muud soome-ugri lood

Ma ei teadnud, et olen soomeugrilane!

O18_German_300pxlen oma neljakümne eluaasta jooksul peaaegu alati arvanud, et olen vene rahvusest. Alles mõni aasta tagasi, kui mu Leningradi oblastis elanud vanaisa suri, avastasin tema passi vaadates äkki imestusega, et ta oli rahvuselt isur. Minu pärimise peale kinnitas isa, et nii see tõesti on, lihtsalt nõukogude ajal oli mugavam registreeruda vene rahvusest kodanikuna ja seepärast polegi minu passis märget „isur“. Nii sain alles aastakümnete järel teada oma soome-ugri päritolu.
.
On hämmastav, et vähem kui aasta pärast kutsuti mind misjonireisile Marimaale! Mulle tundus see huvitav, ikkagi minu juured ju ka! Pealegi sain seal soome-ugri rahvastest rohkem teada. Nüüd olen marisid külastanud juba mitu korda. Lisaks sellele otsustasin lähemalt tundma õppida oma esivanemaid isureid. 
.
Hakkasin tegema väljasõite Leningradi oblasti Kingissepa rajooni küladesse, kus Jumal andis mulle sõbra ja venna Kristuses, Vladimiri, kes on isur nagu minagi. Eeloleval kevadel on meil plaanis mõned sõidud küladesse kahekesi ette võtta, et tutvuda kristlastega (kui neid leidub) ja teenida kohalikku rahvast. Tänu Jumalale, ees ootab põnev aeg! „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ Js 43:19.
.
Hõimurahvaste Aeg Nr. 7, 2012. lk. 19.

Loe edasi: Ma ei teadnud, et olen soomeugrilane!

Liivi rannalt Pääsküla mändide alla

Liivi_KarpOleviste kogudust majandusjuhina teeninud Valter Karp on nüüd, 93-aastasena, hakanud kirja panema meenutusi Liivi rannalt, mida talle oli jutustanud liivlasest ema, Piza külas sündinud Anna Elise Belte. Ema oli üks neist, kelle I maailmasõja ajal korjas reidilt üles tsaari sõjalaev, et tuua sakslaste vastu kindlustuste ehitamisele jalgu jäänud rannakalurid sõja eest Tallinna pakku.   

Ülestähenduste seas on lugu külakoolist, kus ei räägitud mitte liivi, vaid ainult läti keelt. Juttu on isa kalapaadist ja võrkudest mere kaldal. On lugu mereannina leitud toidurasvavaadist, millest jätkus perele tükiks ajaks. Lugu vaprast vanaemast pajatab, kuidas liivi naine käis Peterburis keisri jutul palvega lasta sulgeda Piza küla kõrts, mis tõi vaesust, nälga ja kaklusi, ning mis tõepoolest poole aasta pärast suleti! Kõige liigutavam on meenutus kahest paadiahtri külge külmunud kalurikäest, mille tuul kevadel jääminekuga randa kandis. Kalur oli kaduma jäänud juba sügisel,  kui ilmselt torm ta paadist merre paiskas. Nüüd sai perekond vähemalt tema käed kuumi pisaraid nuttes maha matta.
Valter ise jõudis emakodu vaatama alles 1968. aastal. Paik oma pika liivaranna ja suure vaikuse ning rahuga tundus kohe sama lähedane nagu  kodupaik Eestis Pääsküla mändide all. Valter on lugenud Fanny de Sieversi lugusid liivlastest ja tunnistab, et ehkki tal isiklikud mälestused sellest rahvast puuduvad, tunneb ta end koos emaga neis lugudes ära. „Kas või see, et nad vähe rääkisid,“ toob Valter näite. Samas on talle tugevaks  eeskujuks olnud ka eestlasest isa, kes töötas kooliõpetajana, mõisavalitsejana ning käis Eesti talupoegadelt Rotermanni tehasele vilja ostmas.  Tema viiulil õppis mängima ka Valter, ehkki isa suri, kui poiss oli alles kuuene.
Kahe lapsega üksi jäänud ema ei kavatsenud Liivimaale tagasi pöörduda, sest rannarahva elulaad oli juba kaugeks jäänud. Nii kasvasid lapsed  üles koduseks saanud Eestis. Vahel on Valter sõitnud Liivi randa ning võtnud kord isegi ühe männipuu ümbert kinni, küsimusega, kas männipuu ehk mäletab tema ema, kes kunagi väikese tüdrukuna siin jooksis. Mänd ei vastanud, aga Valter teab, et see oli õige puu. Salatunne hinges  andis mõista, justkui oleks ta isegi kunagi siin elanud ning võiks sinna jäädagi.

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn