Hanti misjon

2012. 2013k 18-19 1 350pxaastal olin suvemisjonil esimest korda handi rahva seas. Mulle avaldas see rahvas sügavat muljet: nad on omapärased, lihtsad, töökad; üsna tagasihoidlikud, kuid ometi külalislahked ja soojad. Hantide hingeelu võis näha õide puhkemas eelkõige rahvusliku kultuuri kontekstis tundras, kus imetlesin sellele rahvale omast praktilist tarkust.

Kogu reisi aja õpetas Jumal mind lootma enam Tema peale ja vähem enese teadmistele ja võimetele. See avaldus mitmel viisil. Rahalisi vahendeid olin kogunud murega juba paar kuud enne reisi. Kuid Jumal näitas, et Tema käes on kontroll ja et misjonitöö on kogudusliku ulatusega– see reis ei ole minu isiklik projekt, vaid meie ühine ettevõtmine: üks panustab palvesse, teine annetab raha, kolmas läheb ise misjonipõllule. Nõnda sain kokku kogu vajamineva raha: üks tuttav annetas vajalikust summast poole, teise poole sain nädal enne väljasõitu oma koguduselt, ja loomulikult toetas meie misjonigruppi ka misjonitoimkond. Järelikult ei kuulu ka misjonis saavutatud edu mulle, vaid pean andma au Jumalale ja Tema panustajatest kaastöölistele.

Üldine elutempo Handimaal näis olevat aeglane, minu lääneliku kiirustamise taustal oli raske sellise rütmiga leppida. Pidin arvestama, et asjad võtavad rohkem aega kui plaanitud. Esimesse traditsionaalse eluviisiga külla tulles olin kultuurierinevustest üsna üllatunud ja šokis. Kuid kultuuribarjäärid said vaid lattideks, millest üle hüpata, ning samas ka vahendiks inimsüdamete ligi jõudmisel. Handi traditsioonilises peres viibides tundsin end kummaliselt teistsugusena, seepärast ei julgenud ma esialgu midagi öelda ega teha, ainult jälgisin ja proovisin matkida kohalikke kombeid. Algul ei osanud ma tšummi lahtigi teha, ka ei lasknud sääsed kaua ühe koha peal seista ja koerad kippusid õues asuvasse WC-sse  kaasa tulema. Kuid kohalike abiga ületasin need raskused. Positiivselt üllatas mind laste kuulekus peredes ja küla kogukondlikkus töö ja toidu jagamisel, mida lääne ühiskonnas üha vähem märgata võib.

2013k 18-19 400pxMeie külamisjonigrupp koosnes seitsmest liikmest: Ljudmilla, Joonas ja mina Eestist, kolm inimest Komist ja kohalik hant Valentina. Esimesena sõitsime teenima Pitlerisse, mis on tüüpiline väiksem küla kooli ja hulga eramajadega; kogudust seal veel ei ole. Eesti misjonirühm on korra  Pitleris käinud, sellest ripub kohaliku kooli soome-ugri näitusesaalis elava mälestusena ühisfoto. „Meid ei ole unustatud!" hüüab mu süda.

Päev enne meie saabumist oli Pitleris juhtunud suur õnnetus – uppus kaks meest, politseinik ja kehalise kasvatuse õpetaja. Seda ei pandud halvauskselt meie tuleku süüks, saime loa isegi kohalikus spordisaalis ööbimiseks. See oli Jumala juhtimine, sest nii saime paremini kontakti laste ja noortega, kes tahtsid meiega mängida ning suhelda. Lapsed, kellel oli vanemate luba, tulid kolmel päeval meie juurde spordisaali mängima ja piiblilugusid kuulama, mõned isegi koos vanematega. Paistis, et kõik jäid rahule ja ega nende noortel emadelgi puudunud näolt naeratus, kui me kõik koos laululiigutusi kaasa tegime. Lõpuks jagasime kingitusi ja vastvalminud handikeelseid laste piiblilugusid.

Muži kogudusega on meil eriline armastuse side, leidsime nendega kiiresti ühise keele ja meele. Eriline suhe tekkis mul osadusgrupis paari noore neiuga, kes otsisid Jumalat, kuid valdavalt ateistlik ja pealekauba tugevate 2013k 18-19 3 400pxsõltuvustega maadlev külakogukond raskendas nende kristlikku elu. Sellest asulast oli raske lahkuda, sest süda põles igatsusest rohkem nende armsate õdede ja vendadega aega veeta, nendesse rohkem panustada. Meil jääb üle vaid palvetades järgmist korda oodata, juhul kui Jumal meie taaskohtumise võimalikuks teeb.

Imestasin, kui kerge mul oli kohalikega kontakti saavutada. Kuigi ma saan ka kodus võõraste inimestega hästi läbi, olen väga harva kogenud sellist kohest ja sügavat omavahelist arusaamist ja mõistmist. Tundsin reisi jooksul mitu korda, nagu oleksin siin juba varem olnud, samamoodi arvasid imestusega ka mitmed kohalikud. Jumal andis tõesti armu – kohanesin kiiresti ja tundsin end koduselt pea igas kohas, kus peatusime.

Viimases külas, Šurõškarõs, olime üsna lühikest aega, kuid mälestus sellest on sööbinud mu hinge. Käisime külas ühel naisel, kes Kristust ei tundnud, kuid võttis meid külalislahkelt vastu. Ta armastas väga handi kultuuri, näidates seda välja oma sõnade, laulu, tantsu, tegude ja eluoluga. Sellisest rahvuslikust meelsusest inspireerituna õppisin ära handikeelse söögipalve.

2013k 18-19 2 400pxHantide rahvusliku eneseväärikuse taastamine nõuab palju tööd ja palvet. Kristlik töö ei saa olla ühekülgne – me oleme kutsutud parandama haigeid nii füüsiliselt kui hingeliselt, kuid sisemine trauma on tihti palju sügavam ja nõuab seega mitmekülgseid, üksteist toetavaid ravimeid: ei jätku vaid ühestainsast sõnast, tunnistusest, töötegijast, rahvusest ega misjonireisist, kuid neil kõigil on Jumala armust igavene vili.

Hõimurahvaste Aeg 2013 1(9), lk. 18-19.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn