Fakte soomeugrilastest

Viimasel ajal on meie soome-ugri päritolu küsimusse lisandunud selgust. Eri2012f_1_Komi_onevalt varasematest vastandlikest oletustest, mille kohaselt hakkasime traditsioonilise käsitluse kohaselt Volga-Kaama käänaku juurest siiapoole liikuma oma 6000 aastat tagasi, või Wiiki (ja osaliselt Renfrew) hüpoteesist, et oleme pärast jääaega kõik kuskilt Lõuna-Euroopast lainetena tasakesi põhja poole nihkunud, on järjest enam selgunud, et mõlemal poolel võib osaliselt õigus olla: geenide põhjal otsustades on meil palju esivanemaid (eriti emaliini  pidi), kes Lähis-Idast ja Lõuna-Euroopast siia jõudnud. Samas näitavad meie isaliinid tugevat uurali komponenti, mida tuleks ilmselt seostada pronksiaja ulatuslike rännetega ida poolt. Nimelt oli pronksi kõige olulisem turg Mesopotaamias ja Vahemere ääres, sulami tekitamiseks vajalikku tina aga saadi valdavalt Kesk-Aasiast. Tänu sellele kujunesid välja kaubateed ning rikastusid seda kontrollivad hõimud, mis omakorda oma võimsust ära kasutades liikvele läksid. Põhiliseks kaubateeks Euroopasse oli Kaspia ja Musta mere äärne küllaltki kitsas rada, mis oli indoeuroopa keelepäritolu hõimude valduses juba 2200 aastat eKr. Soomeugri keeli kõnelevate hõimude kontrolli all oli aga nn Põhjatee, hilisema nimega „tee varjaagidest araablasteni“, mis lisaks Volga põhjapoolsele segmendile hõlmas jõgesid Suzdali ja Vladimiri ääres, Beloozerot ning Oneegat ja Laadogat. Ilmselt ei jõudnud läänemeresoome algkeele kõnelejad meie kanti veel pronksiaja kliimaoptimumi ajal 1450-1250 eKr, sest sellest perioodist on leitud Eestis kõigest kümmekond pronkseset, küll on aga keeleline ekspansioon võimalik järgneval perioodil pärast XIII sajandi lõpu eKr toimunud kliimakatastroofi. Neid tulijaid pidi päris palju olema, et senine kohalik, arvatavalt germaani päritolu keel välja tõrjuda. Seega tuleb tõdeda, et meie soome-ugri verehõimlus on ajaliselt hilisem kui seni arvatud, kuid see on vaid üks osa meie päritolust.

2012f_3_jogi_400pxPraegune soome-ugri ja samojeedi rahvaste olukord ei ole võrreldav 3000 aasta taguse võimupositsiooniga, mil naaberrahvad soome-ugri keeltele üle läksid. Suurim murrang toimus tuhat aastat tagasi, kui kreeka misjonärid Methodios ja Kirillos lõuna- ja idaslaavi keelte (konkreetselt küll kirikuslaavi keele) jaoks kirillitsa kasutusele võtsid ning seeläbi põhiliseks suhtlusvahendiks Ida-Euroopa kaubateedel kujundasid, tõrjudes välja sealsed suures osas soome-ugri ja turgi keeled. Soome-ugri keeled meist ida pool pole suutnud endisi funktsioone ja kõrget staatust taastada. Järjest enam võetakse ka madalamates kogu- ja perekondlikes funktsioonides kasutusele vene keel. See oli üheselt nähtav ka tänavu Siofokis toimunud maailmakongressil, kus emakeele säilitamise pärast muretsemine polnud enam korrektne, nõutav oli hoopis valitsejate ja nende tegude kiitmine, kes ja mis tihtipeale vene keelele üleminekut soodustavad. Soome-ugri keeled säilivad veel ehedalt ainult perifeersete külade tänavatel ja kodudes, sedagi vene keelega segunenult. Siin saame appi tulla meie.

Just hõimusidemed on meie jätkuva soomeugri rahvaste toetamise põhjuseks. Üheks vastuväiteks meie tänapäevastele misjonisidemetele ja tegutsemisele soome-ugri hõimurahvaste seas on, et me sellega kahjustame nende rahvaste pärimuskultuuri, tõugates nende eludest välja nende senised jumalad ning rahvusliku animismi. See vähendavat nende huvi ka keele ning omakeelse osaduskonna järele. Siiski on küsitlused näidanud, et praegu pakutav omakeelne misjon koos tugeva tõlkeprogrammi ja vaimuliku kirjandusega on mõjutanud keeleülekannet hoopis positiivselt, tuues omakeelsetesse kogudustesse uusi inimesi, kes loevad omakeelset kirjasõna ja laulavad (ning loovad) omakeelseid laule. Selle kaudu väärtustatakse ka keelt, mis mitte ainult ei kinnistu oma kasutusvaldkonnas, vaid muutub omaks ja kui mitte igapäevaseks, siis vähemalt pühapäevaseks.

Fotod Komimaalt:  Olga Klimovitš
Hõimuravaste Aet Nr 8, 2012. lk. 3.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn