Hanti misjon

Heigo AusmeesOlen käinud nüüd juba kaks korda Siberis hantide juures. Mulle ei olnud need reisid ootamatud, sest juba keskkooli ajal oli soov õppida tundma soome-ugri hõimusid. Filmid ning raamatud sel teemal on mind alati võlunud. Jumal oli tegemas oma ettevalmistavat tööd ammu enne seda,  kui ma Teda tundsin. Mõni aasta tagasi tekkiski võimalus alustada misjonitööd hantide juures. Praegused reisid on rohkem „luurekäikude” staatuses, sest soome-ugri väikerahvaste vaimulik ja sotsiaalne olukord Venemaal on keeruline ning igasugune kristlik misjon seal peaaegu puudub. 

 

__3_00321_500px.jpg

Ma ei arva, et misjonitöö eesmärgiks oleks ühe rahva kultuuri muutmine. Misjon, mille eesmärk on õpetada „metslasele” torukübara kandmist, jäägu 19. sajandisse. Misjoni eesmärk väikerahvaste juures on õpetada inimest läbi Kristuse oma juuri leidma, taasavastama oma rahvakultuuri ning selle üle uhke olema. Usun, et Kristus sobib igasse kultuurikeskkonda ega püüa seda lahustada lahjaks euroameerika süldiks, vaid aitab kultuuri omapära ning tugevust välja tuua. 

Peab tunnistama, et mõnikord on kultuurantropoloogidel õigus, kui nad süüdistavad misjonäre kohaliku kultuuri hukutamises. Olen kohanud piisavalt misjonäre, kelle arvates peab kristlus olema peegeldus nende kirikukultuurist. Nõustun täielikult Bruce Olsoniga, kes õpetas Lõuna-Ameerika indiaanlastele: Kristus on koos sinuga siin djunglis, kannab sinu moodi riietust ning tunneb ja mõistab sind. Niipea kui teeme kristlusest „valge mehe religiooni,” on kohalikul inimesel seda väga raske vastu võtta. 

Teiselt poolt on igas kultuuris „surmakultuur,” mis hävitab ja hukutab selle kandjad. Sellele astub kristlus otsustavalt vastu ning muundab ta elujaatavaks, edasiviivaks. Ükski kultuur ei ole igavene ja muutumatu. Nagu iga elusolend, areneb ka rahvas ja tema kultuur. Status quo on talletatav, kuid mitte säilitatav.Ühes asjas oleme antropoloogidega ühel nõul: me mõlemad loodame, et väikerahvad ja nende kultuur jäävad püsima. Loodetavasti suudame leida järjest rohkem kokkupuutepunkte, et üksteise tööd täiendada ja tugevdada. 

Hantide juures tekib vastakaid tundeid. Ühelt poolt oleme soomeugrilastena väga sarnased –   endasse-tõmbunud, enesekesksed, umbusklikud. Teiselt poolt on meie kultuuriruum olnud väga erinev –  handid on kasvanud vene, meie läänemere kultuuriruumis. Meie oleme rahvana olnud oma mineviku üle uhked. Handid on aastaid kuulnud, et nad on alaväärtuslikumad kui suurrahvas, kelle keskel nad elavad. Eestlastele on karskusliikumisest omane teatud põlgus purjutamise vastu, hantidel – ilmselt vene mõjuna – ei ole see eriti taunitav. Sarnaseid näiteid on palju.

Viimane reis tundrasse näitas, et ühel päeval võib põdrakasvatajatest hantide elu olla nagu maine harmoonia: perekonnad püüavad koos kala, lapsed naeravad, üle kogukonna valitseb suur rahu. Teist päeva iseloomustavad aga meeletud joomingud, kaklused, roppused, usaldamatus ning ebausk. Tundub, et handid tajuvad oma senise maailmavaate aegumist, kuid ei suuda uut mõista ega omaks võtta. 

Just siin on misjonäridel võimalik kaasa rääkida, lahendust pakkuda. Handi Kristus on Numi-Toorumi (Kõigekõrgema Jumala) Poeg, põdrakasvataja ning kalamees,  kes rändab tundras ja Obi jõgikonnas koos nendega.

Paljudel hääbuvatel väikerahvastel ei paista inimlikult olema palju lootust. Noored on venestumas, enamik ei oska ega taha kõnelda oma emakeelt. Seistakse valiku ees  – kas minna linna ülikoolidesse õppima, nii et maapiirkonda, kus pole kõrgharidusega midagi teha, enam tagasi ei pöörduta, või jääda harimatu ja vaesena kodukülla. Vanemad inimesed, kes oskavad keelt, tahaksid elada traditsioonilisel viisil, kuid alkohol ning järsult muutunud majanduslik olukord teevad selle väga keeruliseks.Vaimulik ärkamine võib tuua rahvusliku ärkamise  see on ainus, mis väikerahvad päästab.

Siin on meie, eestlaste võimalus. Tuntud misjoniloosung ütleb: „Sa oled kas läkitatu või läkitaja.” Palvetagem siis ja otsigem oma kohta misjonitöös.

Igal aastal minnakse Eestist nii lühematele kui ka pikemaajalistele misjonireisidele. Enamik teeb seda peamiselt välismaiste misjoniorganisatsioonide ning kirikute toel. Küsimus ei ole selles, nagu napiks meil raha. Muidugi pole me nii heal järjel kui Lääne heaoluühiskond, kuid tihti peame endale uue auto liisimist või plasmateleri ostmist olulisemaks kui misjonitoetust, põhjendusega, et las teevad need, kel see südames on.Mis on siis sinu südames?  Kui palju oled sa nõus sellesse investeerima?

Mulle tundub, et meie ees on uks avatud –  meile on antud võimalus toetada ja läkitada omaenda Eesti misjonäre. Andku Jumal meile julgust sellest uksest siseneda!

Heigo Ausmeeskyllike_polaarjoon.jpg

 

Kas olemegi maailma otsani jöudmud?  Polaarjoont tähistav monument Salehardi linna piiril.


Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn