Fakte soomeugrilastest

Maride 2012f_14_Juha_200pxja udmurtide loodususundist

Kui Euroopas tõstab pead uuspaganlus, siis Euroopa idaservas, Volga jõe ja Uurali mäestiku vahel on siiamaani säilinud Euroopa traditsioonilised paganad: marid ja udmurdid. Nimelt peab suurem osa maridest ja väike osa udmurtidest end loodususundi kandjateks ehk paganateks ning on selle üle väga uhked. See loodususund, mis oli tuhat aastat tagasi omane kõikidele soome-ugri rahvastele, sealhulgas ka eestlastele, on nüüd Euroopas mujalt praktiliselt kadunud, aga püsib veel paljudes maride ja udmurtide külades ning hantide ja manside keskel Uuralist ida pool, Aasias. Need soome-ugri paganate „viimased mohikaanlased” on Euroopas ainulaadne nähtus.

Loodususundis pöörduvad marid ja udmurdid looduse jumalate poole. Sellele usundile omased suured ohvripidustused toimusid pühades hiites kaks korda aastas: suvel ja sügisel. Enamasti olid need ohverdamispaigad erilised pühitsetud ja sageli aiaga piiratud lehtpuusalud, kus igale looduse jumalale oli pühitsetud oma ohvripuu. Nende puude ette tõid inimesed ohvriloomi ja -toitusid. Pärast palveid panid ohvripreestrid osa kõigist ohvriandidest ohvritulle, kust palved tõusid puude kaudu ning ohvrisuitsu abil looduse jumalate juurde. Järelejäänud liha ja muu ohvritoidu sõi rahvas pärast talitust ära.

Maridel oli traditsiooniliselt ligi 140 jumalat, nendest 9 olid peajumalad. Märkimisväärne osa oli seotud looduse, loodusnähtustega: Maaema, Vee-ema, Tuule-ema, Piksejumal jne. Looduse jumalad jagati kolme kategooriasse. Paljud vähemtähtsad jumalad olid peajumalate teenrid. Tähtsaima jumala, Osh Kugu jumo ehk Suure Valge jumala jaoks olid eraldi ohvrisalud. Jumo-nimetus on nii mõnelgi soome-ugri rahval ühine: eestlastel Jumal, soomlastel Jumala, maridel Jumo ja hantidel-mansidel Jomal. See sõna tähistab ülal olevat taevast.

Maride ja udmurtide ohverdamistraditsioon on katkenud peamiselt sellepärast, et nõukogude ajal kiusati iseäranis taga loodususundi preestreid. Volga jõe ääres Marimaal on peale kasvanud ohvripreestrite uus põlvkond, aga Uuralites, Baškiiria idamaride hulgas on traditsioon katkenud: ei ole enam ohvripreestreid, kes teaksid, kuidas vana tava järgi ohverdada.

2012f_14_palve_500pxMarisid on alles umbes 600 000, pooled neist elavad Marimaal. Umbes sama palju on udmurte. 700 km Marimaalt idas, Baškiirias, elab 100 000 idamarilast. Komisid on vähem kui marisid ja udmurte, aga mordvalasi on rohkem.) Enamus maridest peab ennast paganateks, aga ka neist paganatest on Marimaal 60% ristitud. Nad on kaheusulised. Oma südames on nad paganad – neil on säilinud loodususundi mõtteviis –, aga kindluse mõttes ja vahel ka töökoha säilitamise pärast lähevad nad õigeusu kirikusse ristimisele. Selline kaheusulisus on eriline nähtus, mida Baškiirias idamaride hulgas eriti ei kohta. Idamaridest on ristimata üle 70%.

Vene õigeusu kirik hakkas tegema misjonitööd soomeugrilaste juures esmalt põhjas, paganlike komide hulgas 14. sajandi teisel poolel ja lõunas mordvalaste seas 15. sajandil. Komis ja Mordvas hävis loodususund sajandite jooksul, nii et selle tavadest on teada üsna vähe, ja komid ning mordvalased on vormiliselt õigeusklikud. Maride ja udmurtide hulgas algas õigeusu kiriku misjon 16. sajandi keskel ja kestis pikalt. Kui udmurtidest Udmurtias on eelmise sajandi jooksul saanud õigeusklikud, siis maride olukord on teine.

Kui Venemaa 16. sajandi keskpaiku Volga jõe käänaku marid allutas, algas nende 150 aastat kestnud ümberasumine 700 km ida poole Uuralisse. Nad põgenesid Baškiiria metsadesse, kus said moslemitest tatarlaste naabrina elada rahus ja säilitada oma loodususund sundristimise ja mitmekordsete maksude maksmise asemel. Samuti tegid ka paljud udmurdid ja mordvalased, kes elavad veel tänaseni Baškiirias. Nagu 70% Baškiiria maridest on veel osaliselt säilitanud loodususu, on ka siinsed udmurdid praktiliselt 100% paganad, kelle pühad hiiedki veel tegutsevad.

2012f_14_palve_500pxKuigi Uurali piirkonna maride vana ohverdamistraditsioon on kadunud, on loodususundi mõtteviisist nii mõndagi alles. Veel on Baškiiria maride külades, kus räägitakse mari keelt, säilinud surnud esivanemate hingede kummardamine. Seda on näha eriti maride matusekommetes.

Kõige paremini ilmneb esivanemate hingede austamine idamaride paasapühade tavades. Idamaride paasapüha kestab mitu päeva samal ajal õigeusukiriku Ülestõusmispühade Vaikse nädalaga ja kulmineerub Suurel neljapäeval. Sel pole aga mitte mingisugust tegemist kristlike paasapühadega. Maride paasapühaks naasevad kodukülla ka linnades elavad marid. Iga aasta Suurel neljapäeval kutsutakse paljudes Baškiiria maride külades esivanemate hinged külakalmistult päevaks koju. Hommikul kütab pererahvas sauna ja kui esivanemate hinged saabuvad, saadab taluperemees või perenaine nad sauna, paneb valmis pesuvee ja vahel viskab neile leiligi.

Pärast saunaskäimist kutsutakse esivanemate hinged tuppa, kus neid kostitatakse. Seina ääres olevale pingile või eraldi taburetile pannakse padi, et neil oleks mugav istuda, ja selle äärde toit: leib, kodujuust, kanamuna, kali, tee ja viin. Pererahvas sööb laua ääres. Kui kostitamine on lõppenud, läkitatakse hinged tagasi kalmistule, kust nad aasta pärast jälle sauna ja kostile kutsutakse. Kui hingekesed kostitatud, kutsutakse ka naabrid pidusöögist osa saama. Hingedele antud toit viiakse päikseloojangul värava juurde, kus linnud-loomad ka oma osa saavad. Sellised kombed on idamaridel veel tänaselgi päeval, samas kui Marimaa maridel pole säilinud midagi sellist.

Esivanemate austamine ja kostitamine on tuhandeid aastaid vana tava, mis on säilinud ainult idamaride hulgas. Toit on nende jaoks lepitusohver, et esivanemate hinged oleksid rahul ega kahjustaks talumaja, peret ega majapidamist ning kariloomi. Maride ja udmurtide loodususundi põhiolemus on hirm esivanemate hingede ees. Vahel paluti nendelt ka abi ja kaitset igapäevaseks eluks. Samasugune oli varem ka suhtumine loodusjumalatesse: neid tuli hirmu sunnil lepitada, et nad inimesi ei karistaks.

Soome-ugri rahvaste loodususundi traditsioonid on hääbumas, mari külarahva teadmised tavanditest on väga napid. Selle asemel on maad võtmas vaimulik tühjus, loodususundi puudumist asendab sihitu eluviis ja vägijookide pruukimine. See tähendab meie sugulasrahvaste identiteedi järkjärgulist kadumist ja nende sulandumist teiste rahvastega, millele aitavad kaasa ka segaabielud teisest rahvusest abikaasaga.

Selline olukord pakub soodsa pinnase teha kristlikku misjonitööd, viia evangeeliumi vaimuliku pimeduse keskele. Meie tegime seda tööd 20 aastat Volga ja Uurali vahelisel alal. Nüüd on vaja uusi misjonäre, kes läheksid meie hõimurahvastele maridele, udmurtidele, komidele ja mordvalastele viima rõõmusõnumit Päästjast Jeesusest Kristusest.

Hõimurahvaste Aeg Nr 8, 2012. lk. 14-15.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn