Elulood

Valeri Pikulev - udmurdi pastor

Valeri Pikulev  Foto: EEA Evangelismi- ja misjonitoimkonna arhiivSügisel 2009 külastasid Eestit läbisõidul udmurdi rahvuse esindaja, Valeri, kes koguduse töötegijatena juba aastaid oma rahvast teenib. Ta oli lahkelt nõus rääkima oma elust, usule tulekust ja paljust muust.

Valeri Pikulev sündis suures udmurdi peres 12. lapsena. Küsimusele, miks ta küll nii palju lapsi tahtis, vastas ema, et nii palju kui Jumal annab, tuleb ka sünnitada. Kellele Jumal on elu andnud, see peab elama. Koolis aga õpetati Valerile, et mingit Jumalat pole olemas... 

Kui sain iseseisvaks ja suundusin linna tööle, hakkasin käima seltskonnas ja koos sõpradega alkoholi pruukima. Märkamatult läksin sellega liiale ja püüdsin end siis parandada. Mõtlesin alatihti, et nüüd aitab, enam ma ei joo, juba esmaspäevast algab uus elu! Kahjuks ei suutnud ma midagi muuta ja kõik läks vana rada. 

Loe edasi: Valeri Pikulev - udmurdi pastor

Taevalik meloodia udmurtide südames

Hetk udmurdi laulu- ja tantsuansambli esinemisest. Vasakul Maina Sašina. Foto: EEA Evangelismi- ja misjonitoimkonna arhiivSügisel 2009 külastasid Eestit läbisõidul udmurdi rahvuse esindaja, Maina, kes koguduse töötegijatena juba aastaid oma rahvast teenib. Ta oli lahkelt nõus rääkima oma elust, usule tulekust ja paljust muust.

Maina Sašina on pärit udmurdi küla õpetajate perest. Maina isa, kohaliku kooli direktor, rõhutas alati, et see, kes jääb udmurdiks, kaotab võimaluse teha karjääri ega saa elus hakkama. Jumala kohta oli Maina kuulnud vaid seda, et teda pole olemas. 

Et udmurt olla pole hea, seda mõistsin ümbruskonnas valitsevast suhtumisest juba lapsepõlves. 

Udmurdi keele õppimisse suhtusin suure eelarvamusega ja ülikooli asusin õppima hoopis võõrkeeli. Oma identiteediotsinguis tundsin pahameelt selle üle, et sündisin kauges kolkakülas udmurdina ja mitte prantslannana mõnes suurlinnas. Hakkasin udmurti endas peitma ega tahtnud oma rahvast ega keelest enam midagi kuulda. Ma ei tahtnud abielluda udmurdiga, kuid millegipärast just nii see juhtus. Mõistes, et ma ei leia end selles ühiskonnas isiksusena, kes ma tõeliselt olen, leidsin end kriisist. Tundsin end silmakirjalikuna, kandmas mingeid maske. Samal ajal oli südames karje, tundus, et keegi mind ei mõista. Äkki mu elu on lihtsalt miraaž, kujutelm, mõtlesin. Aga sel juhul peab kuskil olema ju veel teistsugune elu! 

Loe edasi: Taevalik meloodia udmurtide südames

KUULA, KUI ILUS ON SINU EMAKEEL…

Iraida Popova Eesti Piiblisetsis kevadel 2006.  Foto: Mikk Leedjärv„Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu,kes teda kardavad.“ Ps 103:11

Nende sõnadega tahan alustada oma tunnistust, sest suur on olnud Jumala arm minu, mu lähedaste ja komi rahva elus.

Olen komi nagu mu vanemad ja vanavanemadki. Sündisin ja kasvasin üles kauges komi külas, kus pole veel unustatud komi keelt. Sellest rajoonist on tulnud palju komi luuletajaid, kirjanikke ja heliloojaid. See on kant, kus veel praegugi võib kuulda puhast komi keelt. 

Lapsepõlverõõmude keskel nägin ka rohkesti pisaraid, probleeme ja muret, sest paljud mehed meie külas jõid. Valus oli vaadata, kuidas nad peksid oma naisi ja lapsi. Ka minu isa tarvitas ohtralt alkoholi, mis tõi kaasa valu, pisaraid ja vägivalda. Raske lapsepõlv tekitas palju küsimusi, millele praktiliselt polnud vastust. Näiteks, miks peab inimene nii palju kannatama, ja vahel ka teenimatult. Kuna ümberringi valitses ateistlik atmosfäär ja mu vanemad olid uskmatud, ei saanud ma tollal nendele küsimustele vastust. 

Loe edasi: KUULA, KUI ILUS ON SINU EMAKEEL…

Laine Villenthal

EELK Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal teenis aastatel 1984-2003 ka Petseri Peetri kogudust. Ta on nendest aegadest kirjutanud:

„Pärast Pindi jumalateenistust pidin kiiruga minema jalgsi 3,5 kilomeetrit Husari raudteejaama Valga-Petseri rongile. Juhul, kui rong hilines, oli Petseri jaamast liinibuss enne minu saabumist väljunud ja kirikuni tuli 3 kilomeetrit jalgsi astuda. Õhtul sain Petserist tagasi bussiga, jalgsi tuli minna 1,7 kilomeetrit.

Helsingis asuv evangeelne rahvusvaheline ingliskeelne kogudus külastas igal aastal Petseri baptisti kogudust. Nad tulid külla ka luterlikule kogudusele ja nägid, kuidas käisin: rongiga, bussidega, jalgsi. Ühel päeval tõid nad mulle kingituseks pruugitud Lada. Rõõmuga kaasnes mure: kes hakkab juhtima, kui ise ei oska? Kust saada hoiuruum? Oleksin meelsamini käinud endisel viisil. 

Jumal juhatas autojuhid, andis varjualuse. Kaks kuud pärast auto saamist katkestati igasugune rongi- ja bussiühendus Petseriga. Nüüd taipasin, kui imeliselt oli Issand ennetanud uued takistused!

Kuuldes, kui usinalt Petseri eestlased jumalateenistusest osa võtavad, ja nähes, et saan sama autoga ka Pindi koguduse asju ajada, hakkas algul Petseri koguduse teenimisse tõrksalt suhtunud Pindi kogudus asjaga leppima. Ajapikku hakkas Pindi ise Petserit toetama, aitas kõiges, milles suutis, kaasa. 

Hakkasime kogema imelist tõde: kui tugevam nõrgemat aitab, saab ka tugevam ise nõrgemalt abi. Pindi kogudus ei jäänud Petserit abistades millestki vaesemaks, ei materiaalselt ega vaimselt, vaid hoopiski kasvas endisest väikesest abikogudusest Eesti keskmiste koguduste hulka. 

Misjonitöö ei tule iial tühjalt tagasi!“

Allikas: EELK Misjonikeskuse arhiiv

Minu elu Komimaal – vangilaagrid ja Jumala rahvas

Päivo Kasekamp  Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

Komi Kristliku Kiriku noortepastor Aleksei Ljatšenkov astus külaliskõnelejana üles Eesti Metodisti Kiriku 2007. aasta suvekonverentsi misjoniõhtul. Oma sõnavõtu lõpetas ta tänuavaldusega nendele misjonitiimidele, kes on juba Eestist komide juures käinud ja kutsus kõiki soovijaid üles tulema komi kirikule appi. Vastuseks tema lõppsõnale tõusis kepi najal püsti lumivalge peaga elatanud mees ning pilku koguduse poole heites teatas aastatest kulunud häälel: „Mina olen valmis minema. Kes saadab mind Komimaale?”

See oli Päivo Kasekamp, pensionipõlve pidav metodisti pastor, kelle armastus komi rahva vastu sai alguse väga raskel kannatuse ja tagakiusu ajal sealses vangilaagris.

 Kuidas sattusid esimest korda Komimaale?

Komimaale ei läinud ma vabatahtlikult, sattusin sinna sõjavangina. Sõja käigus viis tee mind Saksamaale, edasi Poolasse, kus Sileesia lahingutes jäin venelaste kätte vangi. Eesti poisid koguti kokku, pandi 1945. aasta sügisel vagunisse ja viidi Venemaale. Reis kestis umbes kuu aega kuni Moskvani, siis suundusime põhja poole. Maailma kaarti tundes sain jaamanimede järgi aru, et sõit läheb Arhangelski poole. Kuid Arhangelskisse me ei jõudnud, juba poolel teel pöördus rong loodesse Kotlase suunas. Teadsin, et Kotlasest raudteed edasi ei lähe ja arvasin, et see ongi meie sihtpunkt. Kui aga reis päevade viisi jätkus, selgus,  et sõja ajal oli Stalin lasknud poola ohvitseridest sõjavangidel ehitada raudtee Vorkuta söebasseinideni. Teel kohtasime palju ehitajatest vangide laagreid, mis olid juba tühjad. Jõudsime Petšora jõeni, mis on viimane Põhjamerre suubuv suur jõgi enne Uurali mägesid. Jõe ületuskohal rongisõit lõppes, meie vangide grupp laaditi üle jõepraamile ja suunduti lõuna poole. 

Loe edasi: Minu elu Komimaal – vangilaagrid ja Jumala rahvas

olen vist ainus mittesoomeugrilane

Tallinnas Tule Kokkutulekul viibides tekkis mul tunne, et olen vist ainus mittesoomeugrilane. Murdsin pead selle üle, mis on minul selle kõigega tegemist. Pärast konverentsi rongiga kodu poole sõites kuulsin Jumalat rääkimas mulle minu rollist.

Meie slaavlased oleme väikerahvaid kaua aega alla surunud ja rünnanud ning see ongi probleemide ja vihkamise põhjuseks. Ma tean, et minu osa on tegelda suhete parandamisega slaavlaste ja soome-ugri rahvaste vahel, et võiksime tulevikus üheskoos töötada.  

Gennadi, vene rahvusest pastor Marimaal

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn