Komi rahvakunsti edendaja Nikolai Koltõrin on pärit Permimaalt Ködzyvi külast, mis permikomi keeles tähendab sipelgaid. “Sipelgate külas tehti kõvasti tööd, aga ka lauldi ja tantsiti,” meenutab Nikolai ehk komipäraselt Mikol. Lapsena kuuldud lauludest sai alguse majandust õppinud mehe sügavam huvi rahvapärimuse vastu. Peatselt läks ta õppima ka rahvakultuuri. Varsti hakkasid saabuma kutsed külastada kultuuriüritusi, koole, lasteaedu, noorteüritusi, sest mitut pilli mängiv, silmapaistva laulmis- ja jutustamisanniga Deiko Önjö Mikol osutus ka suurepäraseks suhtlejaks. Komipärane kolmest osast koosnev nimi on siinne vana tava: esikohal on vanaisa nimi, siis isa ning lõpuks enda nimi.
Lisaks permikomi keele õpetamisele, laulmisele, näitlemisele ja kultuuriteemaliste loengute pidamisele eri õppeasutustes kuulutab Mikol ka evangeeliumi. “Ehkki meile nõukogude ajal Jumalast ei räägitud, on komid alati teadnud, et Jumal on olemas,” selgitab ta. “See paistab ka meie keelest: vihma kohta öeldakse, et “Jumal kallab”, äikese puhul “Jumal müristab” ning välk on “Jumala välgatus”. Meil lihtsalt tuntakse Jumalat vähe.”
Algul luges Mikol evangeeliume vene keeles, aga tunnistab, et saab paremini aru komikeelsetest. “Minu jaoks on olnud väga tähtis komikeelne Meie Isa palve. Olen teinud sellest postkaarte ning igas esinemiskohas loen ja laulan kuulajaile ka seda palvet ning püüan õpetada sõnad selgeks. Mu eesmärk on, et kõigil permikomidel, eriti lastel ja noortel, oleks Meie Isa palve peas!”