Hanti misjon

Signe hanti tudrukuga 2005. a reisil

Anna oma tee Issanda hooleksja looda tema peale;küll ta toimetab kõik hästi!Laul 37:5

Viis aastat tagasi ei osanud ma arvatagi, et olen astumas sammu, mis minu elu tugevasti mõjutab. Ühel erilisel viisil andis Jumal mulle märku liituda grupi inimestega, kellel südames soome-ugri rahvad ja soov kuulutada head sõnumit Jeesusest. Rahvas, kelle juurde Jumal mind juhatas, olid handid. Pean ütlema, et ma ei teadnud hantidest ega teistest soome-ugri rahvastest suurt midagi.

Signe (keskel), Zina ja Nataša vaatavad nartal lösutades, kuidas Anre arkaani viskamist harjutab.  Foto: Uno Looris

ESIMESEL AASTAL OLI MUL VÕIMALUS KÄIA OBI JÕE ÄÄRES ASUVATES HANDI KÜLADES JA KA TUNDRAS PÕDRAKASVATAJATE JUURES, KES MULLE ERILISELT SÜDAMESSE LÄKSID. JÄRGNEVAL PAARIL AASTAL SAI KÄIDUD ERINEVATES HANDI KÜLADES KONTAKTE LOOMAS. EELMISEL AASTAL OLI MUL JÄRJEKORDNE VÕIMALUS KÄIA TUNDRAS PÕDRAKASVATAJATE JUURES. NENDEL MISJONIREISIDEL HANTIDE MAAL, ERITI PÕDRAKASVATAJATE JUURES TUNDRAS, OLEN KOGENUD JUMALA LIGIOLU JA TEMA JUHTIMIST.

VALMISOLEK

Sel aastal ei olnud võimalik teistel tundragrupi liikmetel põdrakasvatajate juurde tulla. Minu südames aga oli eriline valmisolek sinna minekuks. Ja nii ma vastasingi, kui minu käest küsiti, et mina olen valmis tundrasse minema. Ma ei andnud algul endale aru, mida see vastus kaasa toob. See tähendas, et sel aastal olen mina grupijuht ja pean moodustama tundragrupi. Ma ei teadnud ega tundnud kedagi, kes oleks olnud asjast huvitatud. Läksin natuke närvi. Kui ma olin ametis enda materdamisega (arvasin, et see on minu isekas soov tundrasse minna ja ma ei saa niikuinii hakkama), siis ütles üks vaikne ja konkreetne hääl minu sees: „USALDA MIND!“ Nii ma andsingi kõik oma teed Jumala hooleks ja lootsin, et Tema toimetab kõik hästi.Tundragrupp – mehed, kellega ma tuttavaks sain, oli Jumala poolt ühel erilisel viisil valitud. Tarmo ja Uno olid rahulikud ja tasakaalukad ning nad mõlemad olid tegelenud matkamisega. Anre jälle elurõõmus ja aktiivne ning temal olid kuumad Afganistani kogemused seljataga. Algusest peale tekkis meie grupi vahel väga hea klapp.

TEEJUHID

Selle suve teised misjonigrupid olid juba Eestis tagasi, kui tundragrupp end augusti esimestel päevadel alles teele sättis. Sel ajal on tundra kuivem, teed ja jõed läbitavamad ning sääski vähem.

Foto: Uno Looris

Kolm päeva rongisõitu ja olemegi Uurali mägede juures ning tundras. Mul on suur rõõm näha meie teejuhti Koljat ja Oljat, kellega tutvusin eelmisel aastal. (Ma ei olnud kindel nende tulekus, aga Jumal korraldas kõik hästi, olen Talle südamest tänulik.) Tutvustan handisõpradele oma grupiliikmeid. Loodan südamest, et Kolja nad omaks võtab. Handid ei seltsi nii kiiresti võõrastega ja nende usalduse võitmine võtab pikalt aega. Nagu eelnevatelgi aastatel, teeme kõigepealt rongijaama taha lõkke ja keedame teed. Kui tee on joodud, käime poes toiduvarusid täiendamas ja alles siis alustame rännakuga tundrasse.Infot on meil niipalju, et põdrakasvatajad ei teagi, et me sel aastal tuleme. See tähendab siis seda, et ka meie ei tea, kus nemad on. Vähemalt suund on meil teada ja meiega on vana põdrakasvataja, kes oskab tundras märkide järgi teisi üles leida. Anname oma teekonna ja selle kordamineku Jumalale üle.

TEEKOND TEADMATUSSE

Kalamehekummikud jalga, sääsetõrje peale ning hakkame liikuma, minule juba eelmisest aastast tuttavat teed pidi mägede poole. Sel aastal on vähe vihma sadanud ning tee on enam-vähem normaalne, aga on ka soisemaid kohti, kus peab hästi ettevaatlik olema. Sääskedel on pidupäev, värske veri on tundrasse tulnud. Neid on hirmus palju, seisma jääda ei tohi, siis oled kohe nendega kaetud. Aga eks sellegagi tuleb harjuda!Kuna põdrakasvatajatebrigaad on kaugemal kui eelmisel aastal, siis arvab Kolja, et peame esimesel päeval rohkem käima ning jõudma ligemale esimesele jõeületuse kohale. Siis on järgmisel päeval lihtsam. Ilm on ilus ja seltskond hea ning teekond läheb kiiresti. Panen tähele, et Kolja hakkab poistega nalja viskama, see tähendab, et ta hakkab neid omaks võtma. Tänan Jumalat selle eest, et Ta teeb head tööd Kolja sees. Päev veereb õhtusse, oleme Oljaga teistest maha jäänud, kuna hakkame juba väsima. Poisid on leidnud telkimiseks ilusa koha jõe ääres. Keedame teed ja sööme õhtust, Koljal on kaasa võetud kala – muksun (valge kala, süüakse toorelt, õrnalt soolatuna või külmutatuna). Päike hakkab loojuma, õhk jahenema ja - oh imet! -, äkki paneme tähele, et sääsepoisid on ära kadunud. Milline nauding istuda lõkke ääres, rääkida juttu, visata üksteise kulul nalja ja nautida ilusat loodust enda ümber.

Foto: Uno Looris

Järgmisel hommikul tõuseme vara, sööme ja asume teele. Jõgi, mida ületame, on küll madal, aga tuleb olla ikkagi ettevaatlik, kuna kivid on libedad. Maastik, mida mööda edasi hakkame minema, on muutunud: pole enam vestehod´i (roomikmasin, millega liigutakse tundras) teed, vaid on mätlik ja madalate põõsastega kaetud tundra. Sellist maastikku on raskem läbida. Seljakott tundub raske, õlad valutavad, samm on kuidagi aeglane, takerdud põõsaste taha, komistamist on palju. Teejuht peab meid mitu korda järgi ootama. Kui lõpuks kohale jõuame, tõuseb tema püsti ja ütleb, et hakkame edasi liikuma, muidu hakkab külm. (Kolja naljad.) Lõpuks jõuame teise jõe ületuskohani. See jõgi on kitsam, aga sügavam. Mul on hea meel, et tunnen selle koha juba eemalt ära. Jõeületuskohtade juures on omad märgid ja tähised. Lõunaks jõuame väsinutena põdrakasvatajate eelmise aasta suvelaagri paigani, kus teeme peatuse, et keha kinnitada ja plaani pidada. Siit algab meie põdrakasvatajate otsing. Liigume edasi sinnapoole, kus me eelmisel aasta helistamas käisime. Vahepeal pidime põõsastes ekslema ja minema üle pehme vajuva pinnase, kuna me eksisime natuke. Teekond kujuneb raskeks ja väsitavaks. Otsustame minna nii kaugele kui jõuame ja siis jääda telkima. Leiame järgmise põdrakasvatajate suvelaagri koha, aga neid seal ei ole. Jääme sinna telkima, sööme õhtust. Kolja ja Anre lähevad luurele. Nemad liiguvad kahekesi ilma varustuseta kiiremini. Palvetame, et Jumal avaks nende silmad nägema tsumm´e (püstkoda, põhjarahvaste elamu) või põtru. Loomulikult oleme kahepäevasest tundras trampimisest väga väsinud. Lähme varakult telkidesse, et end välja puhata järgmiseks päevaks. Öösel tuli Anre tagasi rõõmusõnumiga, et pärast suurt ekslemist tundras leidsid nad põdrakasvatajad üles. Nad on umbes 5-6 km kaugusel meie laagripaigast. Kolja jäi tsummi põdrakasvatajate juurde ööbima. Jumal on hea, Tema tõesti toimetab kõik hästi, kui usaldad Teda. Anre rääkis, et teejuht Koljal tekkis vahepeal lootusetuse tunne, kui kuskil tsumm´e ega põtru näha ei olnud. Kui Anre küsis, kui kaugel nad võiksid üldse olla, siis vastas Kolja, et kuni 40 km raadiuses. Suur kergendus oli teada, et põdrakasvatajatebrigaad on leitud!

VANAD JA UUED TUTTAVAD

Hommikul tõuseme natuke hiljem, sööme ja paneme oma laagri kokku. Täname Jumalat ja anname oma päeva ja kohtumise põdrakasvatajatega Tema kätte üle. Natuke maad eemal meie laagripaigast viib vestehod´i tee meid otse põdrakasvatajatebrigaadi juurde. Kolja näeb meid tulemas ja tõttab koos Vasjaga meile vastu. Põdrakasvatajad ei osanud meid sel aastal oodata ja olid väga üllatunud. Nad olid arvanud, et tuleme võib-olla järgmisel aastal. Üllatusele vaatamata sai meile osaks väga sõbralik vastuvõtt. Handi mehed olid parajasti ametis arkan´ide (lasso, millega põtru püütakse) punumisega. Õues meestega teretanud, lähme Oljagatsumm´idesse naisi ja lapsi tervitama. Poisid jäävad õue meestega tutvust tegema ja juttu rääkima. Naised tegelevad tsumm´is oma igapäevaste toimetustega: pesevad pesu, teevad käsitööd, valmistavad süüa. Olen äraütlemata rõõmus neid jälle nähes, kõik väsimus on kadunud ja ununenud. Eriline rõõm oli näha väikest 10-kuist Jumala imet, Filippi ja tema ema Nadjat. (Nadjal oli eelmisel aastal seitsmendal kuul sünnitegevus peale hakanud ning Heigo ja Peeter käisid 6-7 km eemal tundras Vorkutast helikopterit välja kutsumas. Haiglas saadi sünnitegevus peatatud ja ta jäeti kaheks kuuks säilitama).

Foto: Signe Liivak

Sel aastal on brigaadis 3 tsumm´i. Üks uus perekond on liitunud nendega. Kokku on brigaadis 23 inimest ehk 4 peret. Kolmandas tsumm´is on ainult lapsed kodus, vanemad olid varahommikul jalgsi Vorkutasse poodi läinud. Volodja, meie tsumm´i peremees, näitab, kuhu me võime oma telgid püsti panna. Otsustasime Oljaga sel aastal telgis ööbida, et mitte segada pererahvast. Peagi kutsub peretütar Leena meid teed jooma. Anname edasi tervitused eelmise aasta grupiliikmetelt ja huvitume, kuidas nendel see aasta on möödunud. Näitame kodust kaasa võetud pilte ja vaatame nende talviseid videoklippe, mida nad telefoniga on üles võtnud. Jutu käigus tuleb välja, et kui ülehomme on ilm ilus, siis aetakse põdrakari tsumm´ide juurde ravimiseks ja toiduvarude täiendamiseks, kui aga sajab, siis aetakse põdrakari mägedesse, mis võib tähendada, et me ei pruugigi põtru näha. Päev veereb õhtusse põdrakasvatajatega suheldes, nende tööde ja toimetuste vastu huvi tundes. Handid on väga kinnised, ise nad endast ja oma elust rääkima ei hakka. Kui sina tahad teada midagi nende elust, siis tuleb sinul see aktiivsem pool olla, siis nad räägivad küll. Õhtu eel ronivad poisid lähima mäe otsa ümbrust imetlema. Silmaga on selgelt näha Vorkuta linna, kuhu on umbes 25-30 km. Telefonilevi on olemas ning kodustega võetakse ühendust.

h5_350px.jpg

Meie teejuht Kolja otsustab varahommikul tagasi minema hakata, kuna tal on teised töökohustused ootamas. (Hiljem talle helistades saan teada, et ta läbis selle maa seitsme tunniga – uskumatu.) Olja, Zina, Uno ja mina lähme jõe äärde kuldjuurt otsima, see pidi väga hea külmetuse vastu olema. Anre õpib arkan´i punumist. Pärastpoole õpetatakse arkaniga viskama. Anre ja Tarmo on usinad õpilased, aga toikale nad pihta ei saa. Õhtul mängime võrkpalli, milles osalevad nii handid kui eestlased, nii noored kui vanad. Esimene asi, mida hommikul ärgates kuuled, on vihmasadu. See tähendab, et põtru tsumm´ide juurde ei tooda. Sajabki terve päeva, istume tsumm´is, joome teed, jagame kingitusi, räägime juttu ja mõistatame mõistatusi. Tavaliselt lähevad mehed pärast hommikusööki õue oma toimetuste juurde, aga nüüd jäid ka nemad tsumm´i ja punusid arkan´e sees. Tore oli vaadata, kuidas vanem vend õpetas nooremat venda arka´i punuma. Anre mängib Vasjaga kabet. Naised teevad käsitööd. (Olga kaabib põdranahku, Zina tikib pärlitest kätiseid ning Leena keedab süüa.) Peale sööki otsustavad poisid minna õue puid või õigemini põõsaid raiuma. Ilm on endiselt paksult uduvihmane. Igal õhtul istume poiste telgis koos ja täname Jumalat kordaläinud päeva eest ning palume tarkust edaspidiseks suhtlemiseks.

PÕDRAD TULID IKKAGI

j7_crop350px.jpg

Järgmisel päeval on ilm natuke paranenud ning otsustatakse tuua pärast lõunat põdrakari tsumm´ide juurde ravimiseks. Vahepeal õpetab Anre poistele enesekaitsevõtteid. Need lähevad neile hästi peale. Meie Oljaga külastame kolmandat tsumm´i, viime lastele kingitusi ja tutvume pererahvaga. Väga armas pere. Pereisa ja –ema rääkisid, kuidas nad Vorkutas poes käisid. Ühel päeval läksid, teisel päeval tulid, magasid tundras, vihmamantel üle. Tuli välja, et paar aastat tagasi olin kohtunud pereema Sveta ja tütre Dianaga, nende külas, kesksuvepühal. Mul on isegi pilt nendega koos üles võetud. Põdrakari läheneb, kodustatud põdrad tulevad tsumm´ide juurde leiba nuruma, metsikud põdrad aetakse platsile. Poisid jälgivad põnevusega põtru, pildistavad. Kui hakkab põtrade püüdmine, teab igaüks, mis on tema osa. Mehed püüavad põtru, suuremad poisid aitavad isasid ringi sees (aitavad püütud põtru maha suruda ja süstivad neid). Tüdrukud võtavad koerad ja lähevad väljapoole ringi valvesse; kui mõni põder pääseb ringist välja, siis lastakse koerad lahti. Nemad ajavad põdrad ringi tagasi. Meiegi oleme abiks põdrakarja kooshoidmisel. Ravitakse ja püütakse mõned põdrad toidutagavara täiendamiseks. Iga pere tapab ühe või kaks põdravasikat vastavalt pere suurusele. Põdravasikas sellepärast, et tema nahk on pehme ja neid kasutatakse talveriiete õmblemiseks. Sel korral ma ei vaata, kuidas põtru tapetakse ja nülitakse. Lähen nende juurde siis, kui kõik on juba valmis. Proovin ka maksa ja mõnda lihatükki rohke soolaga. Poisid arvasid, et nemad ei võta osa toore liha söömisest, aga uudishimu sai võitu ja nii proovisid nemadki mõned väiksed lihatükid. Zina ütles, et kõige paremad osad asuvad peas, eriti silma ümber olev rasv. Maitsta anti ka põdrasarve, millel oli karv ära kõrvetatud. Meie eelistame rohkem eestimaist. Õhtu venib pikaks, keedetakse veel liha riisiga ning juuakse teed (enne magama minekut juuakse alati sooja teed, ööd on külmad) ja kui me lõpuks oma sammud telkide poole sätime, avastame, et telgid on jääs, tuleb külm öö. Küsime põdranahku külje alla panemiseks. Meile antakse ka нуй сах (suvine naiste kasukas) peale panemiseks.

HANDIKEELNE EVANGEELIUM

m7_350px.jpg

No küll oli soe magada! Põdranahk hoiab küljealuse ikka tõesti sooja. Kuna me külastasime eelmisel aastal ka teist põdrakasvatajate brigaadi, siis tekkis mul küsimus, kas minna nende juurde ka sel aastal. Südames mul seda soovi ei olnud ja peremees Volodja arvas ka, et kuna ilm on heitlik ja sajune ning meil on kaks päeva jäänud kohapeal veel olla, siis pole mõtet ennast väsitada üle mägede käimisega. Tundsin, et Jumal kinnitas mind Volodja läbi. Otsustasin jääda sellesse brigaadi ja võtta aega nende jaoks, aidata neid majapidamistöödes, jagada oma mõtteid ning tugevdada ja luua uusi kontakte. Läksime lastega mägedesse mägikristalle otsima. Väga kaunis vaade oli Uurali mägedele ja tundrale. Mägedes oli selgesti näha, kuidas vihmapilv seinana üle laagriplatsi läks. Leidsime ka mõne üksiku murakamarja, neid oli sel aastal väga vähe. Poisid olid Anre küljes kui takjad. (Nii põdrakasvatajate juures kui külades panin tähele, et vanemad ei tegele(mängi) oma lastega. Lapsed kasvavad omapead. Põdrakasvatajate juures vähemalt annavad isad poegadele ja emad tütardele oma teadmisi edasi. Külades on olukord päris hull, seal ainult juuakse. Meie poisid võtsid aega lastega olla, mängisid võrkpalli, treenisid neid, mängisid malet, rääkisid naljakaid lugusid, käisid kalal.) Tagasitsumm´ide juurde jõudes otsustavad Tarmo, Uno ja Anre veel saagida ja lõhkuda puid. Meie Oljaga võtame suuna telki. Natukese aja pärast tulid Zina ja Nataša meie juurde telki. Olja punus neile patse ja rääkis piiblilugusid, mida nad suure huviga kuulasid. Meil oli kaasas handikeelne Markuse evangeelium (handi keelde ei ole piiblit tõlgitud, ainult Markuse evangeelium ning mõned kirjakohad teistest evangeeliumitest), mida me anname neile lugeda. Võrdleme handikeelset ja venekeelset evangeeliumi, millest nad väga hästi aru saavad. Kingime evangeeliumid tüdrukutele. Õhtul näeme taevas vikerkaart.

JUMALA JUHTIMISEL TAGASI

Mul tekkis küsimus, mitu päeva meil kulub tagasiminekuks? Eelmisel aastal läksime rahulikult kõndides seitse tundi, muidugi maa oli ka poole väiksem. Sellel aastal oleme poole kaugemal ja minul on südames hakata pärast lõunat minema, ööbida eelmise aasta põdrakasvatajate laagriplatsil ning järgmise päeva õhtuks jõuda rahulikult raudteejaama. Siingi sain Jumalalt vastuse Volodja kaudu: tema arvas, et kuna meil on rasked seljakotid, liigume aeglaselt ning tee on võõras, siis peaksime varuma natuke rohkem aega minekuks. Ma tänasin Jumalat kinnitava abi eest. Järgmisel päeval kutsuvad handid meie poisid kalale. See oli poistel üks väga tore üritus ja liitis neid rohkem hantidega. Meie Oljaga jääme tsumm´i ja jutustame piiblilugusid. Pereema on nõus, et me palvetame tema laste ja mehe pärast. Õhtul külastame veel kord kõiki peresid. Igas tsumm´is pakuti meile teed. Viimases oli juba raskusi tee joomisega, aga ära öelda ka ei olnud viisakas. Oleme saanud väga hea kontakti põdrakasvatajatega, me oleme järgmisel aastal tagasi oodatud. Eriliselt jääb meie kõikide südamesse uus perekond. Peremees Ženja kingib poistele karukihva ja -küüned, see on eriline austuse märk.

o4_350px.jpg

Vanemad ja lapsed on mures: paari nädala pärast peavad lapsed kooli minema, aga sel aastal peavad nad kooli vahetama, kuna eelmise kooli internaat pandi laste vähesuse tõttu kinni. Uus kool asub teises külas, teisel pool Obi jõge. Vanemad on mures, sest paljudel neil ei ole selles külas sugulasi. Vanematega kohtuvad nad alles koolivaheajal. Vanemad hakkavad põdrakarjaga üle Uurali mägede tulema, see võtab neil mitu kuud aega.Peale hommikusööki hakkame oma seljakotte pakkima ning jagame veel kingitusi, mis meil alles on jäänud. Kolja kingib Anrele oma vana arkan´i. Enne lahkumist kingime kõikidele peredele handikeelse Markuse evangeeliumi ja Luuka 5:1-26 brošüüri. Meile näidatakse kaardilt, kus nende brigaad järgmisel aastal suvelaagris on. Kolja räägib mulle veel kord üle teeotsad, kus me peame ära pöörama ja jõeületuse kohad. Tagasi lähme ju ilma teejuhtideta. Tulles me ekslesime tundras, otsides põdrakasvatajaid, nüüd tuleb tagasi minna otsemat teed pidi. Teeme kõigi peredega nende tsumm´i ees pilti. Kui kõik asjad koos ja hüvasti jäetud, hakkame vaikselt raudteejaama poole minema. Laagripaigani on umbes 12-13 km. Ilm on normaalne rännakuks. Jumala abiga leian teeotsad tundras üles. Kõnnime rahulikult, igaüks omas tempos, kiiret pole meil kuhugi. Vastu õhtut jõuame ööbimise kohani. Õhtustame ja naudime viimast ööd tundras.Raudteejaamani on kuskil 16-17 km. Lõuna paiku asume teele. Ilm on soe, päike paistab ja me otsustame poole maa peal pikema peatuse teha, et end värskendada jões, rahulikult süüa ning päike madalamale lasta. Umbes seitsmeks jõuame raudteejaama, jalatallad ümmargused ja otsata väsinud. Tarmo vajus vahepeal ühe jalaga sohu, kui ta välja tõmbasime, ütles, et põhja ta veel ei tundnud. Selline äraarvamatu on tundra maastik kohati. Minu ja Olja jaoks olid viimased kilomeetrid eriti rasked. Poisid olid vähem väsinud ja nemad võtsid poeskäigu ette. Nüüd jääb ainult veel öö veeta raudteejaama põrandal ja hommikul kella üheteist paiku sõidab rong Moskvasse ning sealt koju.Jumala usaldus ja Tema abi sellel reisil oli minu jaoks eriline kogemus. Tahan väga tänada ka oma reisikaaslasi - nad on tublid poisid! - ja kõiki, kes palvetasid meie reisi kordamineku eest.

Signe Liivak

p5_crop500px.jpg

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn