Komi lood

Iraida Popova Eesti Piiblisetsis kevadel 2006.  Foto: Mikk Leedjärv„Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu,kes teda kardavad.“ Ps 103:11

Nende sõnadega tahan alustada oma tunnistust, sest suur on olnud Jumala arm minu, mu lähedaste ja komi rahva elus.

Olen komi nagu mu vanemad ja vanavanemadki. Sündisin ja kasvasin üles kauges komi külas, kus pole veel unustatud komi keelt. Sellest rajoonist on tulnud palju komi luuletajaid, kirjanikke ja heliloojaid. See on kant, kus veel praegugi võib kuulda puhast komi keelt. 

Lapsepõlverõõmude keskel nägin ka rohkesti pisaraid, probleeme ja muret, sest paljud mehed meie külas jõid. Valus oli vaadata, kuidas nad peksid oma naisi ja lapsi. Ka minu isa tarvitas ohtralt alkoholi, mis tõi kaasa valu, pisaraid ja vägivalda. Raske lapsepõlv tekitas palju küsimusi, millele praktiliselt polnud vastust. Näiteks, miks peab inimene nii palju kannatama, ja vahel ka teenimatult. Kuna ümberringi valitses ateistlik atmosfäär ja mu vanemad olid uskmatud, ei saanud ma tollal nendele küsimustele vastust. 

 

Pärast kooli lõpetamist pidin sõitma linna edasi õppima, et saada eriharidust töötamiseks. Otsustasin õppida farmatseudiks, sest juba lapsepõlves meeldis mulle meditsiin, inimeste aitamine ja ravimine. Õpingute ajal omandatud täpsust ja korralikkust on mul hiljem ka Piibli tõlkimisel vaja läinud. Selles koolis ütlesid õpetajad sageli: olge väga tähelepanelikud, on ju teie käes inimeste elu.

Linnas oli raske selle poolest, et tänaval ega avalikes kohtades ei olnud lubatud rääkida komi keelt. Pidime varjama oma rahvust, et meie üle ei naerdaks. Minul aga oli nii tugev komi aktsent, et seda oli võimatu varjata. Tundsin igatsust oma koduküla, ema ja komi keele järele, kuid sain koju vaid korra poolaasta jooksul. Kojusõit oli pikk – alguses lennukiga ja siis paadiga mööda jõge. 

Rikkaliku seenesaagiga metsast tagasi!  Foto: Iraida Popova erakoguPärast õpingute lõppu suunati mind tööle Ust-Võmi külla, kus aastasadu tagasi alustas emakeelset misjonitööd komi rahva hulgas tuntud õigeusu misjonär Permi Stefan. Esimene töökoht farmatseudina osutus erakordselt raskeks. Elasin barakis, mis oli juba ammu lammutamisele määratud. Kuigi kütsin ahju kaks korda päevas, oli nii külm, et pidin isegi toas käima viltidega. Külmetasin nii tugevasti, et mind suunati uuringutele tolleaegsesse Leningradi, kus tehti ka operatsioon. Operatsioonilaual lamades mõtlesin: olen vaid 21-aastane, ma ei taha surra! Ma ei tundnud tollal Jumalat ega osanud Tema poole pöörduda, kuid siiski tajusin, et on Keegi, kes on suurem inimesest, kes kuuleb, näeb ja jälgib kõike. Pärast rasket operatsiooni palusin end üle viia Sõktõvkari ja sellest ajast alates olen Komi pealinnas elanud juba 20 aastat.  

Aja jooksul kerkisid üha enam üles küsimused: miks ometi on elu nii ebaõiglane, miks peab taluma raskusi ja muret? Elasin nagu kõik teised inimesed, kuid oma südames tundsin tühjust. Mind ei rahuldanud selline elu, hing igatses midagi rohkemat. Meie peres oli palju probleeme alkoholiga, kannatasin sellepärast väga. Lõpuks sattusin jälle sügava depressiooniga haiglasse, mul puudus jõud edasielamiseks. Võib öelda, et eksisteerisin, kuid ei elanud.

1992. aastal hakkasid meie maal avanema uksed evangeeliumile. Saabusid misjonärid, kellelt sain raamatu nimega „Elu Sõna“. Mõtlesin, et sellise pealkirjaga raamat peab olema hea, kuid kahjuks ei saanud ma loetavast eriti aru. Varsti pandi mind uuesti haiglasse, kus mind ravis usklik arst, kellega rääkisime iga päev Jumalast. Ootasin väga neid kohtumisi, tundus, et just see ongi see, mida vajan. Hakkasin oma südames veel rohkem Jumalat otsima, ja Jumal tuligi minu ellu. Ta ei jää kunagi hiljaks, au Temale!

Hiljem kutsuti mind komi kirikusse. Kui astusin kirikusse sisse, kuulsin esmakordselt elus komikeelseid ülistuslaule. Mulle tundus, nagu oleksid inglid ise taevast laskunud ja laulavad. Kuulsin oma südames vaikset häält lausumas: kuula, kui ilus on sinu emakeel. Tundsin, nagu oleksid mu silmad avanenud – nii kaunilt kõlas mulle mu komi keel! Kuidas võisin seda küll häbeneda! Nii andis Jumal mulle armastuse oma emakeele vastu. Kui lõpuks lauldi komi keeles meieisapalvet, põlvitasin koos teistega ja nutsin nii kõvasti, et pisaraist oli põrand mu ümber märg. Tundsin tohutut koormat oma õlgadelt langevat, mu ellu tuli vabadus ja rõõm, tahtsin jälle elada! 1992. aasta suvel mind ristiti. 

Oktoobris 2008 esitleti Sõktõvkaris komikeelse Uue Testamendi tõlget. Vaimulikud paluvad õnnistust selle levikule ja lugemisele komi rahva hulgas.  Foto: EPS-i arhiiv.1994 kaotasin töö. Samal ajal tekkis vastupandamatu soov õppida komi keelt ülikoolis. Huvitaval kombel tekkis see soov ühel ajal Niinaga, kellest sai hiljem samuti Uue Testamendi tõlkija. Ülikooli sissesaamine osutus raskeks, kuid õppimine veel raskemaks, pealegi pidin elatise saamiseks sanitarina töötama. Kogudus toetas meid igati ja palvetas meie eest. Lõpetamise järel kerkis jällegi küsimus: milleks seda vaja oli, kui puudub soov saada õpetajaks või ajakirjanikuks? Elasin ootuses, teades, et Jumal on minu jaoks valmistamas midagi uut.

1998. aastal kohtusime Anita Laaksooga Helsingi Piiblitõlke Instituudist, kes pani meile südamele hakata tõlkima Uut Testamenti komi keelde. Ma lausa ehmusin sellise väljakutse peale, mu esimene reaktsioon oli: „Oo ei, mitte mingil juhul! Ma ei oska ega suuda midagi, ma kardan!“ Vaevasin oma pead selle küsimusega, kui kuulsin oma südames häält, mis lausus: siin ma olen. Mõistsin, et see on Jumala tahe, et ütleksin – siin ma olen. Anita julgustas mind, öeldes: „Iraida, ära karda! Kui Jumal on sind sellele tööle kutsunud, siis Ta ei jäta sind, vaid aitab alati.“ 

Töö käigus oli palju raskusi, pisaraid ja üleelamisi, kuid Jumal ei jätnud meid tõesti kordagi, vaid ikka aitas. Komi keeles puudusid mitmed vaimulikud mõisted, näiteks au, õiglus, ustav, vaba, Jumala riik, troon jt. Et nii olulistele mõistetele tähendust anda, tuli sageli komi külades ringi sõita ning inimestelt küsida, kas nad mõistavad neid sõnu õigesti. Mõnikord oli nii raske, et tekkis tahtmine kõigele käega lüüa ja tõlkimine pooleli jätta. Siis hakkasin Jumala ees palvetama ja nutma. Ta julgustas mind oma Sõna kaudu: „Kes minnes kõnnib nuttes,kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke“ (Ps 126:6). Samal hetkel nägin läbi pisarate otsekui vaimulike silmadega komi inimesi, kes hoidsid käes raamatuid ja olid väga rõõmsad. Teadsin, et nad hoidsid käes Jumala Sõna. Mind kinnitas teadmine, et kui ükskord komi inimesed loevad emakeelset Jumala Sõna ja saavad päästetud, siis tuleb sellest suur rõõmupäev. Paljudel rasketel hetkedel sain julgustust ühe Tampere pastori sõnadest, kes ütles: „Iraida, ükskõik kui raske ka pole, taganeda ei ole kuhugi. Sinu taga seisab komi rahvas, kes ootab Jumala Sõna." 

“Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid“ (1Kr 1:27). Ma olen nõrga tervisega, sageli ei suuda migreeni tõttu voodistki tõusta. Olen Jumalalt nii mõnigi kord küsinud, ise suurest peavalust nuttes: „Issand, ma olen nõrk ja võimetu, miks kutsusid Sa mind nii keerulisele tööle?“ Jumal aga on mu südames vaikselt vastanud: „Sinu kätte ma usaldan oma Sõna“. 

On väga tähtis, et meil ja teistelgi väikerahvastel oleks emakeelne Jumala Sõna. Meie keelt taheti hävitada, oli aeg, kus isegi häbenesime seda rääkida. Kui keel hävib, siis kaob ka rahvas. Usun, et meie rahvas ei kao, sest meil on Jumala Sõna oma emakeeles. Vastutus komi rahva ja Jumala ees on andnud jõudu ning tahtmist iga tõlgitav sõna oma südamest läbi lasta. Nii nagu iga teinegi tõlketoimkonna liige, soovin väga, et see Jumala Sõna puudutaks tugevalt igat inimest, kes seda loeb. Paljud komi kirjanikud on öelnud, et tõlge on kaunis kirjanduslikus komi keeles. Usun, et Jumala Sõna ei tule tühjalt tagasi, ja kõik, mis on tehtud armastusega, kannab head vilja.

Iraida Popova

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn