Komi misjon

Suvisel2012f_12_kitaar_300px reisil Komi Vabariiki jäime seekord peatuma 3000 elanikuga Storoževski külas. Kohalikus palvemajas võeti meid vastu rikkaliku õhtusöögi ja köetud saunaga, mis pärast kaks ööpäeva kestnud reisi tundus eriti kosutav. Meie võõrustajate külalislahkus avaldas tõesti muljet – ruumis, kuhu inimesed teenistusele kogunesid, asetses pikk laud küpsiste ja suupistetega, mida igale sisseastujale tee kõrvale pakuti.

Komi maaelanikel ei ole praegu kerge. Paljude arvates on elu alla käinud just pärast suurriigi lagunemist, kui puuduvad kohalikele tööd pakkuvad ühismajandid. Naiste elu teeb keeruliseks vajadus nii mõneski asjas mehi asendada, ka kogudusetöö toetub suuresti naiste õlule. Imetlust vääris Storoževski töötegijate, pastoriametis Olga ja maitsvat suppi valmistanud „babuška“ Valja loomulik ja siiras usk, nende lihtsad ja kaunid laulud ning palved. Saime teada, et esmaspäevaõhtuti pühendub kogudus laste eest palvetamisele. Ja et Olga on kohalikke inimesi juba aastaid hämmastava visadusega oma südames kandnud, neid aidanud. Külastasime naaberkülas Podjelskis elavaid Olga sugulasi, kellest on viimasel ajal usklikuks saanud mitu joomisega kimpus olnud inimest.

„Jumal oli see, kes meid aastakümnete pikkusest alkoholisõltuvusest vabastas,“ lausus üks pereliige, „minul ei olnud kolmkümmend aastat mingit elu, aga nüüd ma elan!“    

Külarahvas ei suutnud alguses uskuda, et igasuguseid vedelikke ja isegi hambapastat tarbinud „külajoodikute“ elu võib muutuda, kuid tänaseks on usule tulnud juba üle kümne endise alkohooliku, nii mehi kui naisi. Nägime neid kõiki klubis, kus nad kuulasid meie tunnistusi ja laule. Kogesime ühtsustunnet, seda, et oleme tõesti vennad ja õed ning Kristuse armastus ühendab meid. Kui õhtu lõppedes hakati komi keeles laulma Meie Isa palvet, oli kuuldu nii taevalikult kaunis, südantpuudutav, et seda on sõnades raske isegi väljendada. Mäletan peas keerelnud mõtet – ainuüksi selle hetke pärast tasus sõita mitme tuhande kilomeetri kaugusele!  

2012f_12_misjongrupp_500pxNii mõnigi kohtumine komidega oli tõeliselt rikastav. Piiblitõlkijate Nadežda ja Iraidaga vesteldes mõistsin veel kord, kui keerulist ja vastutusrikast tööd nad teevad. Iraida sõnul pole paljusid Vana Testamendi väljendeid põhjarahvastel üldse olemas ja vahel tuleb lihtsalt paluda, et Jumal aitaks moodustada sobiva sõna. Mõistagi tuleb selguse loomiseks sõita aeg-ajalt maale inimesi küsitlema. Nadežda tundis heameelt 2008. aastal ilmunud komikeelse Uue Testamendi üle, mille kohta on külades öeldud: see on keel, millest me aru saame! Tähendab – tõlketöö kannab vilja!  

Õpetajaks õppiva 22-aastase Sašaga saime tuttavaks Storoževskis. Saša juures väärib imetlust asjaolu, et ta ainsa noore mehena külastab palvemaja juba kuus aastat ega häbene seda. Ikka oli ta ametis vee tassimise, puude toomise või mõne muu tegevusega. Vabal ajal tinistas noormees kitarri, mille üks meie grupi liige Eestist kaasa oli toonud. Vahetult enne meie ärasõitu sai Saša meeldiva üllatuse osaliseks – kitarr jäi talle kingituseks.  

Viimase külaskäigu tegime Komi pealinna Maša juurde. Ligi pool selle noore naise elust on möödunud pimeduses ja tühjuses – 18 aastat oli ta narkomaan. Alguses arvas ta, et võib igal ajal narkootikumidega lõpetada, kui seda ainult soovib, kuid viimastel aastatel ta enam nii ei mõelnud. „Kuidas ma ka ei püüdnud sellest välja rabelda, kõik katsed olid asjatud,“ tunnistas Maša, „minu käsutuses olid kallid haiglad, sensitiivid, posijad, peale selle veel ema lõpmata suur armastus. Iga kord, kui sattusin narkoloogiasse, vaatas ema mind oma armastavate silmadega ja ütles: Mašake, kõik läheb hästi. Kui kahju mul temast oli! Teadsin ju täpselt, et miski ei lähe hästi, sest niipea kui ravi lõpeb, sõidan otsekohe linna ja ostan narkootikume. Olin seisundis, kus mõistsin, et mu aju on pöördumatult kahjustatud ja sellest ei ole väljapääsu. Mul tuleb vaid lõpuni vaevelda ja surra.“  

2012f_12_lapsed_lauas_500pxElavate kirjas pole enam ühtki sõpra, kellega Maša pärast keskkooli narkootikume tarvitama hakkas. Ka tema teekond vabanemisele ei möödunud kergelt. Lõpuks hakkas ta esmakordselt mõtlema sellele, mida on ta väärt ilma auto, korteri, moodsate hilpude ja rahata. Mis on minu tõeline, sisemine väärtus, küsis ta endalt. Ja mõistis samas, et temas ei ole mitte midagi tõeliselt hinnalist, üksnes suur tühjus. „Olen Jumalale nii tänulik, et Ta mind sellesse punkti viis,“ rõõmustas Maša „kahetsesin möödunut ja sain aru, et mu elu on ainus ning kordumatu! Tahtsin jälle nii väga elada!“

Maša sõidab sageli 100 km kaugusele Storoževskisse, et aidata lähedalasuvaid kogudusi ja kohalikke inimesi teenida. See noor ja edukas naine on nüüd juba viis aastat sõltuvusest vaba ja kinnitab, et ta on oma elu pühendanud Jumalale, keda ta väga armastab.
Olen tänulik komidele, kes meid soojalt vastu võtsid, sest nende kaudu ilmutas Jumal oma rikkust. Päris mitu vestlust sai hõimurahvaste raadiosaadete jaoks diktofonile salvestatud ning peagi jõuavad „babuška“ Valja, Maša ja teiste lood eetri vahendusel ka meie kuulajateni.

Fotod: Küllike Evartovi kogu
Hõimurahvaste Aeg Nr 8, 2012. lk. 12-13.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn