kes Tema plaane järgivad, mitte vastupidi. Ka sellel konverentsil oli nõnda. Selleks et tajuda Jumala kohalolu, ei pidanud eriliselt pingutama. Jumal oli igas vestluses, naljas, laulus ja vaikusehetkes. Lahkusin Komist rõõmuhõiskega, teades kindlamini kui kunagi varem, et minu Jumal on suur!

Kõige tugevamalt olen Jumala ligiolu kogenud mitte koguduses ega oma “palvekambris”, vaid kohtades, mida peetakse Jumalast kaugeks. Kui ma ei oleks oma uhkust alla neelanud ning Talle „jah” öelnud, ei oleks ma ilmselt võimeline tegema oma tööd täna. 

...kui lahkumiskurbus. Foto: Piret Kõiva

Arvasin, et see jääb minu ainukeseks visiidiks Venemaale. Enam ei olnud ma selles küsimuses nii põikpäine, kuid ma poleks osanud oodata, et kõigest aasta hiljem sõidan jälle rongiga Moskva poole. Seekord läksime väiksema grupiga Komimaa pealinna Sõktõvkari koguduse lastelaagrisse abilisteks.

Minu esimene visiit Komisse oli selle võrra lihtsam, et enamiku ajast olin ümbritsetud eestlastest. Seekord aga pidin silmitsi seisma väljakutsega – kuigi saan vene keelest veidi aru, ei oska ma kõnelda peaaegu sõnakestki. Et mõista selle väljakutse suurust, on oluline teada – olen inimene, kellele meeldib rääkida. Nüüd aga Jumal justkui lukustas mu suu! 

Seiklustest igal juhul puudu ei tulnud! Et ma (jälle!) otsustasin kaasa minna viimasel hetkel, pidin rongis olema eraldi vagunis. Moskvasse sõites jagasin kupeed ühe toreda vene perekonnaga. Üsna alguses sai neile selgeks, et ma ei räägi vene keelt hästi. Sellest hoolimata päästsid nad mu naha piiri ületades. Piirivalvur korjas meie passid enda kätte, lasi kiirelt silma üle ning küsis kogu kupee seltskonnalt, mida me Eestis tegime. Pereisa võttis jutuotsa kohe enda kätte ning rääkis, kui tore oli puhata vanaema juures. Mina istusin vaikimisi naeratades. 

Rahvuslik käsitöö on komi laste hulgas au sees. Kasetohust korvikeste meisterdamine lastelaagris. Foto: Joel Aulis

Pärast mõnda sõbralikku nalja lahkus piirivalvur meie kupeest ning pereisa vaatas mulle muiates otsa ning küsis: „Noh, sa käisid ka vanaema juures? Kuidas oli?” Ma ainult naersin seepeale.

Ka sellel reisil olev tiim oli erakordne – me saime kiiresti headeks sõpradeks ning ootasime põnevusega, mida Jumal reisil tegema hakkab. Kohapeal käisime esimestel päevadel ühes külas evangeeliumi kuulutamas ning peagi oligi aeg laagrisse minna.

Rahvuslik käsitöö on komi laste hulgas au sees. Kasetohust korvikeste meisterdamine lastelaagris. Foto: Joel Aulis

Laager toimus ühes väikeses külas, mida ümbritses täiesti maaliline maastik – mets, jõgi, mäenõlvad. Igal hommikul kell 7 palvetasime keset seda ilu koos laagri juhtidega. 

Jumal ei vaja alati sõnu, et meiega suhelda. Juba esimesel päeval olin ümbritsetud 5–10-aastastest tüdrukutest, kes sõna otseses mõttes rippusid mul kaelas. Ma palvetasin nende eest terve laagri vältel. Teen seda siiani, sest Jumalal on tõesti üks eriline plaan komi rahvaga. Hämmastav on näha, kuidas Jumalat ei takista vaesus, puudus või haigus. Pigem on asi vastupidi – enamjaolt takistab Tema tööd meie uhkus, individualism ja hoiak, mis veendunult üritab väita: „Mina saan ise oma eluga hakkama!”  

Mõnikord on raske mõista Jumala plaani meie elu jaoks. Inimestena tahaksime saada mingisugustki garantiid, et kõik läheb ikkagi hästi. Me otsime stabiilsust ning nii palju kui võimalik väldime ebamugavust. 

Pärast Tallinn-Moskva rongist väljumist kulub ära väike massaazh. Foto:Küllike Evartov

Ometi ma ei näe, et Jeesus, keda ma soovin järgida, kutsuks mind turvalisesse või rutiinsesse ellu. Pigem tundub mulle, et Ta ootab, et Teda usaldades astuksin mõnikord lausa hullumeelseid samme. Küsimus on selles, kas ma julgen Teda sellel teekonnal järgida. Tõsi, mõnikord on mu süda täis kahtlusi, kuid Jeesus ei küsi mult iialgi: „Kas sa suudad mind järgida?” Tema küsimus on: „Kas sa tahad mind järgida?”

Ma ei tea, kas ja millal ma end jälle Moskva rongilt leian. Aga ma tean, et see, millise siirusega need 40 last laagris Jumalat ülistasid, millise pühendumisega juhid neid lapsi teenisid ning millise erilise armastusega taevane Isa neid inimesi armastab, jääb mulle elu lõpuni südamesse. 

Hanna-Kerli Metsala

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn