Ettevaatust, misjonipisik nakatab!
- Lisainfo
- Avaldatud: Esmaspäev, 16 Märts 2015 05:08
- Kirjutas Liis Liivak
- Klikke: 1857
Selle aasta misjonireis Komimaale oli minu jaoks juba teine. Seekord oli meie grupp neljaliikmeline – grupijuht Ants, Leili, Karl-Chris ja mina. Oleme kõik täiesti erinevad inimesed, kuid kõik täiendasid üksteist ja toimisime meeskonnana väga hästi.
Liis ja Ants lastelaagris Storoževskis.
Meie eesmärk oli Storoževskis toimunud laste- ja noortelaagrites kaasa aidata. Viisime läbi hommikuvõimlemist, piibli- ja palvetunde, mängisime rendžut ja erinevaid spordimänge ning valmistasime küpsisetorti. Väga huvitavaks kogemuseks kujunes meile kõigile Eesti päev. Erinevate olukordade, mängude ja ülesannete kaudu saime grupisiseselt lähedasemaks, õppisime üksteist paremini tundma ning nii leidis igaüks oma koha grupis.
Soov minna tundrasse põdrakasvatajate juurde talvel tekkis kohe pärast esimest 
Suvi 2014 on käes. Varsti sõidavad eestlaste misjonirühmad teenima isuri, komi ja handi rahvast. Nende misjoniseiklustest võime lugeda ajakirja Hõimurahvaste Aeg sügisnumbrist. Palun palvetage nende pärast!
Komi pealinnast Sõktõvkarist ning Storoževski külast on viimasel ajal siin ajakirjas palju juttu olnud. Samamoodi oli kohapeal eestlaste suhtes – iga päev meie sõidu jooksul küsiti minult midagi või lihtsalt meenutati Neemo Raasikut, Küllike Evartovi ja teisi seal käinuid. Ka meie põhiline peatuspaik oli Internatsionalnõi 103 Storoževski külas – vähemalt misjoni mõistes tõeline viie tärni hotell! Küllikese poolt varem kirjeldatud vastuvõtjate soojuse kohta ei olegi midagi lisada, tooksin vaid ühe täpsustuse. Nimelt ei asu Komimaa edelanurk meist sugugi mitte mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Linnulennult on sinna u. 1600 km, nii et ligikaudu sama distants, mis kuhugi Lõuna-Ungari linna. Ungari kohta me ju ei mõtle, et see on kaugel!