Suvisel
reisil Komi Vabariiki jäime seekord peatuma 3000 elanikuga Storoževski külas. Kohalikus palvemajas võeti meid vastu rikkaliku õhtusöögi ja köetud saunaga, mis pärast kaks ööpäeva kestnud reisi tundus eriti kosutav. Meie võõrustajate külalislahkus avaldas tõesti muljet – ruumis, kuhu inimesed teenistusele kogunesid, asetses pikk laud küpsiste ja suupistetega, mida igale sisseastujale tee kõrvale pakuti.
Komi maaelanikel ei ole praegu kerge. Paljude arvates on elu alla käinud just pärast suurriigi lagunemist, kui puuduvad kohalikele tööd pakkuvad ühismajandid. Naiste elu teeb keeruliseks vajadus nii mõneski asjas mehi asendada, ka kogudusetöö toetub suuresti naiste õlule. Imetlust vääris Storoževski töötegijate, pastoriametis Olga ja maitsvat suppi valmistanud „babuška“ Valja loomulik ja siiras usk, nende lihtsad ja kaunid laulud ning palved. Saime teada, et esmaspäevaõhtuti pühendub kogudus laste eest palvetamisele. Ja et Olga on kohalikke inimesi juba aastaid hämmastava visadusega oma südames kandnud, neid aidanud. Külastasime naaberkülas Podjelskis elavaid Olga sugulasi, kellest on viimasel ajal usklikuks saanud mitu joomisega kimpus olnud inimest.
„Jumal oli see, kes meid aastakümnete pikkusest alkoholisõltuvusest vabastas,“ lausus üks pereliige, „minul ei olnud kolmkümmend aastat mingit elu, aga nüüd ma elan!“
Külarahvas ei suutnud alguses uskuda, et igasuguseid vedelikke ja isegi hambapastat tarbinud „külajoodikute“ elu võib muutuda, kuid tänaseks on usule tulnud juba üle kümne endise alkohooliku, nii mehi kui naisi. Nägime neid kõiki klubis, kus nad kuulasid meie tunnistusi ja laule. Kogesime ühtsustunnet, seda, et oleme tõesti vennad ja õed ning Kristuse armastus ühendab meid. Kui õhtu lõppedes hakati komi keeles laulma Meie Isa palvet, oli kuuldu nii taevalikult kaunis, südantpuudutav, et seda on sõnades raske isegi väljendada. Mäletan peas keerelnud mõtet – ainuüksi selle hetke pärast tasus sõita mitme tuhande kilomeetri kaugusele!
Loe edasi: Rikastav reis Komimaale
- Lisainfo
-
Avaldatud: Laupäev, 16 Veebruar 2013 10:19
-
Kirjutas Neemo Raasik
-
Klikke: 1986
Komimaad 
külastades olen korduvalt kogenud, et komid on meile südamelähedased ja võtavad eestlasi hästi vastu. Kindlasti on siin üheks põhjuseks meie ühine soome-ugri taust, mis aitab paremini suhteid luua.
Mina sattusin komide juurde esimest korda soome sõprade kaudu. Sain tuttavaks komi pastori Daniil Popoviga ja meil tekkis väga hea side. 2005. aastal käisime Komimaal draamaetendusega „Taevaväravad ja põrguleegid“, millel olid väga head tulemused. Alles hiljaaegu kohtusime ühe tütarlapsega, kes sai tol etendusel päästetud. Paar aastat hiljem pöördusid Jumala poole ka tema vanemad.
2011. aasta suvel sõitsime oma koguduse noortega komide kristlikku suvelaagrisse, kuhu kogunes noori paarisaja kilomeetri raadiusest. Kuna meie noortest ei olnud enamik kunagi Venemaal käinud, hoiatasime neid, et seal, kuhu lähme, ei pruugi olla dušivõimalust ja WC võib asuda õues. Kui jõudsime Komi pealinna Sõktõvkari, selgus, et kohalikus hotellis oli tüdrukute toas isegi mullivann! Maal toimuvas laagris olid tingimused siiski teised. Kõigele lisaks paigutati eesti noored tubadesse segamini komidega ja hakkama tuli saada võõras keeles.
Loe edasi: Eestlased on Komimaal oodatud
- Lisainfo
-
Avaldatud: Laupäev, 01 Jaanuar 2011 12:13
-
Kirjutas Hanna-Kerli Metsala
-
Klikke: 3062
„Ma pigem suren, kui lähen Venemaale!” – need olid minu üsnagi kalgid sõnad vastuseks kutsele minna 2006. aasta jaanuaris Komi vabariigis toimuvale kristlikule soome-ugri noortekonverentsile.
Ma mõtlesin seda tõsiselt. Olin viis aastat tagasi Peterburis käinud ning teatud ebameeldivuste pärast olid mul koju jõudes pisarad silmis. Tol ilusal maikuu päeval tõotasin, et ei tõsta enam iialgi jalga selle õnnetu riigi pinnale.
Lugu aga ei lõppenud minu kategooriliselt eitava vastusega. Juhtus täiesti vastupidine – mõte Komimaast hakkas mind justkui kummitama. Ükskõik kuhu ma läksin, kuulsin kedagi noortekonverentsist rääkimas. Minu kangekaelsus oli aga vankumatu ning ma andsin oma parima, et teemat vältida. Kuni kord üks meie koguduse juhtidest minult otse küsis: ”Hanna, kas sa lähed siis ka Komisse?” Olin oma peas välja mõelnud vähemalt kümme veenvat vastuargumenti, kuid samal hetkel hakkasid mul silmist pisarad jooksma. Mõttes ütlesin Jumalale: ”Ma ei lähe.”
Tema vastas: ”Sa lähed Komisse.” Mina ajasin oma joru: „Ma ei lähe!!”
Jumal ütles: ”Mine paki oma asjad kokku!”
Loe edasi: Ma pigem suren, kui lähen Venemaale!
- Lisainfo
-
Avaldatud: Teisipäev, 28 November 2006 12:44
-
Kirjutas Jaanus Kangur
-
Klikke: 2132
Paljudele rahvastele on omane rahvuslik egoism, mille jälgi võib näha ka keeles. Nagu paljudes teistes keeltes, tähendab ka komi keeles rahvuse nimetus ühtlasi inimest – komi on inimene. Sõna võõras tähendab lähimat naabrit, kes ei ole komi. Komi keeles kõlab see ruots, mis tähendab venelast. Samast tüvest on pärit ka soomekeelne sõna ruotsalainen – ka soomlaste jaoks on lähim naaber võõras.
Loe edasi: Inimese maa vajab Inimese Poega
Komi pealinnast Sõktõvkarist ning Storoževski külast on viimasel ajal siin ajakirjas palju juttu olnud. Samamoodi oli kohapeal eestlaste suhtes – iga päev meie sõidu jooksul küsiti minult midagi või lihtsalt meenutati Neemo Raasikut, Küllike Evartovi ja teisi seal käinuid. Ka meie põhiline peatuspaik oli Internatsionalnõi 103 Storoževski külas – vähemalt misjoni mõistes tõeline viie tärni hotell! Küllikese poolt varem kirjeldatud vastuvõtjate soojuse kohta ei olegi midagi lisada, tooksin vaid ühe täpsustuse. Nimelt ei asu Komimaa edelanurk meist sugugi mitte mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Linnulennult on sinna u. 1600 km, nii et ligikaudu sama distants, mis kuhugi Lõuna-Ungari linna. Ungari kohta me ju ei mõtle, et see on kaugel!