Elulood

Kokkupuudetest Atamanovi ja Udmurtiaga

15_Atamanov_2010_300pxUdmurdi keelega hakkasin tegelema ülikooli ajal 1981. aastal Paul Ariste soovitusel; Ariste soov oli leida iga soome-ugri keele jaoks uurija. Sel aastal sõitsin esimest korda ka Udmurtiasse, et minna koos Ižkari ülikooli II kursuse tudengitega murdepraktikale Põhja-Tatarimaale. Minu juhendaja seal oli Valentin Kelmakov, kuid kohtusin kohe ka Mihhail Atamanoviga. Ta oli sel ajal noor õppejõud, kes oli kaitsnud kandidaaditöö udmurdi vanadest väikehõimudest e voršud’idest ning uurinud ka nende seoseid kohanimedega. Mäletan, et juba siis jättis ta mulle väga tõsise inimese mulje, kes valutas südant selle üle, kuhu ühiskond on arenemas. Teda oleks võinud pidada udmurdi vabamõtlejaks. Mulle jätsid mu esimesed käigud Udmurtiasse sügava mulje ja kohtusin iga kord nii Atamanovi kui ka Kelmakoviga. Mõlemad olid ja on endiselt oma maa ja rahva suurimad patrioodid.
.
Kuigi pärast 1987. a tuli Udmurtia-käikudesse pikk paus, kohtusin Atamanoviga siiski ka hiljem. Vahepeal olin tuttavaks saanud Soomes udmurdi keelt õppiva Marja Kartanoga ja tänu talle olin kursis Atamanovi vahepealse elukäiguga. Piiblitõlkijana tuli ta paar korda 1990. aastatel Eestisse ja käis kodus külas. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et tööd, mida Mihhail Atamanov teeb piibli udmurdi keelde tõlkimisel, on võimatu üle hinnata. Siin tasub kas või meenutada seda, mida eesti keele arengule piiblitõlge tähendas. Udmurdi keele puhul on olukord natuke teine seetõttu, et kirjakeel on juba välja kujunenud ja pühakirja tõlge ei ole nii keskne; samas annab paljude kristliku kultuuri jaoks oluliste mõistete udmurdindamine parema võimaluse maailmaga suhestuda.

Loe edasi: Kokkupuudetest Atamanovi ja Udmurtiaga

Jumal teeb vabaks!

7_Vera_TV_300px 
Udmurtia Riikliku Ülikooli tudeng Vera Kulikova on pärit Iževskist. 2011. aasta sügisel asus ta kaugõppe teel õppima Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilisse Seminari. Alljärgnevas loos saame Veraga lähemalt tuttavaks.
 

Kuidas oled kirikuga seotud?

Võib öelda, et ma kasvasin kirikus üles, sest juba lapsena võttis ema mind sinna kaasa. Sellele vaatamata ei viibinud ma teismelisena alati kaugeltki heas seltskonnas. Kolmeteistkümne aastaselt mõtlesin selle üle kord tõsiselt järele, sest nägin, et sõbrad tõmbavad mind endaga kaasa. Palusin, et Jumal mu eluga kiiresti midagi ette võtaks. Sellest ajast alates hakkaski mu elu muutuma ja nüüd löön juba aastaid aktiivselt kaasa koguduse noortetöös. Kristliku noorteansambliga Šumpoton oleme käinud kontserte andmas Permi krais, Baškiirias, Tatarstanis, Kirovi oblastis ja mujal. Enamikes kohtades, kus me kontserdi andsime, on tekkinud väiksed kogudused, mille eest oleme Jumalale väga tänulikud. 

Missugune on tänapäeva udmurdi noor?

Nõukogude ajal oli levinud arusaam, et kui oled udmurt, siis pole sa mitte keegi. Minu arvates on kõik soome-ugri rahvad seda kellegi teise võimu all olles läbi elanud. Noored hoiduvad end üldiselt udmurdiks nimetamast, sest kardavad sellega kahjustada oma mainet. 
Ka meie, Šumpotoni tüdrukud, kasvasime üles, ilma et vanemad oleks meile õpetanud udmurdi keelt. Minu vanemad räägivad omavahel emakeeles, kuid minu ja mu vendadega mitte. Selline kurb seis on arvatavasti paljudes linnaperedes, kus paljud on üldse udmurdi rahvusest loobunud ja registreerinud end vene kodanikuna.  

Hõimunädal 2011 ja Mihhail Atamanovi Mõtteid

14_Atamanov_Tammsalu_300pxHõimurahvaste Aeg Nr. 7 lk 14.

HÕIMUNÄDAL 2011

Hõimunädala traditsioon Eestis sai alguse juba 1929. aastal. Pärast katkemist nõukogude ajal on hõimunädala üritused Fenno-Ugria Asutuse eestvedamisel 1989. aastast alates uuesti hoo sisse saanud.

17. veebruaril 2011. a võttis riigikogu vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistama hõimupäeva riikliku tähtpäevana, mil tuleb heisata ka Eesti lipp. Sama aasta oktoobris toimusid hõimurahvastele pühendatud üritused ja jumalateenistused Tallinnas, Tapal, Võrus, Haapsalus ja mujal. Hõimurahvaste Aeg tähistab koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega juba mitmendat aastat hõimurahvaste palvepäeva, mis leiab aset oktoobrikuu kolmandal pühapäeval, kui hõimunädala üritused jõuavad lõpusirgele. 16. oktoobril 2011. a peeti oikumeeniline palvus koos sellele järgneva misjonikohvikuga Tallinna Jaani kirikus, kus jutlustas udmurdi piiblitõlkija Mihhail Atamanov ja musitseeris ansambel Tuli Taevast.


Mõtteid Mihhail Atamanovi 16. oktoobril 2011. a peetud
hõimurahvaste palvepäeva jutlusest

Mihhail Atamanov hakkas patriarh Aleksius II õnnistusel Piiblit udmurdi keelde tõlkima 1991. a. koos Marja Kartanoga Helsingi Piiblitõlkeinstituudist, kes tõlget algtekstiga võrdleb ja üle vaatab. Nüüdseks on valmis Neli evangeeliumi (1992), Psalmid (1994, 1999, 2009), Apostlite teod (1996), Uus Testament (1997), Lastepiibel (2001) Joona raamat (2004), Jesaja raamat (2005), Saamueli ja Kuningate raamatud (2006) ja Iiobi raamat (2007). Lisaks sellele saavad udmurdid praegu lugeda mitmesugust õigeusu kiriku harduskirjandust. 
.
Mäletan aastat 1973, kui tulin tudengina Eestisse soome-ugri üliõpilaste konverentsile mainekasse Tartu ülikooli. Pühapäeval käisime luterlikus kirikus. Orel mängis, koor laulis imekaunilt, nii et viis meelde sööbis; pastor jutlustas, aga meie, võõrsilt tulnud noored, ei mõistnud sõnagi.

Liivi rannalt Pääsküla mändide alla

Liivi_KarpOleviste kogudust majandusjuhina teeninud Valter Karp on nüüd, 93-aastasena, hakanud kirja panema meenutusi Liivi rannalt, mida talle oli jutustanud liivlasest ema, Piza külas sündinud Anna Elise Belte. Ema oli üks neist, kelle I maailmasõja ajal korjas reidilt üles tsaari sõjalaev, et tuua sakslaste vastu kindlustuste ehitamisele jalgu jäänud rannakalurid sõja eest Tallinna pakku.   

Ülestähenduste seas on lugu külakoolist, kus ei räägitud mitte liivi, vaid ainult läti keelt. Juttu on isa kalapaadist ja võrkudest mere kaldal. On lugu mereannina leitud toidurasvavaadist, millest jätkus perele tükiks ajaks. Lugu vaprast vanaemast pajatab, kuidas liivi naine käis Peterburis keisri jutul palvega lasta sulgeda Piza küla kõrts, mis tõi vaesust, nälga ja kaklusi, ning mis tõepoolest poole aasta pärast suleti! Kõige liigutavam on meenutus kahest paadiahtri külge külmunud kalurikäest, mille tuul kevadel jääminekuga randa kandis. Kalur oli kaduma jäänud juba sügisel,  kui ilmselt torm ta paadist merre paiskas. Nüüd sai perekond vähemalt tema käed kuumi pisaraid nuttes maha matta.
Valter ise jõudis emakodu vaatama alles 1968. aastal. Paik oma pika liivaranna ja suure vaikuse ning rahuga tundus kohe sama lähedane nagu  kodupaik Eestis Pääsküla mändide all. Valter on lugenud Fanny de Sieversi lugusid liivlastest ja tunnistab, et ehkki tal isiklikud mälestused sellest rahvast puuduvad, tunneb ta end koos emaga neis lugudes ära. „Kas või see, et nad vähe rääkisid,“ toob Valter näite. Samas on talle tugevaks  eeskujuks olnud ka eestlasest isa, kes töötas kooliõpetajana, mõisavalitsejana ning käis Eesti talupoegadelt Rotermanni tehasele vilja ostmas.  Tema viiulil õppis mängima ka Valter, ehkki isa suri, kui poiss oli alles kuuene.
Kahe lapsega üksi jäänud ema ei kavatsenud Liivimaale tagasi pöörduda, sest rannarahva elulaad oli juba kaugeks jäänud. Nii kasvasid lapsed  üles koduseks saanud Eestis. Vahel on Valter sõitnud Liivi randa ning võtnud kord isegi ühe männipuu ümbert kinni, küsimusega, kas männipuu ehk mäletab tema ema, kes kunagi väikese tüdrukuna siin jooksis. Mänd ei vastanud, aga Valter teab, et see oli õige puu. Salatunne hinges  andis mõista, justkui oleks ta isegi kunagi siin elanud ning võiks sinna jäädagi.

Deiko Önjö Mikol ja Meie Isa palve

Nikolai KoltšorinKomi rahvakunsti edendaja Nikolai Koltšõrin on pärit Permimaalt Ködzyvi külast, mis permikomi keeles tähendab sipelgaid. “Sipelgate külas tehti kõvasti tööd, aga ka lauldi ja tantsiti,” meenutab Nikolai ehk komipäraselt Mikol. Lapsena kuuldud lauludest sai alguse majandust õppinud mehe sügavam huvi rahvapärimuse vastu. Peatselt läks ta õppima ka rahvakultuuri. Varsti hakkasid saabuma kutsed külastada kultuuriüritusi, koole, lasteaedu, noorteüritusi, sest mitut pilli mängiv, silmapaistva laulmis- ja jutustamisanniga Deiko Önjö Mikol osutus ka suurepäraseks suhtlejaks. Komipärane kolmest osast koosnev nimi on siinne vana tava: esikohal on vanaisa nimi, siis isa ning lõpuks enda nimi.

Lisaks permikomi keele õpetamisele, laulmisele, näitlemisele ja kultuuriteemaliste loengute pidamisele eri õppeasutustes kuulutab Mikol ka evangeeliumi. “Ehkki meile nõukogude ajal Jumalast ei räägitud, on komid alati teadnud, et Jumal on olemas,” selgitab ta. “See paistab ka meie keelest: vihma kohta öeldakse, et “Jumal kallab”, äikese puhul “Jumal müristab” ning välk on “Jumala välgatus”. Meil lihtsalt tuntakse Jumalat vähe.”

Algul luges Mikol evangeeliume vene keeles, aga tunnistab, et saab paremini aru komikeelsetest. “Minu jaoks on olnud väga tähtis komikeelne Meie Isa palve. Olen teinud sellest postkaarte ning igas esinemiskohas loen ja laulan kuulajaile ka seda palvet ning püüan õpetada sõnad selgeks. Mu  eesmärk on, et kõigil permikomidel, eriti lastel ja noortel, oleks Meie Isa palve peas!”

Mihhail Atamanovi jutlus hõimurahvastele pühendatud oikumeenilisel palvusel

Tallinna Jaani kirikus 16. oktoobril 2011. a
Udmurt Mihhail Atamanov, õigeusukiriku diakon, on tuntuim tõlkija projektis, mille käigus tõlgitakse Piibel udmurdi keelde. Hõimurahvaste palvepäeval Tallinna Jaani kirikus peetud udmurdikeelses jutluses meenutas Atamanov, kuidas ta sai kristlaseks üliõpilasena Eestis õppides ja kõneles sellest, miks on nii tähtis tõlkida Piibel udmurdi keelde.
Atamanov_jutlus1

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn