Komi misjon

Mihhail Komi2013 153 300pxKomi pealinnast Sõktõvkarist ning Storoževski külast on viimasel ajal siin ajakirjas palju juttu olnud. Samamoodi oli kohapeal eestlaste suhtes – iga päev meie sõidu jooksul küsiti minult midagi või lihtsalt meenutati Neemo Raasikut, Küllike Evartovi ja teisi seal käinuid. Ka meie põhiline peatuspaik oli Internatsionalnõi 103 Storoževski külas – vähemalt misjoni mõistes tõeline viie tärni hotell! Küllikese poolt varem kirjeldatud vastuvõtjate soojuse kohta ei olegi midagi lisada, tooksin vaid ühe täpsustuse. Nimelt ei asu Komimaa edelanurk meist sugugi mitte mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Linnulennult on sinna u. 1600 km, nii et ligikaudu sama distants, mis kuhugi Lõuna-Ungari linna. Ungari kohta me ju ei mõtle, et see on kaugel!

Paar sõna ka meie viieliikmelisest tiimist. Ühelt poolt Mihhail (ukrainapäraselt Mikhailo), meie tõlk, innukas ja jõulise huumorisoonega värvikas kuju, kes igal pool vaevata kontakte leidis, teiselt poolt esmapilgul tagasihoidliku ja veidi häbeliku mulje jättev Karl ning kaks tragi tütarlast – Jane ja Liisu (kogudusekaaslane Liisu sai reisi jooksul kohe palju omasemaks). Rongisõidu algul andis Jumal meile märku, et peame olema ühtsed. Siis hakkasid ka asjad toimima.

Karliga tulime Podjelski külast 25 km jala Storoževskisse, nii saime rahulikult tema praktikavestlust läbi viia. Oli palav päev, vett meil polnud, ent hea oli tulla optimistliku vennaga, kelle puhul ma ei kahelnud, et vajadusel toob ta mu ka kukil ära.

Miks ma soovin käia misjonil? Loomulikult sõidame me misjonile selleks, et tuua muutusi teiste inimeste südametesse. Samas pean vähemalt enda kohta ütlema, et kodus rutiini vajudes kipun ma ise tihti leigeks muutuma. Välja sõites raputad end lahti tavapärasest keskkonnast, ja kirju, kuid oivalise meeskonnaga Jumala
asjadele keskendudes ning sugulasrahvaste tuliste ustavate inimestega kohtudes jääb paljugi ka enda sisse. Näiteks julgustasin Storoževski kultuurimajas lastega suheldes seal üht natuke häbelikumat 8-aastast tüdrukut. Järgmisel päeval jooksis tüdruk juba eemalt vastu, tuli ja võttis käe alt kinni – tundsin kohe vastutust ja sain aru, et see, mida teeme, on väga oluline. Seepärast otsustasin, et kui Jumal hoiab uksed lahti, siis sõidan sinna nii saabuval talvel kui ka järgmisel suvel. 

 

Hõimurahvaste Aeg, 2013 2(10), lk. 4.

4 500px

41 500px

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn