Hanti misjon

Andrus Kask,  Foto: Andrus Kase koguJaanuaris 2010 sõitsin oma seitsmendale reisile hantide juurde. Seekord oli veidi nadi tunne, sest esmakordselt reisisin kaugele põhja üksinda, pealegi talvistes tingimustes. Läksin külmale vastu teadmisega, et Siberi kuivas kliimas on külmakraade kergem taluda. Põhjamaa pakane tegi aga oma töö, seda eriti tuulise ilma korral. Siis tulid appi Balti jaamast ostetud vildid ja põdranahkne kasukas. 

Kõige üllatavam oli kohalejõudmine. Moskvast kolmandat päeva teel olles hakkas Vorkuta rong peatuma mitte ainult jaamades, vaid ka iga raudteeäärse majakese juures. Selgus, et rongile oli lisatud kaubavagun toiduainetega. Reisijate kannatus paistis lõpuks katkevat, mobiiltelefonid pandi käiku ja kaks peatust enne lõppjaama läks rahvas nagu üks mees rongist välja. Läksin minagi siis seal maha. Kõik istusid autodesse ja kihutasid minema. Seejärel sõitis rong ära. Siis lahkus jaamavaht. Lõpuks jooksid koeradki minema. Tere, Siber, mõtlesin, seistes ja imetledes 34-kraadises pakases tähti. Kuid asi polnudki hull – poole tunni pärast tuldi ka mulle järele ning handi ja neenetsi jutlustajat nähes hakkas jälle soojem. Linna jõudsime ikkagi enne rongi...

 


Salehardi koguduses aitasin jõulupakke kokku panna ja kellegi vanatädi puid riita laduda. Koguduse pastori sõnade järgi oleksid nad väga rõõmsad, kui keegi Eestist tahaks appi sõita. Kogudus teeb jõudumööda regulaarset tööd ümberkaudsetes külades, kuid piirkond on väga suur. 

Loo autor koos handi tütarlapsega, kes tunneb rõõmu koolivaheaja viimasest päevast koduste keskel. Homme algab sõit internaati.   Foto: Andrus Kase koguÜheks reisi eesmärgiks oli julgustada handi kodugruppi Mužis. Lendasin sinna helikopteriga ja mu pagas pidi mahtuma 20 kg sisse. Mul oli 20-23, aga kuna osuti kõikus, pääsesin piirikontrolli. Seal valgustati mu asjad läbi, seejärel ütles turvamees: „Sina seal! Seljakott ja seina äärde!“ 

„Kas see on purk?“ küsis ohvitser. „Jah see on mesi. Ma peitsin selle viltsaapa sisse, et tee peal katki ei läheks.“ – „Mis see on? Kas see on nuga?“ – „Jah, see on nuga.“ – „Näita välja!“ – „Palun, teekonnal on ikka nuga vaja, võileibu teha ja ...“ – „S e l l i n e nuga! Miks sa sellise noaga külla lähed!?“ – „Ma lähen põdrakasvatajate juurde.“ – „Pane oma nuga kaugele ära!!!“ Võisin kergendatult ohata ja kopterile ronida. Reklaamidest on jäänud mulje, et seal on pehmed istmed ja stjuardess naeratab sulle… Siin tulid mõned kompsudega külainimesed, ühel neist väike laps süles. Habetunud vanaonu viskas kõik pambud sisse ning uks tõmmati kinni. Inimesed jäid tukkuma, keegi midagi ei tellinud. Mina panin turvavöö kinni, aga kohalikud mitte, nagu nad tormisel jõelgi vesti ei kasuta.

Olga Muži külast uue mp3-mängijaga.  Foto: Mark NelsonMužis andsin edasi soomlastelt saadud mp3 mängijad handikeelsete laulude ja tunnistustega, mille üle oldi väga õnnelikud. Heameel oli kuulda, et ka Azovõ külas tullakse kokku palvetama. Muuhulgas küsitlesin seoses oma uurimistööga Harsaimi küla elanikke. Kogu teekonna vältel kogesin erilist kindlust ja Jumala armu, olles julgustatud teadmisest, et paljud on palves. Aastate jooksul on selgeks saanud, et kuigi oleme soomeugrilased, on meie eluviisis mõningaid erinevusi. Teadupärast ei söö me kodus tavaliselt toorest kala ja liha, riietumegi teiste inimeste arvamusega arvestades. Siberis sattusin olukordadesse, kus Armani ega Hugo Boss sugugi ei aita, näiteks 38-kraadise külmaga tuulisel väljal. Tšummis ootas toore liha ja kruusi kange musta teega kaetud laud, salvrätiku asemel käis kalts ringiratast käest kätte. Tundsin end äkitselt hoopis teises maailmas olevat ja mõtlesin, mida teeks Jeesus, kes alati leidis, millest kinni hakata ja millele suhteid ehitada.

Vestlesime ilmast, põtradest, internaadist, kopteritest, küttepuudest, aga ka kommetest, erinevustest, tõekspidamistest ja usust. Meil on erinevad väärtushinnangud, mis kindlasti paljuski seotud erineva kliima, ajaloolise ning sotsiaalse taustaga. Kuid ometi on ka midagi ühist – näiteks igatsus toidu ja joogi ning soojuse järele. 

Millele ehitame oma sõnumi? Kas tuleme, et öelda, mis meie arvates õige või leiame midagi ühist? Oli aegu, kui käisime usinasti klubides evangeeliumi kuulutamas. Vinnasime pagasit ühest paadist teise, ühelt Obi kaldalt teisele. Sel korral sain pisut rohkem aega veeta inimestega nende argielus ja see aitas meil üksteist paremini mõista – nii sai vastastikune sõprus ning usaldus kasvada.

Üks meie unistusi misjonile minnes on see, et lahkudes oleksime jälle tagasi oodatud. See annab kindluse, et me pole tühja jooksnud, vaid kasutame jätkuvalt seda, mida Jumal on meile usaldanud. Aitäh, kõigile, kes seda tööd on toetanud!

Andrus Kask

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn