Udmurdi lood

7_Vera_TV_300px 
Udmurtia Riikliku Ülikooli tudeng Vera Kulikova on pärit Iževskist. 2011. aasta sügisel asus ta kaugõppe teel õppima Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilisse Seminari. Alljärgnevas loos saame Veraga lähemalt tuttavaks.
 

Kuidas oled kirikuga seotud?

Võib öelda, et ma kasvasin kirikus üles, sest juba lapsena võttis ema mind sinna kaasa. Sellele vaatamata ei viibinud ma teismelisena alati kaugeltki heas seltskonnas. Kolmeteistkümne aastaselt mõtlesin selle üle kord tõsiselt järele, sest nägin, et sõbrad tõmbavad mind endaga kaasa. Palusin, et Jumal mu eluga kiiresti midagi ette võtaks. Sellest ajast alates hakkaski mu elu muutuma ja nüüd löön juba aastaid aktiivselt kaasa koguduse noortetöös. Kristliku noorteansambliga Šumpoton oleme käinud kontserte andmas Permi krais, Baškiirias, Tatarstanis, Kirovi oblastis ja mujal. Enamikes kohtades, kus me kontserdi andsime, on tekkinud väiksed kogudused, mille eest oleme Jumalale väga tänulikud. 

Missugune on tänapäeva udmurdi noor?

Nõukogude ajal oli levinud arusaam, et kui oled udmurt, siis pole sa mitte keegi. Minu arvates on kõik soome-ugri rahvad seda kellegi teise võimu all olles läbi elanud. Noored hoiduvad end üldiselt udmurdiks nimetamast, sest kardavad sellega kahjustada oma mainet. 
Ka meie, Šumpotoni tüdrukud, kasvasime üles, ilma et vanemad oleks meile õpetanud udmurdi keelt. Minu vanemad räägivad omavahel emakeeles, kuid minu ja mu vendadega mitte. Selline kurb seis on arvatavasti paljudes linnaperedes, kus paljud on üldse udmurdi rahvusest loobunud ja registreerinud end vene kodanikuna.  



Kas eestlastel ja udmurtidel on Sinu arvates ühiseid jooni?

Ma arvan, et eestlased ja udmurdid on hingelt sarnased. Meil ei ole sellist laulukultuuri nagu Eestis, aga väljendame end samuti laulu kaudu. Kas nutame või rõõmustame, ikka laulame, nii nagu teiegi! Arvan, et udmurdid on siiski veidi tagasihoidlikumad. Erinev on kultuur, kasvatus, mõtteviis, mis on arvatavasti kujunenud nõukogude aja jooksul. Teil on siin mõtteviis, et oleme vabad, sõltumatud – meil pole midagi taolist. Elame tavalist elu ega mõtle iial, et võiksime kuidagi eralduda; see pole võimalik juba meie territoriaalse asendi tõttu. 

7_Shumpoton_450pxKuidas Udmurtias suhtutakse kristlaseks olemisse?

Esimene reaktsioon on harilikult selline, et sul pole vist peaga kõik korras! Kui mind aga paremini tundma õpitakse, öeldakse tihti, et sinusuguseid on vähe. Näiteks ülikoolis vaadati mind esimesel kursusel väga imelikult ja mõnikord isegi naerdi mu üle. Aga nüüd, viimasel kursusel, tullakse juba nõu küsima. 

Kas Sinu elus on juhtunud midagi sellist, mille kohta võib öelda – selles olukorras sai aidata ainult Jumal?

Jah, võin seda öelda oma pere kohta. Mu vend oli narkomaan, kes süstis ennast poolteist aastat ja jõudis väga kiirelt kangete narkootikumide tarbimiseni. Ta tassis kodust minema kõik, mis vähegi võimalik, nii et vanemad olid sunnitud ta kodust välja viskama. Siis murdis ta ikkagi korterisse sisse ja viis asju minema. Mitu korda lõikas vend endal veenid läbi, ükskord leidis isa ta silmusest. See oli kohutav aeg. Õppisin 7.-8. klassis ja viimase poole aastaga jõudsin seisundisse, kus olin unustanud naeratamise. Lõpuks vend tunnistas, et ei taha enam nii elada. Saatsime ta Iževski lähedal asuvasse kristlikku rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta pärast aastast ravi ise tööle hakkas. Vend vabanes täielikult narkootikumidest ja sai terveks C-hepatiidist, raskekujulisest maksahaigusest. See oli tõeliselt raske aeg meie perekonnale. Oleme väga tänulikud Jumalale, kes saab inimese teha täiesti vabaks.

Kas narkootikumid on Udmurtias kergesti kättesaadavad?

Jaa, vähemalt oli see nii nendel Permi, Iževski, Kirovi ja Kaasani noormeestel, keda ma rehabilitatsioonikeskusest tean. Müügiga tegelejad sunnivad oma ohvreid narkootikume aina edasi tarbima, otsides neid ikka ja jälle üles ning kasutades isegi vägivalda. See süsteem on väga tugev. Tean noormehi, kes on süstinud 15 aastat ja leidnud võimaluse narkootikumide hankimiseks isegi vanglas. 
On olnud palju juhuseid, kus poisid on narkootikumidest vabaks saanud. Nende peale vaadates ei suuda uskuda, et nad mõni aeg tagasi olid narkomaanid! Jumal on suur ja võimas, ta võib aidata igaüht, kes abi palub.

Mida tahaksid soovida eesti rahvale?

Ma olen Eestis käinud juba mitu korda ja ka sõpradelt kuulnud, et siinsed inimesed on kinnised ning isegi paljud noored on väga üksildased. Jaa, nad võivad naeratada, veeta üheskoos toredasti aega, kuid oma südames on nad üksildased. See teeb mulle väga haiget, sest Jumal ei loonud meid sellisteks! Mis mõte on omada korterit ja autot, kui elus puudub tõeline sügavus? Soovin, et igaühel oleks elav suhe teiste inimeste ja Jumalaga.
.
Vera Kulikovaga vestles Küllike Evartov
Fotod: Åke Lager

Hõimurahvaste Aeg Nr. 7, 2012.  lk. 7.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn