Hõimurahvastel külas

6 6 200pxSoov minna tundrasse põdrakasvatajate juurde talvel tekkis kohe pärast esimest suvist misjonireisi, kuid kulus seitse aastat, enne kui mul avanes võimalus talvist tundrat külastada.  Meie sõidu eesmärgiks oli põdrakasvatajate lastele jõulupakkide viimine. Sõitsime kolmekesi: neenets Petja ja meie Soome-ugri misjoni- ja piiblikooli vilistlane hant Valja Salehardi kogudusest ning mina, eestlane Signe.

 

Esmaspäev, 7. jaanuar. Akna taga näitab termomeeter 30 külmakraadi. Tundrasse sõidame buraani (mootorsõiduk) ja saaniga. Suusajope ja suusapükste peale paneme maalitsa (põdranahkadest kapuutsiga mantel), kissaad (põdranahast saapad) ja guus (viltriidest kapuutsiga mantel tuule kaitseks). On kubujussi tunne.

Meie Valjaga istume kingituste ja bensiinikanistrite vahel, jalad üle serva rippu. Saan rapub tugevalt, on kitsas, ja selga pole ka kusagile toetada. Pildistamisest ei tule midagi välja, sest pean saanil püsimiseks kogu hingega kinni hoidma köitest, millega pakid on saanile kinnitatud. Ääri saanil ei ole.

Loodus on imeilus, päike horisondist veidi kõrgemal. Põhja poole jõudes jääb maastik aina kiduramaks, puid on vähe. Põõsastike vahel pean jalgu kõverdama, et jalgupidi kinni ei jääks. Lund on tundras vähe, suuremad lumekogumid on jõgede ääres. Kuna jõgi on looklev, ületame üht ja sama jõge mitu korda.

Sõit on pikk ja valget aega vähe, nii jõuamegi Šjutše külla alles pimedas. Siin asub lasteaed, neljaklassiline kool, arstipunkt ja kauplus. Külastame Petja sõpra, kelle peres on esimene võimalus kingikotti tühjendada. Kingituseks on suur kommikott ja neenetsikeelne lastepiibel. Lastel on kingituste üle hea meel.

Petja kadunud venna pere elab 30 km kaugusel. Peremees ja perenaine tulevad meid saatma, sest saatjata võib tundras tšummi leidmisega raskusi olla.

Meid ei osata oodata. Sisenedes võtame maalitsa seljast ja paneme seina äärde. Kissaad lumest puhtaks klopitud, võime edasi astuda ja nahkadele istuda. Kahekordselt põdranahkadega kaetud tšumm pole eriti suur – mida väiksem, seda soojem.

Jagame lastele kingitusi. Valja küsib lastelt, kelle sünnipäeva tähistatakse jõulude ajal. Mõned teavad, mõned mitte. Jätan siia peresse pleieri neenetsikeelse piibli ja lauludega, mida nooremad lapsed suure huviga kuulama hakkavad.

Tšummis põleb petrooleumilamp. Pakutakse külmutatud põdraliha ja kala, lisaks leiba, sibulat ja soola. Loomulikult proovin kõike. Magama heidame täies riietuses: kissaad jalas, jope seljas, müts peas ja kindad käes. Külma on üle 30 kraadi. Pliit annab sooja seni, kui tuli all, öösel aga ei köeta. Kui külm hakkab, tõmban magamiskoti üle pea ja on jälle soe.

Teisipäev, 8. jaanuar. Ärkan selle peale, et pereema paneb pliidi kütte. Soojus hakkab levima. Lapsed tõusevad, nii meiegi, kuigi ei taha veel. Välja asjatoimetusele minek kujuneb päris keeruliseks. Esiteks on ümberringi lage väli, teiseks järgnevad kohe põdrad, kui näevad sind tšummi juurest eemaldumas, ja neid peab eemale peletama. Neenetsi naistel käib asi väga lihtsalt, nad kükitavad ja maalitsa on kui maja nende ümber – keegi ei näe, mida tehakse.

Pärast teejoomist asume teele. Päevavalgel orienteerub Petja jõesängide ja ma ei tea mille põhjal väga hästi. Ta ütleb, et tundras on kõik näha. Minu arust ei ole
midagi näha.

Petja jagab kingitusi.Järgmises kohas käib kibekiire töö: põtru aetakse koralidesse (aedikud), et nende seast valida kolm noort, keda harjutatakse narta ees olema. Lapsed on kuidagi häbelikud, neid tuleb kutsuda kingitusi saama. Kui peretütar hakkab lastepiiblit lugema, selgitab Valja talle piiblilugusid. Tüdruk kuulab huviga.

Jätame külalislahke perega hüvasti ja pereisa näitab meile suuna kätte. Veel on vaja läbi sõita viis üksteise ligiduses asuvat tšummi, valget aega aga on vähe. Mööda jõge on põnev sõita, jääl liugleb saan ühele ja teisele poole. Siis jääme jõe äärt mööda üles sõites kinni ja saan vajub korralikult lumme. Õnneks on buraanil jõudu saan välja tõmmata. Vaevalt me Valjaga oleksime jaksanud saani lükata!

Hakkab hämarduma, kui jääb veel Petja noorema õe Albiina pere 30 km kaugusel. Tõuseb udu, nii et eriti kaugele ei näe. Selg väsib pika rappumise peale, nihelen ja otsin paremat asendit. Ümisen laulujuppe, tänan ja kiidan Jumalat. Südames on rõõm ja rahu. Petja vaatab tagasi, et olla kindel, kas kõik on korras. Tänu Jumalale, meil Valjaga on kõik hästi, me pole saani pealt ära kadunud. Ega sellega nalja ole – kui ma oleksin maha kukkunud, oleks Petja esimeses saanis vaevalt Valja hüüdmist kuulnud!

Koos Albiina ja lastegaPetja käib jälgi vaatamas, aga midagi ei ole näha. Võtame suuna vasakule ja hakkame teed otsima. Tüki aja järel arvab Petja, et oleme vist valesti sõitnud. Imestada pole siin pimedas ja udus midagi. Olukord ei ole kiita: ilm on kehv, sooja teed soojendamiseks ei ole. Sihitult pimedas mööda tundrat uidata ja bensiini raisata pole ka mõtet. Talveööl pimedas tundras ei ole naljaasi. Võtame uue suuna ja rapume edasi. Petja ja Valja on natuke ärevil, aga minu südames on rahu. Tüki aja pärast  hakkavad taevas tähed paistma. Olen juba väsinud pikast rappuvast sõidust, selja pingutamisest ja nöörist kramplikult kinni hoidmisest. Äkki ütleb Valja, et vaata, mingi valgus! Mina arvan, et see on täht. Sõidame edasi, Valja jälle, et vaata, seal on mingi valgus. Mina endas kindel, et see on täht! Külmakraadid tõusevad, kohati kihutame 40 km/h, kuid mul on korralik varustus: kapuuts tugevasti näo ümber, rätik üle nina tõmmatud.

Rõõm on suur, kui lõpuks koerte haukumist kuuleme. Valjal oli õigus, kui ta valgust nägi! Tuli välja, et alguses veidi edasi sõites oleksime neile otse hoovi põrutanud.

Külmutatud liha ja kala on põdrakasvatajate peamine toit.Meid ootab kaetud laud. Vahelduseks on hea süüa sooje makarone konserviga, kuid laualt ei puudu ka külmutatud liha ja kala. Valgust annab petrooleumilamp, kuid on mõnusalt soe ja hubane. Albiina on hästi lahke naine, pereisa Saša vaikne ja tagasihoidlik. Peres on neli last, nad on rõõmsameelsed ja jutukad. Väike Jaroslav saab täna esimese jõulupaki! Jätan siia ka paar viimast pleierit. Jegoril on raskusi kõrvakuulmisega, aga ta on õnnelik, et pleierit kuuleb hästi.

Jätan Albiinale koti villaste sokkidega ja panen sinna vaikselt eesti komme, et lapsed ei näeks. Küll Albiina siis jagab, kui kommipakid otsas. On hea meel, et koolivaheaja tõttu saime kõik lapsed tšummidest kätte.

Magama minnes on üllatus suur, kui meid Valjaga pannakse aukohale, sest tavaliselt magab tšummis vasakut kätt kõige taga peremees või meeskülaline. Kohe, kui tuli pliidi all kustub, läheb külmaks. Ka koerad on tšummis, väike kutsikas sätib ennast meie vahele. Eks temagi taha sooja saada! Üksteise kõrval, nagu silgud reas, on mõnus. Uni ei lase end kaua oodata.

KValja uurib koos neenetsi tüdrukuga lastepiiblit.olmapäev, 9. jaanuar. Hommikul ei taha nina magamiskoti alt välja pista. Albiina teeb vaikselt pliidi alla tule. Puid tuuakse 10 km kauguselt, vett saab pliidil sulatatud jääst. Petja tõi perele mootorsae, nüüd läheb elu lihtsamaks. Täna võtame aega perega koosolemiseks. Tütar Varvara valmistub meheleminekuks ja Albiina näitab tema imeilusat käsitööd. Räägime, kuidas meie Jumala juurde tulime ja mida Jumal meie elus on teinud. Siis palvetame kõik koos laste terviseprobleemide pärast. Mehed saevad õues puid.

Aitame põtru püüda, et neli põtra lihaks teha ja hankida perele raha uue mootorsaani ostmiseks. See talvel hädavajalik sõiduriist on katki. Petja lubab aidata liha  turustada.

Põdrakasvatajate peres teab igaüks täpselt, mis on tema ülesanne, isegi koerad. Peremehe vile peale nad kas jooksevad põtru taga ajama või istuvad maha ja  ootavad uut käsklust. Saša, Petja ja Jegor tegelevad põtrade tapmisega, Albiinal on omad ülesanded. Lihakehad pannakse rippu, et veri välja voolaks, sest liha läheb müügiks. Endale tapetud põdral jäetakse veri alles. Lapsed mängivad tšummi ees.

Lapsed kuulavad kristlikku muusikat ja Piibli lugusid kingitud pleierilt.Nii elatakse siin täiesti lagedal väljal, pole puid ega põõsaid ümberringi. Koolivaheaeg lõpeb peagi, oma vanemaid näevad lapsed uuesti alles suvevaheajal.

On juba pime, kui algab tagasisõit. Šjutšes soojendame end Petja sõbra juures, kuivatame salle, mis hingeaurust jääs. Ees on veel on pikk tee.

Kui poolel teel peatume, et end sirutada ja teed juua, selgub, et oleme termose Albiina juurde unustanud. On tähistaevas, ilm väga külm. Petja on ees täiesti härmas, külm tuul puhub talle näkku. Ikkagi on südames kiitus ja tänu selle eest, et Jumal andis võimaluse tundras käia. Kahes tšummis saime pererahvaga paremini tuttavaks. Neenetsid on omaette hoidvad, kuid sõbralikud ja abivalmid, 80% neist räägib neenetsi keelt. Nähes, et tunned nende eluolu vastu siirast huvi, muutuvad nad avatumaks ja räägivad lugusid. Karmides tingimustes – talvel külm, suvel sääsed – saavad nad hakkama vähesega ega nurise.

Öösel Belojarskisse jõudes on külma 38 kraadi. Ripsmed on kokku jäätunud, pean neid sõrmede vahel sulatama. Teeme mõned pildid ja siis rutuga tuppa sooja, kuid selle lühikese ajaga külmetan sõrmeotsad ära! Petjal on näos paar külmakahjustust. Kuna ilm on väga külmaks läinud, kutsub Petja meile siia auto vastu.

Siin lõpebki meie reis põdrakasvatajate juurde. Sõitsime Petja buraani taga saanis maha umbes 220 km. Olen väga tänulik Jumalale, kes andis võimaluse tundrasse sõita, Petjale, kes mind kaasa võttis, Valjale, kes hankis varustuse, milleta ei oleks tundras hakkama saanud, samuti eesti sõpradele ning misjonitoimkonnale, kes mind toetasid.

 

Fotod: Signe Liivaku kogu

Hõimurahvaste Aeg, 2013 2(10), lk. 5-7.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn