Hõimurahvaste Aeg Nr. 7 lk 14. HÕIMUNÄDAL 2011
Hõimunädala traditsioon Eestis sai alguse juba 1929. aastal. Pärast katkemist nõukogude ajal on hõimunädala üritused Fenno-Ugria Asutuse eestvedamisel 1989. aastast alates uuesti hoo sisse saanud.
17. veebruaril 2011. a võttis riigikogu vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistama hõimupäeva riikliku tähtpäevana, mil tuleb heisata ka Eesti lipp. Sama aasta oktoobris toimusid hõimurahvastele pühendatud üritused ja jumalateenistused Tallinnas, Tapal, Võrus, Haapsalus ja mujal. Hõimurahvaste Aeg tähistab koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega juba mitmendat aastat hõimurahvaste palvepäeva, mis leiab aset oktoobrikuu kolmandal pühapäeval, kui hõimunädala üritused jõuavad lõpusirgele. 16. oktoobril 2011. a peeti oikumeeniline palvus koos sellele järgneva misjonikohvikuga Tallinna Jaani kirikus, kus jutlustas udmurdi piiblitõlkija Mihhail Atamanov ja musitseeris ansambel Tuli Taevast.
Mõtteid Mihhail Atamanovi 16. oktoobril 2011. a peetud
hõimurahvaste palvepäeva jutlusest
Mihhail Atamanov hakkas patriarh Aleksius II õnnistusel Piiblit udmurdi keelde tõlkima 1991. a. koos Marja Kartanoga Helsingi Piiblitõlkeinstituudist, kes tõlget algtekstiga võrdleb ja üle vaatab. Nüüdseks on valmis Neli evangeeliumi (1992), Psalmid (1994, 1999, 2009), Apostlite teod (1996), Uus Testament (1997), Lastepiibel (2001) Joona raamat (2004), Jesaja raamat (2005), Saamueli ja Kuningate raamatud (2006) ja Iiobi raamat (2007). Lisaks sellele saavad udmurdid praegu lugeda mitmesugust õigeusu kiriku harduskirjandust.
.
Mäletan aastat 1973, kui tulin tudengina Eestisse soome-ugri üliõpilaste konverentsile mainekasse Tartu ülikooli. Pühapäeval käisime luterlikus kirikus. Orel mängis, koor laulis imekaunilt, nii et viis meelde sööbis; pastor jutlustas, aga meie, võõrsilt tulnud noored, ei mõistnud sõnagi.
Maailmas ringi sõites olen käinud eri maade kirikutes, aga nagu Tartuski, ei mõista ma alati nende teenistuste sisu. Emakeel on aga südamelähedane! Piibli ja kiriku sõnumit saab kõige paremini mõista ainult emakeelsena; sama kehtib ka teiste rahvaste rahvaluule ja ilukirjanduse sisu ning ilu mõistmise kohta.Mina lugesin külalapsena õhinal udmurdikeelseid raamatuid. Mitte küll usualast kirjandust, mida ma enne Eestisse tulekut polnud isegi näinud, veel vähem käes hoidnud. Aastal 1975 õnnestus mul pääseda õppima akadeemik Paul Ariste juurde Tartu ülikooli soome-ugri kateedrisse. Ariste uskus Jumalasse ega salanud seda: ta rääkis avalikult, et on õigeusklik. Kui sain temalt kingiks udmurdikeelse nelja evangeeliumi kogumiku, oli see imeline õnn! Seetõttu on Eesti minu jaoks väga oluline: nii nagu mu ema, on ka Eesti toonud mind Jumalale lähemale.
Paul Ariste ütles kord: „Igal arenenud rahval peab olema oma keelde tõlgitud Piibel.“ Need sõnad jäid mu südames kõlama. Teisalt soovisin ka, et mu ema, kes vene keelt ei mõistnud, võiks omas keeles palvetada ja Jumalat kiita. Üks põhjuseid, miks ma teadustöölt Kirikut teenima siirdusin, oligi Piibli ja jumalateenistuslike tekstide tõlkimine. Piibli ja harduskirjanduse emakeelde tõlkimine aitab udmurdi keelt säilitada, arendada ja rikastada, mis omakorda rahvast rõõmustab ja tõstab selle eneseteadvust. Tahtsin, et ka minu armas udmurdi rahvas kuuluks nende rahvaste kilda, kellel on arenenud keel, kultuur ja usk.
 |
 |
 |
 |