Eesti lood

Päivo Kasekamp  Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

Komi Kristliku Kiriku noortepastor Aleksei Ljatšenkov astus külaliskõnelejana üles Eesti Metodisti Kiriku 2007. aasta suvekonverentsi misjoniõhtul. Oma sõnavõtu lõpetas ta tänuavaldusega nendele misjonitiimidele, kes on juba Eestist komide juures käinud ja kutsus kõiki soovijaid üles tulema komi kirikule appi. Vastuseks tema lõppsõnale tõusis kepi najal püsti lumivalge peaga elatanud mees ning pilku koguduse poole heites teatas aastatest kulunud häälel: „Mina olen valmis minema. Kes saadab mind Komimaale?”

See oli Päivo Kasekamp, pensionipõlve pidav metodisti pastor, kelle armastus komi rahva vastu sai alguse väga raskel kannatuse ja tagakiusu ajal sealses vangilaagris.

 Kuidas sattusid esimest korda Komimaale?

Komimaale ei läinud ma vabatahtlikult, sattusin sinna sõjavangina. Sõja käigus viis tee mind Saksamaale, edasi Poolasse, kus Sileesia lahingutes jäin venelaste kätte vangi. Eesti poisid koguti kokku, pandi 1945. aasta sügisel vagunisse ja viidi Venemaale. Reis kestis umbes kuu aega kuni Moskvani, siis suundusime põhja poole. Maailma kaarti tundes sain jaamanimede järgi aru, et sõit läheb Arhangelski poole. Kuid Arhangelskisse me ei jõudnud, juba poolel teel pöördus rong loodesse Kotlase suunas. Teadsin, et Kotlasest raudteed edasi ei lähe ja arvasin, et see ongi meie sihtpunkt. Kui aga reis päevade viisi jätkus, selgus,  et sõja ajal oli Stalin lasknud poola ohvitseridest sõjavangidel ehitada raudtee Vorkuta söebasseinideni. Teel kohtasime palju ehitajatest vangide laagreid, mis olid juba tühjad. Jõudsime Petšora jõeni, mis on viimane Põhjamerre suubuv suur jõgi enne Uurali mägesid. Jõe ületuskohal rongisõit lõppes, meie vangide grupp laaditi üle jõepraamile ja suunduti lõuna poole. 

 

Üheksal söekaevanduses veedetud aastal oli ka oma hea külg - maa all on karmidel talvekuudel tunduvalt soojem.  Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

Raudtee oli pikka aega olnud hõivatud Saksamaa tühjaksvedamisega. Tühjaks ei tehtud mitte ainult ladusid, maha võeti isegi kõrgepingeliini postid, kaevati välja gaasitorustikud. Mööda maad aeti loomakarju, sõitsid autode kolonnid – ikka ida suunas. Seetõttu polnud varem raudteel vangide jaoks ruumi ja sõit mööda jõgegi läks lahti alles sügisel, kui jõgi hakkas kattuma jääga. Väiksesse Kerta asulasse Komimaal Petšora kaldal tuli sõita vastuvoolu. Jääkamakad ujusid ümberringi, jäime jäässe kinni, enam polnud võimalik edasi sõita. Kaldal oli üks sovhoos, kus asus uus betoonist loomalaut: sinna pandi meid elama. Ülejäänud 100 km Kertasse pidime minema jalgsi. Ööbimisvõimalusi polnud mujal kui komi külades, ümberringi oli ju taiga. Valvurid tagusid püssipäradega uksed lahti ja meid pandi sundkorras ööbima. Nii sattusin esimest korda kokku komidega. Kokku oli meid umbes 400 eesti meest, keda viidi väikeste gruppidena. Viimasel ööl, kui olime metsas lõkke ääres, varises üks eesti poiss kokku. Valvurid sundisid kuuel mehel teda õlgadele võtma, ja üsna saabumiskoha lähedal noormees suri otse meie õlgadel. 

Kertas oli väike söekaevandus. Kaevandatud süsi veeti jõekaldale, et see navigatsiooniperioodil praamiga ära viia. Sattusin sinna 1945. aasta lõpus, mind pandi tavalisse kriminaalvangidele laagrisse.  Meie tööjõudu kasutati veel järgmisel suvel heinatööl ja sügisel kartulivõtmisel. Et meid polnud ametlikult süüdi mõistetud, siis kavatseti meid sügisel praamile panna ja Eestisse vedada. Juhtus jälle sama lugu – jäime jäässe kinni. Puksiiri kapten oli purjus, sõitis madalikule ja nii olimegi jääs kinni. Meil oli kaasas kahe päeva toidumoon – nii kaua pidi sõit kestma. Et väljasõit kaks päeva venis, siis oli minu moon juba otsas, kui sõitma hakkasime. Lamasin praami põhjas, olin ühe päeva täiesti söömata olnud. Teise päeva hommikul palvetasin (oskasin juba pöörduda Jumala poole). Lõpetasin Meie Isa palvega, kus on sõnad, et meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Mõtlesin, et täna on see palve küll vaid formaalne, sest taigas leiba ei ole. Kas Jumal peaks taevasse luugid tegema....?

Kaasvang Vabamäe matuserongkäik.  Funeral procession for Estonian prisoner Vabamäe (his name literally means "Free mountain")   Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

Mõne aja pärast väljus kajutist valvur, kes vastutas meie 40-liikmelise grupi eest. Ta tuli alla trümmi ja küsis grupivanemalt, kes selles grupis on kõige nõrgem. Mees vaatas ringi, ta silmad jäid minule peatuma, näitaski näpuga minu peale. Siis vangivalvur tuli ja andis mulle pool pätsi leiba. Nii olen üle elanud selle, et Jumal võib ka kõrbes leiba anda! 

Siis õnnestus valvuritel meid kaldale saada. Olime metsikus taigas, kust tuli veel umbes 100 km jalgsi minna. Kuna tee läks kodumaa poole, ei olnud kellelgi tahtmist metsas kükitada – igaüks läks, nagu jaksas. Siis juhtus sündmus, mille käigus sattusin komi inimestega kokku hoopis teistsugusel viisil. 

Kohast, kus meid kaldale pandi, oli 15 km jalgsi kuni järgmise kolhoosini. Seal öeldi, et tuleb ööbida kultuurimajas, järgmisel päeval aga käia pikem maa, sest lähimas külas on vaid kolm maja ja ruumi peatumiseks nii paljudele ei jätku. Ühe oma sõbraga otsustasime samal õhtul ikkagi selle külani jõuda.  Leidsime külakese suure jõe kaldal ning mõtlesime, kuhu koputada. Jumalat paludes läksime kahest majast mööda ja koputasime kolmanda uksele. Selgitasin oma vigases vene keeles, et oleme teel vangilaagrist kodumaale ja palume öömaja. Seal oli pere: naised, lapsed, noorukid, ainult mehi polnud. Nad arutasid midagi omavahel komi keeles ja lubasidki meil ööbima jääda. Meid pandi istuma laua taha, mis oli kuninglikult kaetud (riisisupp kanalihaga!), pärast juhatati meid ahju peale põdranahkadele magama. See oli nagu parim hotell! Hommikul anti veel süüa, keedetud kartuleid ja käkki saime taskusse kaasa. Niimoodi toitis mind Jumal komi külas, kasutades häid inimesi. Olen palves ikka mõelnud nendele sõpradele seal. Ega Jumal neid tasuta jätnud – mis nad mulle tegid, tegid nad Jeesusele. 

Kas komid on siis külalislahked?

Loomulikult, nad lubasid meil jääda, võtsid kaks kaltsudes meest oma majja. Vangivalvurid ei olnud neid eriti saanud tülitada, sest liiguti suurtes gruppides, külas oli aga ainult kolm maja...

Päivo isa Päivo's father, major general August Kasekamp  Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

Koževes anti meile toidumoona, pandi loomavagunisse ja sõit läks Narva poole. Narvas võeti nooremate aastakäikude mehed maha, nende hulgas ka mind. Meid pandi tööpataljoni, koristama Narva linna varemeid, teised said Tallinnas vabaks. Mu tervis ütles seal üles, palju töötada ei saanud, nähtavasti tekkis kopsupõletik. Arstlik komisjon leidis, et olen kõlbmatu tööpataljonis töötamiseks. Nii lasti mind 1946. aastal koju surema  –  olin siis 22-aastane. Isa oli vangistatud, ema teiste lastega läände põgenenud. Olid ainult sugulased, kes võtsid mind vastu, poputasid maal kanamunade ja piimaga. Jumal andis 1947. aasta puhkuseaastaks, kosusin ja olin varsti jälle terve ning tugev noormeees. 

Teist korda olin Komimaal kümme aastat, pärast seda kui mind arreteeriti kui nõukogudevastast elementi. Käisin samas vaimus isaga, kes oli olnud Vabadussõja veteran, viimaseks auastmeks kindralmajor. Ta saadeti enne sõda Moskvasse “täiendõppele” koos terve rea kõrgemate ohvitseridega, et nad siin mässu ei tõstaks. Moskvas ta arreteeriti ja saadeti tribunali alla juulis 1941, ainus süü Vabadussõjast osavõtt. Isa mõisteti surma, kuid otsust täide ei viidud, ta pandi psühholoogilise terrori alla. Ta ootas kolm kuud surmaotsuse täideviimist surmamõistetute kambris, siis teatati, et see on muudetud vangistuseks. Isa tervis ei pidanud vastu, järgmisel aastal suri ta Saratovi vanglas. 

1947. aastal olin sunnitud võtma vale nime, selle tõttu ei saanud ma aga dokumente ning elasin peidus oma tädi tagakambris. Hiljem sattusin kokku vanade sõprade “soomepoistega”, jälle tekkis kirg võidelda, nii sattusingi KGB huviorbiiti. Kord, kui mindi arreteerima minu sõpra ühes külas, polnud teda kodus, hoopis mina viibisin seal teise sõbraga. Meid arreteeriti 1948 ja mõisteti kümneks aastaks vangilaagrisse. Prokurör ütles, et  saadame teid sinna, kus 12 kuud on talv ja ülejäänud aeg suvi. 

Inta laagris.  The prison camp at Inta.  Foto: Päivo Kasekampi erakogust.

Teekond sai alguse Pagari tänava ülekuulamistelt ja Patarei vanglast, kus olin veel tükk aega. Siis saadeti meid Leningradi jaotusvanglasse ja edasi suure tapiga uuesti Komi poole. Seekord sõitsime Vorkuta kanti Inta linna, kus oli avastatud söemaardla, mis oli küll väike, kuid prii tööjõuga tasus end ära. Räägiti, et seal oli umbes 30 000 poliitvangi. Tol ajal just tehti see rajoon poliitvangidele, kriminaalvangid viidi minema. 

Nii sattusin kümneks aastaks sellesse linna elama, üheksa nendest töötasin maa all. See ei tulnud mulle mitte hukatuseks, vaid päästeks, sest maa-alustes käikudes oli kogu aeg kaheksa kraadi sooja. Seal võis elada. Kaevandus nr 1 ja vangilaager nr 1 Inta linnas – sellest sai minu kodu. Intas sai Jumal minuga rohkem tööd teha kui eelmisel korral sõjavangis olles.  

Inta laagris, Päivo oma sugulasega.  Inside the Inta camp, Päivo with a relative who was also a prisoner.  Foto: Päivo Kasekampi erakogust.Mul oli seal ka hea sõber, emeriitpastor Priit Rannut, kes oli hiljem luterliku kiriku pastor. Juba tema isa oli Eesti ajal vennasteühingus evangelist ja vennastekoguduse Lõuna-Eesti hoolekandja Tartus. Priit oli usumees ja kuulutaja ning varustas isegi meid vangilaagris Jumala Sõnaga. Kuidas see sündis? Mõned kaevureist olid vabakäiguvangid, kes elasid linnas korterites, nendele saatis Priidu isa postiga Piibleid meie jaoks. Kaevandusse tööle tulles panid nad Piiblid taskusse ja tõid kaasa, kuigi ei tohtinud. Minu Piibel oli saksakeelne, väike, õhukesel paberil. See oli mul peidikus madratsi sees. Nii saime varustatud Jumala Sõnaga. Vangistus oli nii mulle kui Priidule tegelikult seminari eest, muud seminari mul ei ole olnud. Mehi mahtus ühele narile viis, teisele sama palju, veel mõned taburetid ja oligi koosolek. Seminar oli see sõna otseses mõttes, sest laagrisse koondas Jumal ka oma sulaseid, kes oli vangi pandud Jumala Sõna pärast. Nad olid teeninud Ukrainas, kus seda ei tohtinud teha. Mõned said 10 aastat, mõned 25. Laagris oli üks poola rahvusest koguduse diakon, kes oli istunud 20 aastat. Kui ta oli 10 aastat ära istunud, kutsuti ta välja ning teatati, et 10 pandi veel otsa. Minu ajal ta vabanes vangistusest ja sõitis koju Ukrainasse. 

Viktor Belõhh, hilisem nelipühi piiskop Venemaal, oli see, kes mind vangilaagris ristis. Olime head sõbrad. Seal oli veel usu pärast kinni pandud mehi. Nad tabati palvekoosolekult kuskil kolhoosis ja ainult selle eest määrati neile 25 + 5. Meile oli õnnistuseks, et need, kes enne väljaspool tööd tegid, jätkasid seda ka vangilaagris. 

Ristimine Bolšaja Inta jõe ääres.  Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

1955. aastal sain vangilaagrist välja, võisin minna linna elama. Linnast lahkuda ei tohtinud. Kohapeal oli palju usklikke, enamik neist vangilaagris usklikuks saanud noored mehed. Oli ka naisi, kes olid vangis olnud. Vajasime oma palvemaja, selleks panime rahad kokku ja ostsime väikese maja Inta linnas.  

1955. aastal viidi mind komandantuuri ja öeldi, et Moskvas on otsustatud – pean jääma kogu eluks Intasse elama. Kaks aastat hiljem anti ikkagi Nõukogude pass, mis tähendas, et võisin lahkuda. Kuid ma ei sõitnud ära. Mul ei olnud Eestis perekonda ja välismaale minna ei tohtinud, oli ka kahju Inta kogudusest ja sõpradest lahkuda. Ma olin juba  kaevur ning sain palka, kui vabana edasi töötasin. Vajasin kapitali, sellepärast jäin veel sinna. 


Millal tulid lõplikult Eestisse?

Kõigepealt käisin puhkusel n-ö luurel. Võtsin välja kahe aasta puhkuse, mis oli selles tsoonis ligi neli kuud. Kodumaal külastasin omakseid, kes olid mind aidanud. Külastasin ka kirikuid, sest olin nüüd usklik. Konfessioonide suhtes mul eelistusi polnud. Inta kogudus oli sisuliselt nelipühi kogudus, mis oli tol ajal Eestis täielikult keelatud. Metodisti kirik oli esimene koht, kus mulle sõna anti. Minusugust meest oli vaja igale poole kogudustesse, sest oskasin laulda ja Sõna kuulutada. 

1. jaanuaril 1958. aastal võtsin kaevandusest lõpparve, et valmistuda sõiduks Eestisse ja lõplikult kodumaale tagasi tulla. 

Kuidas kohtusid komi pastor Vassili Popoviga ja missugune mees ta oli?

Kohtusin temaga 1970. aastatel, kui ta tütre Nadjaga Eestit külastas. Nad valmistasid ette materjali komikeelse lauluraamatu jaoks. Popov käis Tallinnas, et siitkaudu saada kontakte välismaa koguduste vendadega. 

Vassili Popov oli lihtne usumees, kes teadis, mida ta tahtis. Ükskord külastas ta mind koos Nadjaga Rakveres, kus olin pastoriks. Nii sai meie tutvus alguse. Ta kutsus mind Komisse ja ma sõitsingi Sõktõvkari, nende kogudusse. Mäletan, et pärast jumalateenistust oli suur laud alumises ruumis. Keset lauda oli supikauss, igaühele anti lusikas – nii tuli laua keskelt suppi helpida. Mulle anti eraldi kauss, sest ma ei osanud süüa, nii et laud puhtaks jääb. Järgmine külaskäik oli juba Vassili Popovi matusele. 


Kuidas võiksid Eestimaa kristlased olla abiks komi rahvale?

Eesti Metodisti Kiriku 2007. a. suvekonverentsi misjoniõhtul. Vasakult: Rauli Lehtonen, Päivo Kasekamp abikaasa Vaikega ja Joel Aulis. Foto: Mark Nelson

Tuleb otsida Jumala juhtimist, sest Jumal armastab kõiki rahvaid. Tähtis on mitte otsida enda karjääri, vaid teenida Issandat. Kes on valmis end Jeesuse pärast ohverdama, minema kuhugi tundrasse, et hinged saaksid päästetud? 

Tunnen suurt rõõmu sellest, et Komimaal on kristlik kogudus. Komis on usklikuks saanud inimesi paljude rahvaste hulgast: ukrainlasi, sakslasi, eestlasi ja teisi. Ka mina olen selle rahva armastust näinud. Kui palju on komidelt õppida! Näiteks Vassili Popov, kes oli erakordne tööriist Jumala käes, temast on õppida püsivust, ustavust, järjekindlust. Komid väärivad samasugust armastust nagu kõik teised rahvad ja kui neid kuidagi toetada saab, siis kõik, mis on Issandale tehtud, pole kaduma läinud. 

Küsitles Mark Nelson

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn