Selle aasta misjonireis Komimaale oli minu jaoks juba teine. Seekord oli meie grupp neljaliikmeline – grupijuht Ants, Leili, Karl-Chris ja mina. Oleme kõik täiesti erinevad inimesed, kuid kõik täiendasid üksteist ja toimisime meeskonnana väga hästi.
Liis ja Ants lastelaagris Storoževskis.
Meie eesmärk oli Storoževskis toimunud laste- ja noortelaagrites kaasa aidata. Viisime läbi hommikuvõimlemist, piibli- ja palvetunde, mängisime rendžut ja erinevaid spordimänge ning valmistasime küpsisetorti. Väga huvitavaks kogemuseks kujunes meile kõigile Eesti päev. Erinevate olukordade, mängude ja ülesannete kaudu saime grupisiseselt lähedasemaks, õppisime üksteist paremini tundma ning nii leidis igaüks oma koha grupis.
Kõige enam väärtustan uusi sõprussuhteid, mis nende laagrite jooksul on tekkinud. Paljude kohalike noorte ning lastega saime kohe sina peale. Kindlasti ühendas meid kohalikega ka see, et õhtuti õpetasid komi noored Karlile ja minule vene keelt,.
Ligimesearmastus ja osadus Jumalaga, mis mõlemas laagris valitses, oli suurepärane. Kui peaksin kommenteerima laagreid kahe sõnaga, siis tähendusrikkamad sõnad oleksidki lihtsus ja ehtsus. See reis ning aeg kohalike noortega muutis mind seesmiselt väga palju – ma ei tahtnud üldse nende juurest lahkuda!
Lause „Kui sa ei taha misjonipisikuga nakatatud saada, siis ära mine esimest korda misjonile!” peab paika ka minu puhul. Olen Jumalale nende võimaluste eest väga tänulik!
Hõimurahvaste Aeg 2014 2(12) lk 18.